Eesti Rooma Klubi konverents 2009

EESTI ROOMA KLUBI KONVERENTS 2009

toimus reedel, 17. novembril 2009

Ettekanded:

  1. Raivo Vetik
  2. Allar Jõks
  3. Vallo Reimaa
  4. Ain Aaviksoo
  5. Toomas Paul

1)  vetikRaivo Vetik

Austatud Eesti Rooma Klubi, head kolleegid!

Minu ettekande pealkiri, mis loodetavasti jõuab kohe ka slaidide kujul teie ette, on „Säästev Eesti 21. Viis aastat hiljem.” Nimelt aastal 2001 algatas Eesti riik oma pikaajalise arengustrateegia tegemise, aastal 2004 saime me sellega valmis ja aastal 2005 võttis riigikogu selle vastu. Ma valisin selle teema, kuna ma olin „Säästev Eesti 21” tegemisega lähedalt seotud. Ja minu ettekande idee on kõigepealt kahe sõnaga meelde tuletada, mis oli selle strateegia peamine mõte, edasi arutada selle üle, kuivõrd, viis aastat hiljem, selles strateegias sõnastatud põhimõtted on realiseerunud või ei ole realiseerunud ja lõpuks arutada selle üle, miks need põhimõtted realiseerunud ei ole.

Kuna mu aeg on suhteliselt lühike, siis ma saan oma ideed välja käia skemaatiliselt, aga loodetavasti ürituse teises osas on aega rääkida asjadest pikemalt. Ma tooksin välja ainult kaks aspekti „Säästev Eesti 21“ arengustrateegiast, need on:

  • arengueesmärgid ja
  • arengustsenaariumid.

Need kaks aspekti on selle strateegia tuumik.

Kõigepealt arengueesmärgid. Need on:

  1. Eesti kultuuriruumi elujõulisus,
  2. heaolu kasv,
  3. sidus ühiskond ning
  4. ökoloogiline tasakaal.

Need arengueesmärgid lähtuvad säästva arengu standardsetest ideedest. Eesti erineb teistest riikidest selle poolest, et Eesti kultuuri elujõulisus on siin esikohale seatud, mis on ka ilmselt kõigile mõistetav ja millel ei tuleks peatuda.

Teine võtmeelement „Säästev Eesti 21“ strateegias on arengustsenaariumid ning toodi välja kolm arengustsenaariumi, mille põhjal sõnastati ka üks sünteesstsenaarium. Need on siis:

  1. vähesekkuva riigi jätkustsenaarium, see, mis on Eestis viimase 10-15 aasta jooksul juba olnud, ütleme aastal 2004,
  2. konservatiivne arengutee,
  3. sotsiaalne partnerlus ja sünteesstsenaarium, mille ideeks on Eesti kui teadmusühiskonna ülesehitamine.

Need ideed said kirja „Säästev Eesti 21“-e.

Kui me vaatame, mis tegelikkuses toimub, siis võiks väita niimoodi, et tegelikkuses on realiseerunud ka teatud süntees, aga erinevus selle strateegiaga on selles, et seal võeti kõigist nendest kolmest alamstrateegiast positiivne külg ja pandi kokku. Aga ma väidan, et kui me vaatame tegelikkust, siis väga paljus on realiseerunud sünteesstrateegia, kus on võetud kõigist nendest kolmest alamstrateegiast negatiivsed küljed kokku ja on tekkinud selline sünteesstrateegia.

Selles, mis Eesti ühiskonnas praegu toimub – jätkuvalt selle aluseks on turufundamentalistlik äärmusliberaalne vaade ühiskonnale. Selline lähenemine Eesti arengus oli absoluutselt õigustatud 90ndatel aastatel. Meie eesmärgiks oli üles ehitada uus ühiskond, saada eemale Venemaast jne. Selles kontekstis oli turufundamentalismist lähtuv programm mõistlik ja see on Eesti viinud vägagi kaugele.

Paraku juba umbes 10 aastat tagasi või ütleme, 7-8 aastat tagasi, kui me vaatame Eesti ühiskonna sotsiaalseid näitajaid – meie väide on kogu aeg olnud, et tegelikult see arenguetapp, mis 90ndatel oli loomulik – see on läbitud, me peaksime võtma uue kursi, seda kurssi võetud ei ole.

Selle mittevõtmise taga on kõigile teadaolevad poliitilised põhjused, see on seotud Eesti poliitilise maastiku eripäraga – sellega, et vasakpoolne tiib ei ole olnud võimeline ennast realiseerima.

Kui nüüd mõelda, mis oleks teistmoodi täna võrreldes sellega kui aastal 2004, kui see strateegia vastu võetud sai ja kui sellest strateegiast oleks lähtutud — ja ma väidaksin, et siis ei oleks toimunud seda välisrahal põhinevat ületarbimist ega ülelaenamist. Edasi, meie tänases päevas on väga tugevad elemendid konservatiivsest arengustsenaariumist. Eesti ühiskond on võrreldes teiste, näiteks Euroopa Liidu riikidega, oluliselt ksenofoobilisem. Selle arengu märksõnadeks on pronkssõdur ja võidusammas, nendel teemadel siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda.

Kolmas arengustrateegia, mida ette nähti, on sidus ühiskond. Sidus ühiskond tähendab vanade, laste ja teiste eest hoolitsemist ja tegelikult meie viimaste aastate arengus ja poliitikas seda ka on, aga paraku see väga sageli võtab äraspidise vormi. Siin ma lihtsalt toon ühe näite: kui me vaatame oma eelarvet; juba eelmisel kevadel oli selge, et asjad põlevad, vaatamata sellele on eelarves teatud kulutused, mis jäetakse puutumatuks. See kindlasti ei ole kooskõlas ratsionaalse lähenemisega.

