Sildid

, , , , , , , , ,

kuurmeLiberalism on tähistanud algselt vabadust ja sallivust ning mõttevabadust. Uusliberalism on aga nähtavalt teatud huvigruppide kallutatud globaalne ja ohtlik mõttesuund seetõttu, et tema agenda on laiendatud üle kõigi elualade. Neoliberaalne kontseptsioon on spetsiifiline majandusliku liberalismi variant. Tänapäeval tajume, et kõigis eluvaldkondades on rõhuasetus majanduslikul aspektil.

Teisenemisi ühiskonnas neoliberalismi vaimus

Üks Theodor Adorno uurimistööd inspireerinud küsimus oli: kuidas oli Auschwitz võimalik? Miks kaldub inimkond pigem toorusse ja jõhkrusse selle asemel, et arendada eneses autentset inimlikkust ja ehitada elamisväärset maailma?

Harituse tunnusjooned nii Adornol kui Bildungi ideestikul üldisemalt olid seotud küpse täiskasvanulikkusega: vastutusvõime ja vastutusteadvus, küpsus, autentsus, vabadus. Peale sõda olid märksõnadeks kodanikuharidus ja veel enne seda enesekohane täiustumine. Postmodernismi teoreetikute järgi on täna tegemist kultuuride infantiliseerumisega. Ehk küpsest täiskasvanulikkusest enam ei räägita.

Napi mõistmisvaru ja teadmistega võib kaasneda vastutamatus ja selle paariline – kuulekus. Kuuletudes delegeeritakse vastutus autoriteedile, ja ollakse võimelised igasugusteks tegudeks. Kuulekuse olulisi mõjutajaid on hirm.

Kuidas sai uusliberalismi vastupanuta vastuvõtt võimalikuks ja lausa globaalses mastaabis, kui vaimuinimesed ning religioossed traditsioonid on praegu peavooluks saanud hoiakuid sajandeid kritiseerinud, nt. modernistlik romaan on mõnedesse neist suhtunud ülikriitiliselt? Kas pole tegu lihtsuse veetlusega, meelelahutuslikkuse ja naudingulisuse tõusuga väärtuste seas?

Milliseid praktikaid ning mõtlemisviise avalikus ruumis toodetakse?

Austria teadlane Konrad Paul Liessmann: neoliberalismi keskne aspekt on naturaliseeritud pilt indiviidist ja ühiskonnast. Ühiskond on kui turg, kui võitlus, kui masin kohati elutu või siis algelise elu tunnusjoontega. Inimene tegutseb võitlusväljal ja on pigem instinktidest kui vaimust juhitud. Hilismodernismi ühiskonda on nimetatud ka performatiivseks – sa mitte ei ole, vaid esitled end. Inimene on vaikimisi taandatud instinktidele, kohanemisvajadusele, kasutatavusele. Liberaalne turu-indiviid erineb Taylori masin-indiviidist autonoomia ja paindlikkuse poolest. Transsubjektseid ühendusi subjektistatakse nagu nt. õppivad organisatsioonid, asutuse identiteet, institutsioonidele omistatakse inimlikke kompetentsusi: ajaleht ütleb, uurimus väidab, magistritöö seab eesmärgiks.

Globaalsed rahvusülesed arengud on esiplaanile tõstnud bürokraatia, tehnilise arengu, kapitalismi süvenemise, turud. Need pakuvad uusi tegevusorientatsioone, konstitueerivad riike, institutsioone, indiviide. Sedalaadi maailmakultuur loob otsustavad pidepunktid ka rahvuslikele haridusreformidele. Tugevneb standardite mõju, kõik on kõigiga pandud konkureerima. Uusliberaalsel elukorraldusel on ootamatult palju ühisjooni totalitarismiga, mille minevikku jäämist oleks ju tore uskuda. Ent (vastutusevaba) võim pole asendunud demokraatiaga, vaid maskeerinud end vaid selle pindmiste tunnusjoontega.

Hariduse idee teisenemine

Väärtuste hapruses ja hajumises oleme tunnistamas seni paljude enesestmõistetavalt väärtuslikuks peetud eluvaadete kadumist. Hariduse – Bildungi – idee käekäik tänases päevas ei toimi paraku tema traditsiooniliste tähenduste laienemise, vaid ahenemise suunas. Haridus ei samastu enam sisemiste eneseavanemis- ja täiustumisprotsessidega, vaid on midagi välist, mis tõotab hüvet. Ehk pakett, mida on võimalik anda ja omandada.

