Epidemioloog ja infektsioonist, Eesti Rooma Klubi liige
Koroona tegi Dr Kalikovast koronoloogi (koroonaloogi?): ta on läbi viirusesaaga hoidnud professionaalina silma peal sündmustel, arengutel ja reaktioonidel, olnud vajalik valgustaja.
Suvine ilm, koroona taandumine ja väikeste sammudena vabaduse lähenemine tõstab meeleolu ja sisendab optimismi. Tahaks jätta seljataha kõik need rasked hetked ja muremõtted, mis meid kuudeviisi kimbutasid. Kuid inimene on liigi Homo sapiens („tark inimene“) esindaja, kes õpib oma kogemustest, vigadest ja edusammudest.
Me kõik peame analüüsima läbielatud epideemia sõlmpunkte ja tegema järeldusi, mis aitavad meil vajadusel tegutseda arukamalt, ettenägelikumalt ja samale rehale astumata.
Eestis võib koroona epideemia jagada kolmeks etapiks:
Sisuliselt oli see periood meil maha magatud, kuigi ohumärgid olid juba Euroopas tajutavad. See, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli samuti pooluinuvas seisundis eriti suureks lohutuseks ei peaks olema. Olukorra monitooringu võttis enda peale Terviseamet (TA), kuid kahjuks monitooringuga asi piirduski seni, kuni vesi oli ahjus.
Pandeemiad võivad korduda, kui inimesed jätkavad vanaviisi. Kui oskame kriisist õppida, elame edasi.
TLU Loodus- ja terviseteaduste instituudi psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping on pannud kirja Eesti Rooma Klubi arutluse pandeemiaks nimetatud uusolukorrast, selle põhjustest ja inimeste võimalustest tulevikus.
Kuna loomade (ka nahkhiirte) elupaiku jääb inimtegevuse survel vähemaks, on neil märksa suurem stress kui varem.
Üsna levinud on ettekujutus inimesest kui kellestki ülimast, kes kõrgub tänu oma tarkusele ja unikaalsusele looduse kohal. Ta tegutseb piiranguteta, otsustades ise, kuidas käituda loodusega, et luua endale võimalikult mugav eksistents. Ometi on inimene üksnes looduse osa, ehkki ta on evolutsiooni rajal jõudnud homo sapiens’i staatusesse.
Inimene on biosfääri osa, kuid ühtlasi olend, kes avaldab Maa ökosüsteemidele kõige suuremat mõju. Ta on biosfäärist kui süsteemist lahutamatu. Kui süsteemi ühe osa käitumine muutub, reageerib sellele süsteem tervikuna.
Seisukohad avaldatakse Euroopa Komisjoni (EC) dokumendi COM(2020) 98 final „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele. Uus ringmajanduse tegevuskava „Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel““ kohta.
Ringmajandus pole eesmärk omaette, selle rakendamise ulatuseks on teatud optimum, kuid igal juhul peab see toetama ökosüsteemide kõigi teenuste säilimist, heaolu tagamist ja kliimaeesmärkide saavutamist.
Ringmajandus on võimalik vaid teatud piirides – ideaalsel kujul pole see võimalik termodünaamiliselt, praktiliselt pole kõiki aineid võimalik ringluses hoida, mõne aine ringlus on liiga energiamahukas. Neid piire saavad nihutada uudsed tehnoloogiad, milleks on vaja teaduslikku baasi, paljudel juhtudel tuleb see rajada pea nullist. Lahendused pole jõukohased ühele riigile, kuid ka tulemused on hüveks kogu maailmale. Eesti peab määratlema oma rolli ühises liikumises selle eesmärgi poole.
Riiklikul tasandil kehtestatud ringmajanduse, sh. ka taaskasutamise eesmärkidele tuleb lisada avaliku sektori meetmed, mis toetavad nende eesmärkideni jõudmist. Erasektori investeeringutel on ringmajanduse praktikasse rakendamisel küll otsustav potentsiaal, kuid samas on avaliku sektori ostujõul selles protsessis teedrajav roll katalüsaatorina, mida ei tohi alahinnata.
Toetada EC ettepanekut kehtestada riigihangetele keskkonnamõju kohustuslikud miinimumkriteeriumid. Iga liikmesriik peab kehtestama oma oludel baseeruvad kõrgemad kriteeriumid. Riiklik aruandlus tuleb kohandada nende kriteeriumide täitmise efektiivseks kontrolliks.