See oli minu ettekande esimene pool ja ettekande teises pooles ma üritaksin lühidalt arutada selle üle, et miks siis on nii, et meie jutud säästvast arengust jäävad õhku rippuma. See ei kehti mitte ainult „Säästev Eesti 21“ kohta, vaid see kehtib väga paljude teiste säästva arengu strateegiate kohta, mis Eestis on viimase 10 aasta jooksul vastu võetud. Ja kuna ma olen erialalt politoloog, siis ma toon välja just poliitilise aspekti.

Minu tees ja minu sõnum on see, et need arengueesmärgid tegelikult tuleks panna ka reaalsesse poliitilise protsessi, poliitiliste otsuste vastuvõtmise konteksti. Ja see on tegelikult ka kriitika „Säästev Eesti 21“ tegijate suhtes, kaasa arvatud minu enda suhtes. Ma väidan, et kui seda strateegiat tehti, siis tehti seda suhteliselt idealistlikult, sinisilmselt, utoopiliselt. Me ei võtnud arvesse seda, et ikkagi kõik need asjad käivad läbi poliitilise protsessi, kuivõrd Eesti on demokraatlik riik ja siit siis tulenebki minu järeldus, et tegelikult üks töö, mis meil tegemata on, ongi see, et tuleks luua ühiskonnas sellised institutsioonid ja sellised mehhanismid, mis kodeerivad poliitilisse süsteemi sisse motiivi kaasa aidata jätkusuutliku arengu ideedele.

Kui me vaatame seda strateegiat „Säästev Eesti 21“, siis seal tegelikult on olemas üks sõnastus, mis seda ideed teatud mõttes puudutab. Nimelt seal on öeldud, et seda stsenaariumi erinevalt teistest stsenaariumitest iseloomustab püüd allutada poliitilise otsustuse kujundamise protsess süstematiseeritud teadmisele Eesti ja maailma kohta, luua mehhanismid selle teadmise loomiseks ja kasutamiseks.

Ja paberi peal kõlab see kõik väga kenasti, kuid ma väidan, et selle lähenemise puhul on tehtud kaks omavahel seotud viga. Tegelikult kogu see „Säästev Eesti 21“ strateegia on väga elitaarne ja sellest tulenevalt ka utoopiline.

Kõigepealt, milles väljendub „Säästev Eesti 21“ teksti elitaarsus minu seisukohalt? Seal eelmises tsitaadis, millele ma viitasin, oli põhimõtteliselt õige idee kirja pandud, kuid kui edasi vaadata, mismoodi seda ideed selles tekstis on arendatud, siis strateegia viimane peatükk on „Sotsiaalne tugiteadmus ühiskonnale“. Ja kui te loete seda pealkirja, siis te näete, et tegelikult kogu see lähenemine on äärmiselt elitaarne. Seal räägitakse sellest, et tuleb asutada Eesti Arengu Konverents, tuleb kaasata asjade arutamisse meediat, tuleb sõlmida panustajate leping ja muud taolist. Kõik see on tegevus, mis toimub ühiskonna eliidi tasemel ja kõik see on väga kena, et me võime omavahel asjades kokku leppida. Paraku reaalne ühiskond ja poliitika, mis toimib reaalses ühiskonnas on ikkagi midagi muud.

Teine punkt: ma väidan, et „Säästev Eesti 21“ on mõneti ka liiga utoopiline just selle sama poliitilise huvi alahindamise mõttes, või ütleme poliitilise protsessi, demokraatiaprotsessi, olemuse idealistliku käsitluse mõttes. Meil on ettekujutus, et demokraatia on midagi oma olemuselt absoluutselt head, samas juba alates Platonist on demokraatia kohta öeldud hästi palju halbu sõnu. Nii et ma väidan, et tulevikus taoliste strateegiate tegemises tuleb siia sisse kodeerida ka, mismoodi demokraatia toimib.

Demokraatial on väga palju hästi nõrku külgi ja sama kehtib ka bürokraatia poole peale. Kogu see „Säästev Eesti 21“ minu nägemuses on kuidagi hästi ratsionalistlik, seal öeldakse ilusaid ideid, mis kõlavad mõistlikult, aga samas kui me võtame kasvõi riigivalitsemise teooriad, bürokraatia teooriad: kuni aastani 1960 domineeris Max Weberi bürokraatia ratsionaalse toimimise teooria, aga alates sellest see on ikkagi kõrvale jäänud, sinna asemele on tulnud tunduvalt ratsionaalsemad teooriad, mis peegeldavad seda, mismoodi tegelik elu käib.

Üks bürokraatia toimimise mudel on muide “Garbage can“ mudel, prügikasti mudel, et bürokraatia toimib umbes nagu prügikast. Prügikast on nurgas, sinna aeg-ajalt visatakse asju, segatakse nad ära ja te saate lõpptulemuse. Riigivalitsemise teooria väidab, et see mudel on tunduvalt täpsem kui Max Weberi ratsionaalse bürokraatia mudel ja ma väidan, et „Säästev Eesti 21“ tegemisel on need aspektid jäänud välja. Selle ettekande tegemisel mõtisklesin ma ka teiste asjade peale. Ma väidan, et „Säästev Eesti 21“ strateegias on liiga vähe sees ka Eesti kui väikeriigi perspektiivi, me oleme selle kirjutanud nagu mistahes teine normaalne riik. See väikeriigi perspektiiv on sees küll esimese arengueesmärgina – Eesti kultuuri elujõu toetamine; kuid majanduse toimimine, sotsiaalne sidusus, ökoloogia – nendes osades tegelikult see perspektiiv puudub ja tegelikult „Säästev Eesti 21“ strateegias puudub ka julgeolekupoliitiline aspekt.