Eckhard Fuchs: Klassikaline Bildungi mõiste kuulub standardnarratiivide sekka, mis vastandub neoliberaalsele arusaamale haridusest.

Neoliberaalse hariduse all mõistetakse hariduse okupeerimist majandusterminoloogiast ja -mõtlemisest, mis eelkõige lähtub turuorientatsioonidest ja inimkapitalist. Neist lähtub ka vastav inimpilt. Inimese väärtus on tema kasutatavuses läbi üldaktsepteeritud kvaliteetide – koolid ei kasvata isiksust, vaid valmistavad ette tööjõudu tööjõuturule. Soomlased nimetavad tänaseid ülikoolide haridusbürokraate süsteemi administraatoriteks. Seega – süsteemi ülimuslikkus inimese ees jätkub. Isiksuse mõiste on täna nii kasvatus- kui haridussõnavarast kadunud.

Oleviku modernne liberaalne haridus orienteerub mitte enam eluks ettevalmistuse kontseptsioonile, väärtustele, sotsiaalsetele rollidele, karjäärimudelile, vaid on vastupidiselt voolav, nagu identiteedid, võttes vormi, mille kirjutab ette pakutav formaat (nt. kõik õppeained 6-punkti aineteks). Vorm ehk raam dikteerib sisu. Haridusastmete formaalne läbimine on inimese hariduse mõõdupuu. Sest Erasmuse-tudengid ju asendavad aineid ja standardiseerigem kõik. Bildung ei figureeri elus enam kindlal kohal, olles identiteedi sisuks väärtuste loomisel, vaid valmistab ette valikuks pakutavates väärtustes, karjääris ja sotsiaalses positsioonis pidevalt muutuvas ühiskonnas. Inimest saadab valikusund ja ta teeb sundvalikuid.

Näiteid uusliberalistlikust sõnavarast haridust kirjeldades: indiviidi vastutus, konkurents, efektiivsus, tulemuslikkus, sooritusstandardid ja mõõdikud, millega kaasneb paraku mitte demokraatia suurenemine, vaid hoopis väliste raamide, evalveerijate ja juhtide võimu suurenemine. Saksa kasvatusteadlane Dietrich Lenzen on märksõnadena esile tõstnud kompetentsuste arengu, uue õppimiskultuuri, professionaalsed ped. tegevused, mis on hakanud ära määrama uurimistöö fookusi.   TLÜ-s teatati, et tudengite vabadus leida enesele lõputöö teema on lõppenud.

End demokraatlikuna deklareeritud Eestis on võimalikud absolutistlikud totalitaarsed süsteemid, mille ees inimene on jõuetu. Huvigruppide surve on tinginud ka koolide nõrga identiteedi ja allaheitlikkuse valitsevatele diskursustele. Õpetaja paindub, nagu on vaja, olles segaduses. On ohustatud nn maailmavaateainete esinemine õppekavades, nii jääb õpetaja ka ilma maailmavaatelisest pinnasest, mille pakuks traditsiooni kriitiline analüüs.

Peter Senge („Õppiv kool”): masina-ajastu mõtlemine sai aluseks organisatsioonidele ja juhtimisele. Kool paindub uue sõnavara all, siinsetest protsessidest on kadunud inimene tema unikaalsuses ja terviklikkuses, vaid teda nähakse mingis funktsioonis. Inimkäsitusena on kõlanud korduvalt: materjal, toode, tööjõud tööjõuturule. Kool on tootmisasutus, mida survestab konkurentsiideoloogia: et saavutada standardtestides paremad tulemused. Konveiermeetodile, mis tuli haridusse modernismi majandamisviisiga, on nüüd lisandunud koolide taseme ühedimensionaalne algeliste kriteeriumide alusel mõõtmine. See ja pingeread varjavad kooli mitmekihilise tähenduse inimese kujunemisel ja taandavad inimese sooritajaks.

Koolide curriculum pole lokaalne ja kohalikest vajadustest tõukuv, vaid lähtub ülemaailmselt standardiseeritud haridusnormidest. Toimib pidev rahvusvaheline võrdlus ja surve ettekirjutatud sisudeks. Rahvuslikud haridusteoreetilised seisukohad kaotavad oma tähtsuse ning nendega ei arvestata. Esiplaanil on globaalsed teemad nagu haridus kui inimõigus, inimkapitali teooria, digipädevused. Sügavalt humaansetest reformpedagoogika ideedest on saanud äraspidine elupraktika – nad rakenduvad, aga mitte humanistlike ideede eesotsas, vaid pigem kui kaubamärk või siis – võrgutamise pedagoogika.