Toetada kohalike omavalitsuste algatusi koostada oma paikkondlik ringmajanduse tegevuskava. Vastava oskusteabe ja parimate praktikate omandamine, sidusrühmasid hõlmava partnerluse sisseseadmine, Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kaasates võimaluste rajamine täiendavate haridus- ja koolitussüsteemide, elukestva õppe ja sotsiaalse innovatsiooni edendamiseks suurendab KOV-te võimekust oma kavade elluviimisel.
Toetada ülemaailmse Ringmajanduse Liidu asutamist, kuid eelistada iga liikmesriigi esindatusele EL ühist esindatust. Eelistada üle-euroopalise ühise sekundaarse toorme turu rajamist.
Ringmajandus on ka kultuuri küsimus. Tarbimine, tehniliselt vananemata toodete sage väljavahetamine peab üldinimlike väärtuste skaalas andma eelise jätkusuutlikku arengut toetavatele väärtustele.
Natuke rohkem kui aasta tagasi esitasime küsimuse: KAS TSIVILISATSIOON TÕESTI HUKKUB? Rooma Klubi pakkus välja ka lahendused nii üksikisikule, juhtidele, riikidele. Siis tundus see jutt kummaline. Veel polnud Gretat, ei põlenud Austraalia, polnud viirushaigusi. Käisime kilekotid näpus poodlemas ja kuulutasime veel suuremat majanduskasvu. Nüüd oleme pakkunud ideid EU Green Deal lahendustele – kas kuuldakse?
senine arengumudel on ammendunud ning me peame radikaalselt muutma oma mõtte- ja majandusmudelit ning ühiskonnakorralduse aluseid. Ja kui me seda ei tee, siis upumegi iseenda poolt tekitatud saasta ja hävitame elava planeedi – Gaia. Sellega lõpeb ka inimkonna ajalugu.
Rooma Klubi jõudis 2012. aastal oma raportis „Raha ja jätkusuutlikkus. Puuduv lüli“ järeldusele, et meie majandusteadus on oma olemuselt „autistlik“ ning kuulub rohkem fantaasiamaailma kui reaalsesse. Põhjendus: see ei võta arvesse toorme hankimisest ja jäätmete keskkonda paiskamisest tekkivaid kahjusid meie elukeskkonnale ning toidab kasuahnust ja kasvule orienteeritud mõttemudelit[1].
Eelöeldu valguses tundub, et koronaviiruse poolt põhjustatust paremat reformide algatajat ei oleks suutnud keegi välja mõelda. Nüüd on igal inimesel aega järele mõtelda, kuidas ta tahab edasi elada ja mis on need väärtused, millel ta oma elu pühendab.
Kas ühiskonnakorraldus muutub?
Ühiskonda on alati juhtinud isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed. Kuna nad on aga egoistliku loomusega, siis on viimased 5 000 aastat domineerinud planeedil Maa majandusmudel, mis püüdis nendest inimestest, kes millestki midagi aru ei saanud, pigistada välja maksimumi (elitarism). Võib-olla oligi see parim viis õppimishimu tekitamiseks ja nende arengu edendamiseks.
Varasematel aegadel muutsid isiksusliku arengutaseme saavutanud isiksused oma kaaskondseid orjaks (rääkivaks tööriistaks), kellel ei olnud midagi ning kes tegi tööd toidu, riiete ja ulualuse eest. Siis aga selgus, et tööst tekkiv „vili“ on väike ja „kulu“ on suur, s.t inimesel puudus huvi teha tööd paremini.
Keskajaks leiutati maa eraomandus ning valitsejad hakkasid rentima maad oma alamatele: nii tekkis feood ja feodalism ning maarendi tasumise kohustus. „Vili“ hakkas kasvama, sest nüüd tekkis töö tegijal huvi teha rohkem tööd ja jätta rendist üle jääv osa endale. Kuid selleks, et ülejääk oleks suurem, pidi ta õppima tundma looduslikku keskkonda ja selles valitsevaid reegleid.
Uusajal leiutati fiat-raha ja pank, mis laenab raha välja intressi eest ning inimesele sisendati, et kõige olulisem on kasum. Ja „vili“ hakkas kasvama võluväel ning koos sellega kiirenes ka inimese areng ennenägematus ulatuses. Miks? Kui inimene võttis laenu ja ronis „raharattasse“, et soetada endale oma eluase (maarendi uus verisoon) või alustada iseseisvat ettevõtlust, siis pidi ta panema mängu kogu oma vaimse võimekuse, sest nüüd pidi ta tundma lisaks füüsilises keskkonnas kehtivatele reeglitele orienteeruma ka inimese poolt loodud virtuaalmaailmas. Viimases tegutsevad „juriidilised isikud“ oma õiguste ja kohustustega peitsid inimeses peituva ahnuse nii, et nüüd suutsid seda näha vaid vähesed.