Paari sõnaga, mida Eesti jaoks tähendab naabrus suure Vene riigiga. Venemaa probleem ei ole mitte selles, et ta on oma olemuselt halb või kuri — paraku see, mida Eesti peavoolupoliitika ja ka -meedia väidab. Ma ütleksin, Venemaa probleem on see, et ta on ettemääramatu, ta on suur ja ettemääramatu, seal võib juhtuda kõike. Ja Eesti jätkusuutlikkuse seisukohalt on erakordselt oluline, et Eesti oleks valmis ka olukorraks, kui Venemaal juhtub kõike ja see valmisolek taoliseks olukorraks eeldab seda, et meil on siin suhteliselt ühtne elanikkond, et Eesti riigi identiteet oleks senisest tunduvalt enam rõhutatud, et riik tegutseks selle tugevnemise nimel. Aga kui me vaatame, mis tegelikkuses toimub, siis me näeme, et integratsiooni valdkond on tegelikult marginaliseeritud, on isegi ära kaotatud see riigiinstitutsioon, mis selle valdkonnaga tegeleb.

Lühidalt kokkuvõttes „Säästev Eesti 21“ sõnumi tugevus on selles, et ta toob välja senise jätkustsenaariumi kõrval ka kahe teise stsenaariumi võimaluse ja tema põhiidee on tegelikult selles, et turufundamentalismi ja etnotsentrismi ei ole võimalik toetada, et see on Eesti jätkusuutlikkusele kahjulik. Paraku tegelikus elus midagi taolist umbes realiseerub. Ja minu ette kande sõnum selle „Säästev Eesti 21“ kohta on, et tema nõrkus on poliitilise faktori elitaarne ja utopistlik käsitlus, nii et ma väidan, et kui tulevikus hakatakse tegema Eesti arengustrateegiaid, siis see on kindlasti aspekt, mida tuleks tähele panna.

Aitäh!

2)  jõksAllar Jõks

Austatud Eesti Rooma klubi liikmed ja külalised! Minul ei ole täna ette valmistatud akadeemilist ettekannet. Minu tänane ettekanne põhineb minu seitsmeaastasel kogemusel Eesti Vabariigi õiguskantslerina ja aastasel kogemusel erapraksises. Ja sellest tulenevalt räägin ma täna praktiku vaatenurgast Eesti õigusruumi jätkusuutlikkusest, õigusruumi mõjudest esindusdemokraatiale ja kõige lõpuks üritan ma sõnastada mõned kammitsemata mõtted edaspidiseks. Arvestades tänast formaati proovin ma olla hästi lakooniline.

Ma alustan sellest, et viimane aasta, pool aastat, on ilmekalt näidanud, et Eesti õiguskorra, Eesti riikluse ühe tüvidokumendi, või tüviteksti – Põhiseaduse aluspõhimõtete eiramine on muutunud reegliks.

Teise kasseti alguses osa juttu puudu!

…õigustehnilised ja poliitilised küsimused ja kolmandaks peab olema tagatud efektiivne seadusega kehtestatud kaasamisprotsess. Praegu on Eesti õigusloomes kaasamine selliselt, et küsitakse arvamusi, siis seaduseelnõu seletuskirjas on suur tabel, kus on kirjas, kas arvestati või mitte. Aga sisuliselt ei taga see kaasatud isikute, huvigruppide arvamuse arvestamist. Niipalju siis õiguse loomisest.

Minu järgmine ettepanek on natukene utoopiline, aga ma arvan, et Eesti Rooma Klubi ongi see koht, kus võib ka natuke utoopiliste ideedega välja tulla. Ma arvan, et Eestis oleks vajalik kuulutada välja õigusrahu – ma õigusrahu all ma pean silmas seda, et me mingil hetkel ütleme, et Eesti õigussüsteem on tegelikult valmis ja me ei muuda ilma tungiva vajaduseta kõige olulisemaid seadusi. Kindlasti on maksuseadused nendeks, valimisseadused: need mis panevad aluse majandusele ja need, mis panevad aluse poliitilisele süsteemile. Kasvõi selline põhimõte, mis mitmetes riikides on iseenesestmõistetav, et makse ei muudeta maksuaasta jooksul, muudetakse järgmisest aastast alates. Loomulikult selle osas võib olla erandeid, aga need peavad olema niivõrd tungivad erandid.

Valimissüsteemi puhul on kahjuks muutunud tavapäraseks, et iga poliitiline erakond, kellel on natukenegi võimu, üritab valimiste eel valimisseadusi jälle kuidagiviisi kohandada. Selle suudaks ära hoida see, kui lepitaks kokku, et oluliste muudatuste osas muudetakse ülejärgmisteks valimisteks. Siis välistataks see isiklik või erakondlik huvi. Erakonna rahastamise osas on diskussioon praegu Eestis käimas, aga mulle tundub, et pall jookseb jälle sellesse väravasse, kuhu poliitilised jõud tahavad teda suruda. Ma ei näe ühtegi poliitilist jõudu, ma ei näe ühtegi poliitikavälist jõudu, kes suudaks ja võib-olla ka tahaks, erakonna rahastamises tõesti teha suure sammu edasi. Võib rääkida, et mis tähtsus on erakonna rahastamisel, kui me oleme korruptsioonitajumise indeksis tunduvalt paremas olukorras kui Läti ja Leedu. Ma väidan, et erakonna rahastamise kõige suurem tähendus on see, et see muudaks poliitilist kultuuri, see muudaks ära selle arvamuse: „aga meile on see lubatud.” Valimiskulutustele tuleks ükskõik mis hinnaga piir panna, sest valija muutub vähenõudlikuks tänu massiivsetele valimiskampaaniatele, mitte nendele kampaaniatele, mida tehakse ukselt uksele käies. Valimiskulutuste piiramiseks, valimisreklaami sisukamaks tegemiseks on mitmeid võimalusi, mida ma ajapuudusel siinkohal ei hakka selgitama.

Erakonna sisedemokraatia on oluline – erakonnaseadus, mis räägib erakonna juhtimisest, erakonnas otsuste vastuvõtmisest, on väga pinnapealne ja ta põhineb suuremas osas nendele reeglitele, mis on mittetulundusühingute juhtimises olulised. Ehk teisisõnu: erakonda juhitakse samamoodi nagu korteriühistut. Aga kui me mõtleme erakonna rollile Eesti riigisüsteemis ja korteriühistu rollile, siis me näeme, et siin on erinevus ja see erinevus peab väljenduma ka õiguslikus regulatsioonis.