Kui püüda näha midagi head – siis on see koolis toimuva sisemine mitmekesistumine, valikute suurenemine, õpetaja dotseeriva võimu taandumine, laste elule on tulnud juurde värve ja nende rahulolu loeb. Muutunud on ka kooli arhitektuur.

Bildungi idee võõrandumine

Seda on nimetanud Konrad Paul Liessmann. Milles võõrandumine väljendub: Haridusprotsessides sündiva teadmise ja inimese sisemaailmade vahekord on muutunud, teadmine pole enam teadvushorisondi rikastaja, mil loodeti olevat tihe seos identiteedi ja eluorientatsioonidega, vaid instrumentaalne abinõu isiklikuks karjääriks. Kompetentsused on inimese kaubamärk. Liessmann: Mis oli kord mõistetud hariduse vaimseteks sisudeks, on muutumas välisteks asjastunud informatsiooniosakesteks, mis omandatakse pealiskaudselt. Teadmine ei seondu enam siduva haridusideega, ka mitte selle kriitilises mõttes. Õpitavaid teadmisi iseloomustab fragmenteerumine, pealiskaudsus, eetilise aluspõhja haprus, vahendilisus. Teadmine on kui tooraine, mida produtseeritakse, käsitatakse, ostetakse, mille pärast muretsetakse, jäädes oma intentsioonides seostevabaks ja pindmiseks.

Võib teha vahet üldise hariduse ja lihtsalt õpetatuse vahel. Täna on Bildung taandatud väljaõppeks – Ausbildung; ja teadmine degradeeritud inimkapitali tunnuseks, mille üle saab arvestust pidada. Liessmann: moodsad haridusreformijad töötavad lööksõnaga: praktikalähedane. Teisenenud on ringikäimine teadusega. Poolharidusest on saanud harimatus. Unbildung (harimatus) on vaimu kapitaliseerumise tagajärg (Liessmann). Täna kaovad nii haritud kodanikud kui ka õpetlased .

Jan Masschelein, Päivi Naskali. Eluaegset õppimist on tõlgendatud kui rafineeritud viisi varjata võimu toimimismehhanisme. Seda on nähtud kui neoliberaalset subjekti pedagogiseerimist, mille läbi avaldub ühiskondlik surve muutuvateks identiteetideks ja ebakindluseks: sa pole küllalt hea. Domineeriv kompetentsusdiskursus loob võimalused töömaailmale survestada inimesi sotsiaalselt soovitud tegevustele, milles subjektile on tema omadused ette kirjutatud. Elu on kui meisterdamine, toimetulek, probleemide lahendamine, haaratud pindmiselt. Inimese käekäik on ta enese vastutusel ja mittetoimetulek on tema õppimatuse, mitte võimusuhete tagajärg.

Tundub puuduvat inimelu ja ka õppimise vertikaalne mõtestatus, mille pakkus Bildungi ideestik. Õppimisdiskursuses ei kohta enam vaimsuse mõistet.

Praegused haridusdebatid on seotud suure enesepettusega. Kõigi praeguste suundade ühine joon on viha traditsionaalse B idee vastu (Liessmann). Sest haritud inimesed on nimelt midagi muud kui funktsioneerivad mobiilsed, paindlikud ja meeskonnatöövõimelised kloonid, mida meelsasti nähakse hariduse tulemusena. Enam ei räägita haridusest, mis oleks orienteeritud indiviidile ja tema potentsiaalide tekkele, vaid teadmiste manageerimisest.

Nietzsche jaoks on tõelised haridusasutused vastand eluvajaduste (Lebensnot) asutustele – paigad, mis mitte üksnes tohtimisest ja elu vajadustest lähtuvad, vaid vabaduse kohad, kus nii õppijad kui õpetajad on vabad vajalikkuse sunnist, praktikarelevantsusest, elulähedusest, aktuaalsusest – need oleksid muusade paigad. Sellega andis Nietzsche koolidele nende algupärase mõtte tagasi. Koolid olgu muusade, kontsentratsiooni, kontemplatsiooni koht, mis võidab elu hädavajaduste ala.

Täna on koolid Lebensnot/ elu hädavajaduste kohaks saanud, siin domineerivad projektid, praktika, kogemused, võrgustikud, retked. Valitseb seisukoht, et mida ei saa praktikasse viia, pole õppimist väärt. Siit viha ainete vastu, kus kogetakse mõtlemise vorme ja harjutatakse seda: keeled, filosoofia, matemaatika, kunst, klassikaline kirjandus.