Inimene, kes on õppinud nägema füüsilises ja virtuaalmaailmas valitsevaid jõude ning mõistab põhjuse ja tagajärje seost (determinism), on alustanud isiksusliku arengu protsessi. Isiksuse tunnuseks on see, et ta pole valitseva eliidi poolt manipuleeritav ega ekspluateeritav ning on asunud eneseteostuse teele. Üha kasvate ühiskondlik-poliitiliste kriiside ja valijaskonna polariseerumise põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk kasvab ning nad ei lepi enam „vaikiva enamuse“ rolliga. Ja kuna neid on liiga palju, siis ei jätku enam ekspluateeritavaid, kelle töö arvelt saaks tõusta kapitali valitseva eliidi hulka. Järjest ilmsemaks muutub, et egoismil põhinev ühiskonnakorraldus ja kasuahnust õhutav majandusmudel on ammendanud oma võimalused.
Siit siis küsimus, et milline peaks olema uus ühiskonnakorralduse mudel?
Kas isiksused alustavad ellujäämisvõitlust, et saavutada ihaldatud positsioon ja viivad riigi kodusõtta või lepivad uue reaalsusega ja alustavad „lehmakauplemist“. Viimane võib ilmneda üleminekus esindus– ja enamusdemokraatia mudelilt volitus– ja leppedemokraatia mudelile. Poliitikas tähendaks see parteidemokraatialt üleminekut grupidemokraatiale. Pikemas plaanis võib sellest areneda välja uus sotsiaalne kord – personalism, mille arengut ei suuna enam mitte materiaalset kapitali valitsev eliit, vaid isiksused, kellel on suur sotsiaalne kapital.
[1] Bernard Lietaer Christian Arnsperger Sally Goerner Stefan Brunnhuber . Money – Sustainability: The Missing Link. 2012. Finance Watch and the World Business Academy , lk 21-33.
Natuke rohkem kui aasta tagasi esitasime küsimuse: KAS TSIVILISATSIOON TÕESTI HUKKUB? Rooma Klubi pakkus välja ka lahendused nii üksikisikule, juhtidele, riikidele. Siis tundus see jutt kummaline. Veel polnud Gretat, ei põlenud Austraalia, polnud viirushaigusi. Käisime kilekotid näpus poodlemas ja kuulutasime veel suuremat majanduskasvu. Nüüd oleme pakkunud ideid EU Green Deal lahendustele – kas kuuldakse?
senine arengumudel on ammendunud ning me peame radikaalselt muutma oma mõtte- ja majandusmudelit ning ühiskonnakorralduse aluseid. Ja kui me seda ei tee, siis upumegi iseenda poolt tekitatud saasta ja hävitame elava planeedi – Gaia. Sellega lõpeb ka inimkonna ajalugu.
Aastakonverents 2018 oli eriline – tähistati poolsajandi möödumist Rooma Klubi asutamisest. Sellesse aastasse mahtus ka Eesti Rooma Klubil erakordseid sündmusi:
Oktoobris olid kaks ERK liiget kutsutud Rooma saama osa juubelikohtumistest ja -konverentsidest.
Rooma Klubis ei ole eestlastest liikmeid. Esimest korda ajaloos märgati aga kohalikku klubi sedavõrd, et Rooma Klubi auliikmeks valiti ERK president Andres Tarand. See on tunnustus mitte isikule vaid kogu Eesti Rooma Klubile.
Esimest korda ERK tegevuse jooksul avaldati Klubi vaated artiklite kogumikuna. Läbi Mihkel Kunnuse leidis kogumik koha ERR 2018 raamatute autahvlil.
20. novembril 2018 külastas Eestit juba teist korda Rooma Klubi liige, Peccei lektor, säästva arengu Steve Job’siks kutsutu ning paljude raamatute autor, professor ja ettevõtja G. Pauli. Loeng toimus TalTechis: “How David wins over Goliath – How startups take over corporates in the run for sustainable future?”
Eesti Rooma Klubil oli au külalisega eelmisel õhtul privaatselt kohtuda. Õhtusöögil arutati nii Rooma Klubi üldiste arengute teemadel kui saadi heita pilku ka maailmamehe tegemistesse ja tulevikuplaanidesse.
G. Paulil on alates 1980datest ilmunud üle 20 raamatu, mida on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles ilmus tema esimene tõlge alles 2018, tänu Lilleoru initsiatiivile. Gunteri raamatud võiks jaotada kahte erinevasse rühma – sinimajandus ja lastejutud. Ta on kirjutanud üle 285 lastejutu, neist enamus on ilmunud Hiinas.