Koalitsioonilepingud tuleks allutada tõsisele analüüsile, mina pean silmas antud juhul õiguslikku analüüsi. Koalitsioonileping ei ole loomulikult õigusakt ja teda ei saa kontrollida kui õigusakti, aga minul on kogemus mitme-mitme aasta eest, kui ühe sündinud valitsuskoalitsiooni koalitsioonilepingu me töötasime õiguskantsleri kantseleis läbi ainult põhiseaduslikust aspektist ja märkisime ära kolm-neli teemat, mille puhul ma parlamendi ees ütlesin, et juhul kui te seda asja üritate ellu viia, toob see kaasa vastuolu „selle paragrahviga”, „selle paragrahviga”, „selle paragrahviga”. Siis süüdistati õiguskantslerit, et ta sekkub poliitikasse.

Aga parem on nendele küsimustele tähelepanu juhtida enne, mitte avastada peale seaduse vastuvõtmist. Sellise optimistliku sissejuhatusega ma tahaksingi lõpetada.

Aitäh!

3) reimaaVallo Reimaa

Austatud Rooma klubi, austatud tänased külalised!

Rääkida tahaks nii paljustki, aga aeg on limiteeritud ja ilmselt mind kutsuti ka teatud nišiteema täitmiseks ja püüan seda jõudumööda ka täita. Alustaks sellest muljest, mis on viimasel ajal tekkinud, jälgides nüüd kõrvalt neid debatte, mis on seotud – nüüd eriti viimaste kohalike valimiste puhul uuesti ellu ärganud küsimusega kohalike omavalitsuste süsteemi üle.

Ja kõrva jäi – ja minu jaoks üsna valusalt kõrva, et üks küsimus on täiesti esitamata. Räägitakse sisuliselt kohalikust omavalitsusest kui teenuste pakkujast, on väga oluline lahti mõtestada teenuste standardite teema, ka kodaniku õiguskaitse kvaliteetsete teenuste saamises. Aga see on paraku üks pool ja kui me piirdume ainult sellega, siis kohalikku omavalitsust kui sellist iseenesest ju vaja ei ole.

On veel teine pool, mida pole üldse küsitud, vähemalt mina ei ole kohanud viimase aasta, poole aasta lõikes. Ehk: mis asi see kohalik omavalitsus üldse on? Mõnes mõttes on tegemist eksitussõnaga, sest mõiste „omavalitsus“ tuli käibele alles 19. sajandi lõpukümnenditel ja ta tuli teatud mõistelist tühimikku täitma; ennetas seda mõiste „kogukonnavalitsus“, saksa „Gemeindeverwaltungi“ vaste. Ja me sageli ka täna mõistame, ja see ei ole üldse halb, omavalitsust kogukonnaomavalitsuse mõttes, ka hästi nostalgilises plaanis. Tegelikult omavalitsuse mõiste tekkis ühe teise nähtuse katteks, kui hakati arutama, kas tsaari-Venemaa semstvosüsteemi ei võiks üle võtta. Semstvo oli üles ehitatud oluliselt teist moodi kui kogukonnaomavalitsus, ta oli valdavalt just teenuste pakkuja, oluliselt rohkem riigi käepikendus ja tänu sellele oli tsaari-Venemaal ka semstvo oluliselt suurem. On meie teaduskirjanduses küll õige ammu olnud mõningaid käsitlusi tsaariaja lõpuperioodil toimunud üsna põnevast debatist kohaliku omavalitsuse süsteemi reformi üle. Sealt on jäänud kõlama see mõiste, et võiks kihelkond olla kohalik omavalitsus. Aga üks asi on täiesti kõrvale jäänud: tegemist oli semstvo-tüüpi omavalitsuse loomisega kogukonnavalitsuse kõrvale ja see eeldas ka hoopis suuremat mastaapi. Aga praegu ma ikka jääksin viimase aja tava juurde kasutada mõistet „omavalitsus“ kogukonnavalitsuse mõttes.

Ja kui me ehitame üles nüüd kohahalduse süsteemi, siis ei tohi ära unustada just seda küsimust, kuidas ja kas ta toetab kodanikuühiskonda? Kui mõni aeg tagasi sai rohkem riigiasjadega seotud oldud, siis tundus, et sellest kodanikuühiskonnast on juttu, vähemalt siin Toompeal ja Tallinnas, justnagu üsna palju. Kuid tegelikult, kui siit natuke eemale minna, siis tegelikult enam seda juttu ei kosta ja selgub ka see, mis siin Tallinnaski väga selgelt näha oli: see oli üsna silmakirjalik jututeema. Just nii, nagu ka eelmine õiguskantsler äsja viitas, et tegelikult kasutatakse ära teatud sõnu, mängides nendega, aga sisulist katet neil ei ole kaasamispoliitika mõttes, sidusa ühiskonna loomise mõttes. See on mäng, mis toimub Toompeal, parlamendis ja ka valitsustes; kaasamispoliitika mõttes, kuigi mõisted ja terminid on kasutusel. Ja nüüd on päris keeruline vastata, milline peaks olema kohaliku omavalitsuse süsteem, et ta suudaks kodanikuühiskonna arengut toetada olukorras, kus mitmed ülemaailmsed protsessid töötavad sellele vastu. Kahjuks paljuräägitud, paljukiidetud, jumaldatud infoühiskonna ajastu on viinud selleni, et kodanikuaktiivsus arenenud riikides on langemas, kodanikuühenduste arv Ameerika Ühendriikides viimastel aastakümnetel on oluliselt langenud – ja need on seotud nähtused. Meie oleme olukorras, kus me püüame ujuda vastuvoolu sest kodanikuühiskond nõukogude perioodil sisuliselt lagunes, muutus samuti pimesikumänguks (nimesid kasutades). Ja nüüd peame teda taaslooma, olukorras, kus globaalsed tendentsid töötavad vastu. Seda olulisem on leida kõiki neid riikliku korralduse mehhanisme, mis on võimalik, et seda protsessi toetada, alates seadusandlusest, see oleks nagu eelmise, äsja kõlanud teema jätk, ja teine on siis riiklik korraldus, kohahaldus.