Näib, nagu tunneksid moodsad ülikoolide reformijad vaid üht tõelist vaenlast: sõltumatut uurivat vaimu, kes ei seo end struktureeritud ja kontrollitud teadusega, nii on öelnud Paul Konrad Liessmann

Toimub hariduse universaalne ekspansioon, seda riigi egiidi all süstematiseerituna ja organiseerituna – haridus on võimu tööriist

Instrumentaalne suhtumine haridusse

Haridust mõistetakse funktsionaalselt. Inimestevahelised suhted on suuresti muutunud majanduslikeks vahetussuheteks.

Õppimise asendab treening kompetentsust tõestavate testide suunas. Peatähelepanu all on mõõdikud ja näidikud. Asi ei käi enam selle ümber, mis on haridus, vaid kuidas operatsionaliseerida antavat nii, et õpilased OECD uuringuis esileküündivad oleksid. Kooliõppimise fookus on PISA-l ja kompetentsimudelitel ning haridusstandarditel. Ent üksikute võimete testimine pole enam Bildung, vaid performatiivne sooritus.

Kultuuritööstuse tingimustes saab haridus Adorno järgi sotsialiseeritud poolhariduseks – võõrandunud vaimu kõikjal olevaks ilmumisvormiks. Haridus on kui kultuurihüvede kogumine, mida omandatakse ja tarbitakse, ent mitte ei omandata tõeliselt. Poolharidus on tihti kitsa spetsialiseerumise ja indoktrinatsiooni tagajärg. Teadmistesse kujuneb esemestatud suhtumine – kuidas nendega kaubelda? Pedagoogika ei täida Adorno sõnul (1960-70. aastate kirjutistes) enese antud lubadusi, ei suuda iseend reflekteerida, mille tulemusel tekibki poolharidus. Tõeline haridus on kriitiline eneserefleksioon ja vabanemine. Poolharidusse ei kuulu valitsevate olusuhete kriitiline analüüs, see kohandab inimesi valitsevate ühiskondlike struktuuridega. Inimesi ei valgustata mõtlema ega suunata oma kogemusteadmist analüüsima, vaid jäetakse toime tulema poolhariduse eksikujutelmade abil.

Adorno pedagoogidest: nad käituvad praktikas pimedatena, rahulduvad piiratud olemasoleva kultuuriainese kopeerimisega ega suuda vaadelda omaenese olukorda – kõneks on enesevangistus. Küsimuseks on pedagoogi eneserefleksioon. Pedagoogide ja nende loodud tegelikkuse kätes on suuresti kultuuri olemasolu tulevikus ehk kultuuri jätkusuutlikkus. Kriitilise teooria kultuurikriitika: kultuur on muutunud kultuuritööstuseks ja kõrvaldanud autentse kultuuri, ta on turutoode, mille mõtteks on inimeste laiamõõduline infantiliseerimine ja alistamine alaealise hoolekannet vajaja olukorda.

Filosoofia on neoliberalismi kriitikute vaates taandumas mänedžmenti-eetikaks. Eelkõige mõeldakse majanduse teenindamisele ja mitte mõtlemisele. Kõnelda võib ühiskonna pedagogiseerumisest, kasvatus muutub nähtamatuks suunamiseks, mis pole otse kellegi asi. Vastutus hajub, toimuva autorid pole nähtaval.

Ülikoolide kutsekoolistumine

Ülikoolidest on saanud elukutsekoolid. Õppekavadel on kindlalt fikseeritud väljundid ja loetletud ametid tööjõu turu jaoks. Tänased märksõnad on: plaanipärasus, võrgustumine, standardiseerimine, konkurents, kvaliteet, kontroll, lisandunud on digipööre.

Liessmann väitis 2006. aastal: On toimumas hüvastijätt euroopaliku ülikooli ideega. Siis oli saksakeelsetes maades toimumas Euroopa kõrgharidusruumi normeerimine, mis mõjub lahtieuroopastumisena. Hävitatud on ühtsus õpetamise ja uuringute vahel. Miks see ühtsus on oluline? Päivi Naskali: uurimistegevusel põhinev õpetamine võimaldab teadmisprotsessi avanemise üliõpilastele – kuidas taolisele järeldusele on tuldud ja kuidas see legitimeerub teadmisena. Rõhutatakse sisu esikohal olemist ülikooli eetose väljendusena, õpetamine eeldab eelkõige uurivat hoiakut, kriitilisust ja kirge teaduse suunal.

Ülikoolid ei ole enam Bildungi jaoks ning vaba sõltumatu vaim ei tunne end siin hästi. Ülikoolid pole enam võimelised oma tõelisi ülesandeid täitma – ühiskonda vabastavas ja valgustavas suunas juhtima. Modernismiaja teadusoptimism ja uusaja kontseptsioon teadusest oli, et see tuleks vabastada poliitilisest, religioossest ja ka merkantiilsest seotusest. Nüüd on olemas needsamad seotused teistmoodi laadis ja samas valitseb sisemine seostamatus: seosetud fakulteedid ja ained kõrvuti, meetodid, projektid, objektid. Õppekavu tehakse mitte enam ühtsele teaduskontseptsioonile toetudes, vaid vahel hoopis kontseptsioonita, kuivõrd kriteeriumiks on väljundid. Kaovad peaained ja kõrvalained. Tähtis pole mitte asi, vaid punktid, moodulite kuuluvus, hindamine. Sünnivad suvalised kombinatsioonid eri teadustest.

Globaalses teadmismajanduses määravad turud, mis on teadmine ja mis on uurimist ja õpetamist väärt. Soome uurijate väitel kehtestab end ameerikalik mudel, kus enamus ülikoole on koolitusasutused. Ameerika ülikoolid on muutunud uurimistehasteks, kus haridus saab toodanguks ja kaubaks, õpetajad on koolitustoodete tootjad ja üliõpilastest tarbijad. Tudengid tunduvad olevat nõudlikud kliendid ja samas autoriteediusku tegutsejad. Ülikooli asemel pruugitakse sõna kool. Rõhutatakse taoliste oskuste ja kompetentsuste tootmist, mida tööandjad tegijailt ootavad, töölesaamine on üks õpetamise kvaliteedi mõõdupuu. Räägitakse õpetamis- ja teadusülikoolidest. Valitseb oskamispõhisus ning vormitakse kohanevaid, paindlikke ja kergesti valitsevaid inimesi.

Accountability – rohkesti pruugitud termin

Päivi Naskali vabadusest akadeemilises keskkonnas:

Varem on vabadus määratlenud ülikooli identiteedi ja erinevuse üldhariduskoolis käimisest. Saksa traditsioonis ei olnud õppejõududel vastutust, et õpetatav vastaks tööelu aktuaalsetele nõuetele. Akadeemiline vabadus oli ülikoolide enesestmõistetavus. Vabadus on ka keskne uusliberalistlik koolituspoliitika mõiste, ent hoopis teises tähenduses, see on indiviidi võimalus valida erinevate toodete vahel.

Esimesel pilgul näib, et ülikoolide autonoomia on suurenenud. Võidakse vabalt otsustada personali, pakutavate õppesuundade ja uurimise raskuspunktide üle. Ent vabaduse ruumi tunnetatakse tegelikult kitsenevat. Büdžetid, teadmisbilansid, akrediteerimised, evaluatsiooniagentuurid. Turu nõudmised ja poliitiline kontroll, informaalne meedia-avalikkus.

Ülikool ise on reeglistatud majanduslike ja ajaliste piirajate poolt. Teenuse laadi mõõdetakse kriteeriumides, mille sisse pole arvatud toimuva teaduslikku taset ja huvitavust, vaid meetodite mitmekülgsus, materjali selgus, õpetusstiil, hindamiskriteeriumid. Sisu kriteeriumid puuduvad, õppekavadel puudub valdkonna loogikat järgiv kontseptsioon. Õpetamise suhtelisest vabadusest on siirdutud täpselt määratletud tegevusviisideni.

Õppejõududele on esitatud nõuded nii ainete kui õppekavade kokkupanemiseks. Allolev on skeem, mille antud järjestust tuleb järgida:

  1. õpiväljundite sisestamine
  2. hindamismeetodite valik
  3. hindamiskriteeriumide sõnastamine
  4. kursuse struktuuri kavandamine
  5. materjalide valimine (põhiteemad, abiteemad, meetodid, ettekavandatud emotsioonid, abivahendid)
  6. kursuse läbiviimine
  7. hindamine

Puudub valdkondliku loogika kriteerium ja mõistagi sisu kriteerium. Andreas Gruschka: stuudiumi väärtust mõõdetakse mitte aluseks võttes teaduse sisemist ehitust ja sellest lähtuvat didaktikat ega ka mitte õpiteoreetilisi nõudmisi, vaid industriaalse Setzkasten mudelit nagu mööblimajas. Kast määrab, kui palju sisu ja mis mahus tohib olla. Ta nimetab seda: marksismi renessanss kõrghariduses.