Ja kuna aega on vähe, ma ütlen ühe mulje, mis on tekkinud, olles pikka aega mõlema poolega seotud: nii praktilise poolega, kui teoreetilise kaasamõtlemisega selles valdkonnas – on kaks vajadust korraga tänases kohahaldussüsteemis: on vajadus väiksemaks muuta; just selles kogukonnaomavalitsuse mõistes, on täiesti reaalselt eksisteeriv tendents ja ka vajadus. Ja teiselt poolt vajadus suuremaks muutuda kui kvaliteetse teenuse pakkuja. Kuskil peab olema kompromiss ja kuskil on ka see küsimus, kas nad peavad olema ühes kehas koos? Ehk kui räägitakse, ja endiselt räägitakse, et Eestis on sisuliselt funktsioone poolteise tasandi jaoks, siis siin ma küsin, millised need poolteist tasandit on? Enamasti käsitletakse seda, ja ka mina ise olen mitmel korral käsitlenud, kui maakonna tasandi pooltasand peale ehitatuna, mis on üks võimalik tee. Või tugev maakonnatasand ja siis allapoole natuke väiksema funktsionaalsusega kohaliku omavalitsuse tasand.

Aga kui me nüüd lähtume sellest küsimusest, mida ma äsja esitasin, siis pigem kipub sinnapoole, et arvestades tänast olukorda, kus kodanike aktiivsus ei ole veel piisavalt arenenud, et kohalik kogukond saaks olla väga suur, kui me teda tahame kasutada reaalse kasvatus- ja kodanikuühiskonna arendusmehhanismina – siis on mõned tänased omavalitsused juba selleks liiga suured. Samal ajal need eesmärgid, mis on kvaliteetse teenuse pakkumiseks, kus omavalitsus meenutab väikest riigimudelit, eeldaksid veel suuremaid omavalitsusi, kui täna. Eesti ajaloos on üks selline kaart – väga halb on kaartidest rääkida – aga millel on oma võlu ja mis kohati töötab veel täna üsna hästi: see on nõndanimetatud väikerajoonide periood, mis tugines keskus-tagamaa süsteemile. Elu on muutunud, aga midagi taolist, väga ähmaselt, võiks ta olla. Võtame Jõgevamaa, väga selgelt kolm keskus-tagamaa süsteemi, ja umbes nii jaguneksid nii mitmedki maakonnad.

Ja teine probleem, et Eestis on iga ministeerium nagu omaette suletud ruum, samal ajal kui kohahaldus, kohalik omavalitsus on sügavalt multifunktsionaalne ja integreeritud nähtus ja seda ei saa lahendada, lahendades seda kui asja iseeneses. Kõige rohkem toodud näide – haridusküsimused; neid kahte asja ei saa lahus lahendada, ei saa ka eri aegadel lahendada. Ja kui siin oli juttu ka inimeste emotsionaalsetest tajudest, hoiakutest – siis, kui lihtsalt võivad need hoiakud tuua takistusi teatud protsessidele – on just haridusega seotud. Kohalik omavalitsus, vallavalitsus arenes koos kohaliku koolisüsteemiga, külakoolisüsteemiga ja nad hakkasid rahva teadvuses üsna suurel määral kattuma, kool ja omavalitsus. Ja see püsis nii kuni II Maailmasõjani.

Nõukogude ajal tekkis ulatuslik keskkoolide võrk, tekkis uus koolisüsteem, mida enne ei olnud, kus põhikool ja gümnaasium liideti kokku. Aga kuna kool kui märksõna ja vald olid rahva teadvuses, ja on tänaseni, koos, siis nüüd samastus keskkool vallaga, millest ei olnud nii palju probleeme, kuni oli riiklikku raha palju ja kuni rahvast piisavalt palju maal elamas. Aga meenutame, et enne sõda kohaliku omavalitsusega ei seostunud gümnaasium, see oli hoopis teine nähtus, tal puudus üldse mentaalne sidusus kohaliku omavalitsusega, nagu täna on peaaegu üks-üheselt. Ja nüüd tulebki, et kui me hakkame gümnaasiumireformi ja vallareformi tegema, siis selgub, et nad hakkavad üksteist katma, just mentaalselt. See on üks näide, kuidas me peame reforme tehes ka õppima tundma, mida kodanikkond tegelikult arvab ja mõtleb. Kui me unustame selle ära, siis saame väga lihtsale ja loogilisele tegevusele üsna järsu vastuseisu – sest me lihtsalt ei tea, mis tema peas, mis hoiakud, mis arusaamad tegelikkuses valitsevad. Seda peab arvestama. Mõnes mõttes on see pedagoogiline protsess, kui me tahame midagi muuta, peame selle mentaalse muutuse sinna ette sisse ehitama.

Kõige suurem metoodiline järeldus oleks, et kogu kohahaldussüsteem on, nii nagu riik isegi, täpselt sama integreeritud ja sama süsteemselt saab seda lahendada; kuhu ehituvad üles kõik kodanikuvajadused elukaare printsiibil ja juhtumi korraldusprintsiibil. Kodanik tahab riigilt teenuseid, abi, tuge konkreetsetel juhtumitel. Iga juhtum on seotud tema eluga, ta haakub minevikuga, haakub tulevikuga ja teatud tema kontekstiga. Kes on sotsiaalvaldkonnaga kokku puutunud, elukaare metoodika ja juhtumi korraldusmetoodika on seal ammu rakendatud, haridusse näiteks see ei jõua, ei jõua ka muudesse teenindussfääridesse. Aga teistmoodi ei saa, see on kõige odavam, sest see on ennetuspoliitika, see on optimaalsete kulude poliitika ja see võimaldab mõista, mida tegelikult vaja on.