Annukka Jauhiainen: õpetamise raamistik on muutunud suunas, mis hirmutab nii iseend kui paljusid kolleege. Uuringute järgi näevad ülikooli õppejõud, et nende töö on muutunud mitmes mõttes halvemaks. Colin Bryson: kannatanud on kollegiaalne suhtlemine, autonoomia. Ülikoolide õpetus on tootmise mudelite suunas muutunud, valitseb uusmanagerism. Eraldunud on õpetamine ja uurimistegevus. Valitseb aruandekohustuslikkus, kontroll ja pidevad raportid. Tööd ülikoolis on hakatud nägema soorituste ja indikaatorite vaatenurgast ehk see on kvantifitseeritud. Loevad näidikud ja mõõdikud. Küsimuse all on professorite traditsiooniline mõju. Kvantitatiivset mõõtmist nähakse ülikooli-inimeste poolt kui ohtlikku.

Naiste suurem osakaal vähem hinnatud õpetusülesannetes, alamatasandilised bürokraatiaülesanded. Naised on tööl enamasti lühiajaliste ülesannete täitjatena. Naiste toimetulek on seotud nn tubli töö kriteeriumidega: tubli usin tüdruk. Naised kogevad uusliberalismi painajaid rohkem, nõuded on just neile suunatud – nt. kontrollitav olemine. Osa naistest on omandanud nn sotsiaalse mehe mudeli – meheliku tegevuskultuuri, rõhutades konkurentsi, instrumentaalsust, indiviidi vastutust. Tekivad maskuliinsuse uued vormid ja naised võtavad neid üle. Massiõpetuse lisandub.

Päivi Naskali: Foucault` järgi on ülikooliõpetusest saanud praktika, millele on omane moodne distsipliini võim, millega seondub analüütiline üksikasjadeni lahti monteeritud pedagoogika, sisulised tervikud on lõhutud kvantitatiivsetelt võrreldavateks õpipunktideks. Iga õpisisu peab andma vastava pädevuse, mida õppijale lubatakse. Input-output uues soustis. Üliõpilasi treenitakse ühiskonna jaoks, kus heaoluriigi turvavõrke lõhutakse ja individuaalset vastutust lisatakse, rõhutatades indiviidi enese sisemisi protsesse. Selle teenistuses on ka eluaegse õppimise agenda

Inimeste sisemine enesekoloniseerimine

Nn. haridustoodete alaline võrdlus tingib enesekontrolli, valvuri inimese enese sees. Ollakse eneserefleksiooni tsentrumid, ent mõõdupuude esitaja pole inimene ise. Nimetatud juhtimis- ja kontrolliprotsessid pole sündinud sisemistest vajadustest ja struktuuridest, vaid on väljastpoolt juhitud. Suund on Foucault` ja tema järgijate järgi distsiplineeriv-institutsionaliseeritud integratsioonilt eneseintegratsioonile; enesekohased tehnikad, individualiseerumistehnikad. Nii nagu neoliberaalsetes praktikates soovitakse. Käivitunud on mitte tööeetiline hoiak ja üldine moraal, vaid subjekti kestev eneseratsionaliseerimine. Sotsiaalteaduslik süsteemiteooria ehk konstruktivism on saanud domineerivaks teadmiseks. Sotsiaalne on neoliberaalses diskursuses amorfne.

Ettevõtjaks olemine on saanud soovitatavaks olemisviisiks. Hariduses valitsev majandusterminoloogia toimib läbi võitluse metafooride: strateegiad, võitjad, allutamine, vaenulikud alad, konkurendid, efektiivsus.

Pihustunud on vastutus ehk enam pole nähtav see, kellest need muutused lähtuvad, nende elluviijaid on aga palju, kes tihti ei saa ise aru, mida nad teevad.

Kas on selles midagi head? Vahest see, et aitab näha selle headust, mida ollakse kaotamas.

Vastutus? Miski pole siin tehtud seisundis, kus püstol on meelekohas ja võõras käsib. Inimesed ise on pannud end seda tegema, saadetuna hirmudest ja rumalusest. Adorno kombel – alustagem valgustusest – mis see on, mida me ise endale oleme teinud? Mis see on, mida nimetada hariduseks inimese vabastajana.


Vaata ka: Tiiu Kuurme: mis loeb, kui loeb vaid raha?

Advertisements