Mõned näited, mis võtmed see avab, milleni jõudsime tegelikult juba sel ajal, kui me kodanikuühiskonna mudelit üles ehitasime ja E-Riigi teenuseid mõtestasime. Sünnitusmaja näide: nüüd, kus on olemas meil X-Tee, mis sidustab kõik andmepangad kokku; on võimalik ju luua täiesti universaalseid teenuseid. Kui laps sünnib on talle ju vaja kuskile kanda sünnitusmajal, et kes olid vanemad. Need vanemad toksitakse sisse ja programm iseenesest juba võib hakata tööle kogu bürokraatia eest. Mingil hetkel on nime vaja, siis ta saab tuletada vanematele meelde, aga nüüd oleks vaja nime, mis nimi see on? Siis on vaja mingeid meditsiinilisi, näiteks süste, midagi muud teha ja läbi sellise programmipõhise ametniku on võimalik üsna palju asju lihtsaks teha, kus kõik andmebaasid on kodaniku käsutuses ja muutuvad talle kättesaadavaks, ilma, et ta peaks ise vaeva nägema; mis ka nõustab teda, mis juhendab teda. Ja kuna elukaar on planeeritav, siis on ka enam-vähem teada, millal on vaja temaga tegeleda, millal nõustada. See on laiem teema, aga hästi lühidalt markeerisin praegu seda. Ja teine moment on veel, mida ei tohi unustada: me oleme, vähemalt minule jäi mulje, ülimalt tsentraliseerimiskalduvustega, iga ministeerium tahab kõike kahmata endasse. Ja minu kogemus ütleb, et iga andmebaas peab tekkima seal, kus on kompetents. Igas ministeeriumis on teatud valdkonna kompetents, ametnikud, kes valdavad seda teemat Koguda, ja X-Tee võimaldab meil jätta, nende andmebaaside tekkimise kompetentsi kohta. Sest nad saab programmiga sidustada teenusteks. Aga tegelikult käib ministeeriumite vahel võitlus, tahaks saada, eriti justiitsministeerium, kõiki andmebaase endale superandmebaasiks, aga mida ei ole, on kompetents. Andmete loomine, tekitamine, teenindamine vajab kompetentsi. Miks me ei kasuta neid võimalusi, mis olemas on?! Ja see kõik tuleb lahti mõtestada riigis tervikuna kõikide erinevate teenuste valdkondade lõikes, elukaare lõikes; kaardistada, kui kaugel need teenused on; mida saab kohapeal otsustada, mis on kaugemal võimalik otsustada; mida teeb seesama programm ja mida saab jätta puhtalt kohaliku otsustuse jaoks.

Ja teine on eelarvestamine ehk kohalik büdžett ja kohalikud maksud, see on omaette teema. Ehk – on võimalik väiksemale kogukonnale jätta terve rida väga põhimõttelisi otsustusi, näiteks kõik, mis on maakorraldusega seotud; mis ei nõua tulubaasi, aga gümnaasium nõuab suurt tulubaasi, need saab viia ülesse; ja läbi selliste otsuste, mis muudavad ja mõjutavad nende keskkonda tekib selline kodaniku eneseteadvus, harjumus suhelda riigiga, harjumus omavahel kooskõlastada ja tuleb üsna oluline tugi kodanikuühiskonnale, ilma milleta väike riik funktsioneerida ei suuda. Eesti ei ole nii rikas, et ta suudaks ametnike riiki üleval hoida.

Aitäh!

4)  aaviksooAin Aaviksoo

Austatud Rooma klubi liikmed ja lugupeetud külalised!

Natukene olen ma võib-olla ses mõttes ebamugavas olukorras, et ma valmistasin ette ka oma mõtted mingis mõttes reflektsioonina härra Ülo Vooglaiu ettekandele. Aga ma olen saanud täna juba siin nii palju mõtteid, et kardetavasti nagunii käigu pealt oleks see minu etteaste muutunud. Ja saan ka mina aru, et mitte kõikehõlmavalt, vaid ühe kindla rakursi alt täna oodatakse minu käest mõtteid selles osas, mida on võimalik Eestis teha jätkusuutliku ühiskonna saavutamiseks ja tegelikult selle rõhutatud „mida on võimalik teha?“ ma tooksingi välja kui ühe kolmest punktist või teesist, kus ma ka terviseteemat käsitledes peatuksin.

Me oskame väga sageli kirjeldada väga paljusid probleeme ja väga paljud meist on selles mõttes sisemise akadeemilise vedruga, kelle jaoks juba ilmselt väga varasest lapsepõlvest on uudishimu, et mis karul kõhus on – ja siis me oleme seda erineval moel uurinud. Nüüd, Praxises töötades, olen ma aru saanud, et samas inimeste võime muuta asju enda ümber on kaunikesti piiratud. Nii, et ilmselt üks tarkus, mida Rooma Klubi võiks jagada ka ülejäänud inimestele, on tõesti see, et välja sõeluda nendest paljudest probleemidest need, mis on kõige olulisemad ja sinna juurde lisada siis ka selle, kus on meil olemas võime neid probleeme hakata lahendama.

Teine tees, enne kui ma tõesti konkreetselt tervisest räägin, on see, et mina usun avatud ühiskonda. Ma ei usu sellesse, et ükskõik millisesse ametisse on võimalik valida või mingil muul printsiibil leida niisugune inimene, kes teab kõiki vastuseid või kes oskab leida enda ümber need inimesed, kes teavad kõiki vastuseid. Ilmselt on siin natukene ka maailmavaadet ja ausalt tunnistan isiklikku eelistust, mulle meeldiks elada sellises ühiskonnas, kus inimesed on vabad tegema valikuid, aga vabadus hõlmab ka päris kindlasti piisaval hulgal informatsiooni ja selle informatsiooni ligipääs inimeseni võiks olla selles mõttes lihtne, et teda ei varjuta müra – mis on ilmselt üks suuremaid probleeme, mis täna – võib-olla siis ka tõesti kuni viimase ajani Eestis põhiliseks probleemiks oli. Olen ka mina nõus Allar Jõksiga selles osas, et on murettekitavaid tendentse selles osas, et soov isegi seda infot, mis on olemas inimeste eest varjata ja kurvakstegevalt sageli on ettekääne selline, et nad ei saa võib-olla sellest õigesti aru.

Kolmas mõte, kuhu ma toetaksin oma tervisesse puutuva jutu on natukene juba küsimuse vormis minu suust ka täna kõlanud, kui palju me peaksime taga ajama/taotlema efektiivsust? Mis, tundub minule, on üks selle tsentrifuugi või vastupidi sellise keerise, mis mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas meie elu veab kuhugi suunda, põhjusi. Versus siis see olukord, kus nii-öelda targalt ka Eesti talumees ei pannud kõiki mune ühte korvi. Ja meie võime riske juhtida on ilmselt üks selline oskus, mida on vaja arendada maast-madalast, aga samal ajal me peame kindlasti arvestama, et inimene on oma võimete poolest piiratud, ta jääb selliseks. Mis tähendab seda, et kindlasti tuleb arvestada sellega, et on mingisugune hulk riski, mille realiseerumise tõenäosust me ei saa endale lubada. Ja isegi, kui me teeme kõik selleks, et seda ära hoida, kui siiski kusagil, no näiteks nende samade pankade kokku kukkumise korral on üks koht, kus me ei saa selle riski realiseerumist lubada, aga see siiski juhtub – siis niisuguste asjade ette nägemine peaks olema targa ja jätkusuutliku ühiskonna juures kindlasti olemas.

Tervise kohta ütleks ma sedasama, mida võib-olla mõned inimesed on kuulnud, kui ma aasta tagasi Eesti Inimarengu aruande tutvustusel rääkisin siis nendest leidudest, mida tervise kohta, nii meie enda kulgemise põhjal, kui ka teiste riikidega rahvusvaheliselt võrreldes öelda võiks. Võib-olla ma alustaksin ühtepidi optimistlikumalt ja ütleksin, et tõepoolest Eesti mehed ja naised ei ole kunagi nii kaua keskmiselt või siis eeldatavalt selle keskmise eluea rehkenduse järgi elanud, kui täna. Kehvem pool on see, et Eesti mehed on ikkagi umbes 20 aastat maas arenenud lääneriikidest. Ja see asi, see lõhenemine ei ole unikaalne ainult Eestile, siin on terve rida Ida-Euroopa riike, kes on täpselt samamoodi arenenud või siis ei ole arenenud. Mõnedel on veel kehvemini läinud kui meil, aga võib-olla asi, mille üle tasuks mõelda, on see, et kui seda on nüüd uuritud, siis umbes 60ndate aastate lõpust, 70ndate algusest hakkas väga kiire ja järsk lahknemine Ida- ja Lääne-Euroopa riikide vahel toimuma. Sellel ajal Eesti naiste keskmine eeldatav eluiga oli sama pikk kui Soomes, meeste puhul oli seal võib-olla paariaastane erinevus. Mida siis ühiskonnateadlased on põhjendusena toonud, on see, et ühiskonnas tekkis inimese elule…

Kolmanda kasseti alguses osa juttu puudu!

…tervise väärtustamine transformeerus kogu ühiskonnas selleks, et hakati nõudma ka kõikidelt teistelt, kes elu korraldasid selle sama inimese elu ja tervise väärtustamist. Ja on näha, et nii inimeste individuaalne tervisekäitumine hakkas umbes samast ajast oluliselt paranema ja muutuma. Selleks ajaks olid epidemioloogid ka kõvasti juba targemaks saanud, et on mitte abstraktselt, vaid väga konkreetselt võimalik osundada suitsetamisele, ülekaalule, sportimisele ja ka tervisliku toidu söömisele võimet inimeste eluiga pikendada. Ja lisaks sellele, et inimeste endi käitumine muutus, selle nõudlikkuse tõttu hakkasid ka riikide poliitikad muutuma tervist toetavaks. Kui me siis arutasime, mis võiks olla võimalik muutus, mida Eestis taotleda, siis mina ise pakkusin välja selle, et kui meil on niisugune liberaalne arusaam ühiskonna arendamisest ja see on hetkel veel valdav ja võib-olla tõesti minuvanused inimesed võivad tõsimeeli arutada, et kui igaüks ei jaksa joosta mingisugust distantsi teatud ajaga või siis äriliselt edukas olla, siis see on tema enda vähese pingutamise vili.

Lapsed tunduvad mulle niisugune grupp, kelle puhul ühiskond, kes mõtiskleb, ja ma usun, et Eestis mitte ainult Rooma klubi, vaid täiesti siiralt, kuigi mitte võib-olla lõpuni minnes, ka kõige liberaalsemad poliitikud mõtlevad selle üle, kuidas Eesti võiks olla jätkusuutlik. Kui me suudaksime saavutada selle olukorra, et tõepoolest, kui Allar Jõks mainis, et me võiksime mõjude analüüsi teha, siis olen osalenud analüüsides, kus me oleme enam-vähem püüdnud ka välja arvutada, milline see maht võiks olla. Täna me tõepoolest vähemasti formaalselt majanduslikku mõju kõikidel asjadel püüame hinnata. Tõsi, liiga sageli on kirjas selle koha peal õigusakti seletuskirjas, et majanduslikku mõju ei ole; sellepärast, et need kaks ametnikku, kes selle paragrahvi täitmise eest vastutasid – neile ei tulnud ükski pähe. Aga heakene küll, minimaalselt, miks mitte! Võib-olla siis ka üks utoopiline mõte: me võiksime kõik oma olulised otsused läbi kaaluda sellest, et kas ja kui palju see teenib kõikide Eesti laste huve. Ja minu siiras uskumine on selline, et ma võib-olla tõesti ei läheks selle peale, et nüüd ilmtingimata muuta valimisseadust ja selle kaudu tagada see, et nüüd lastevanemate hääled kuidagi on selle tõttu paremini kaitstud. Ei, ma usun sellesse, et kui meie põhimõttelised poliitikad toetavad neid, kelle puhul ei ole põhjust nõuda, et nad isiklikult vastutaksid kõikide ka nende keskkonnas olevate riskide ja ohtude eest; et nad siis ei koli mõnda teise kohta või ei ehita omale paremat elukeskkonda. See kandub üle ka ühiskonnas kõikidele teistele: nii eagruppidele kui ka otsustele. Ja sellega ma ausalt öeldes oma mõtted teile praegu siit eraldi puldist lõpetaksingi. Me peaksime esikohale tõstma lapsed, tegema seda tõesti kompromissitult ja ma usun, et see on ka tehniliselt teostatav ja võimalik suhteliselt lühikese aja jooksul või vähemasti ma kujutan ette, et avalikult ei ole väga palju neid, ka poliitilisi erakondi, kes hakkaksid sellele vastu sõdima.

Tänan lõpetuseks veel selle võimaluse eest siin rääkida ja võib-olla mõned mõtted pärast koos teistega, sest nagu ma ütlesin, mul tekkis üsna palju reflektsioone teiste ettekandjate mõtetesse ka, aga ma arvan, et praeguseks minu poolt kõik!

5)  paulToomas Paul

Austatud Rooma Klubi ja külalised!

See on väga huvitav olnud kuulata, iga ettekanne on käsitlenud seda sama teemat üpris erinevast seisukohast. Kuna ma ei osanud üldse arvata, mis võiks olla selleks sisuks nendele terminitele, siis ma pidin endale juba kodutööd hakkama tegema. Mõnel puhul on pikemata selge, et kõik on kõigega seotud, et katla ühes nurgas ei saa keeta paksemat suppi, sest katlal on raske isegi seda nurka üles leida. Raskem kraam vajub nagunii põhja ja rasv tõuseb pinnale. Aga vahel üritatakse maailma näha tervikuna ja sõnaühend „globaalne jätkusuutlikkus“, „global sustainability“ sündis juunis 1992 Rio de Janeiros toimunud ülemaailmsel keskkonnale ja arengule pühendatud konverentsil. Aga see oli nii hea leid: „jätkusuutlikkus“, et ta on kujunenud moesõnaks ja teda kasutatakse praegu usinasti firmade, riikide ja igasuguste muude majanduslike üksuste elujõulisuse kohta. Ja teoloogina sellele vaadates, on see tegelikult niisugune täpselt identne vaste sellele, mis on klassikalises darvinismis „survival of the fittest“. See tähendab, kui organism lööb eluvõitluses läbi, kui organisatsioon jääb püsima, siis see, mida talt oodatakse, on just seesama.

Loomulikult on terviku tervise eelduseks, et kõik asjaosalised koostisosad on elujõulised, aga samas ei ole sugugi kindel, et kui mõni nendest osadest on vägagi jätkusuutlik, mõni klann või korporatsioon – et see maa kui terviku jaoks oleks kasuks. Ma mõistan selle küsimuse püstitust niimoodi, et särk on ihule kõige ligem, st. meid ei huvita, kuidas globaalne värk on, niivõrd, kui see kas Eesti suudab läbi lüüa. Ja kui mu ülesandeks tehti rääkida moraali mõjust Eesti läbilöögivõimele ja püsimajäämisele, siis ma alustaksin lohutava sedastusega: Eestit ei ole tabanud eetikakriis. Mõni sügispäev on pehmem, nii nagu täna ja vahel jääbki talv taevasse, aga see ei võimalda siiski väita, et Eestis on sel nädalal ilmakriis. Sest on olemas pikemaajalisemad protsessid, mida jälgides saab ekstrapoleerida jääaja lühenemist või ennustada Antarktika jäämassi sulamist, ja ilm ning kliima ei ole otseselt seotud. Kui meil Tallinnas on soe, siis võib Pekingis sadada lund nagu siin ükspäev oli ja iseorganiseeruv süsteem stabiliseerib negatiivse tagasiside abil need juhuslikud hälbed. Niisiis mu meelest on täitsa ülekohtune, kui vahel väidetakse, et meie riiki on tabanud eetika- ehk moraalikriis, kuna mõni on vahele jäänud maadevahetuse pistise andmise või võtmisega või Säästumarketis vorsti näpanud. See on niisugune üldinimlik, et seda ikka tehakse ja pigemini võiks öelda, et need seigad ja tõigad demonstreerivad, et elame õigusriigis, kus jõustruktuurid toimivad ning rahva nördimus venivate kohtuprotsesside ja leebete karistuste üle näitab, et ühiskonna õiglustunne on ikkagi väga erk, sest korruptsioonitajumise indeksi põhjal on Eesti jätkuvalt Ida-Euroopa liider, 27. kohal. Tähendab, tõusumaad ju on, aga kui me võrdleme nendega, kelle stardipositsioon on sarnane, siis Eestis ei ole ta sugugi kõige hullem. Nii, et Pärnu jõe suudmevee taseme kõikumine ei ole maailmamere kriis ja ehk tuleks toimida nõnda nagu meteroloogid teevad, vaadata, milline on Kroonlinna null.

Näiteks, võiks küsida, millal hakkas Eesti rahvas vargile? Minu doktoritöö juhendaja akadeemik Juhan Kahk püstitas sellise küsimuse ja vastas sellele kohtuprotokolle uurides täpselt, kümnendi kindlaks määrates, kui hüppeliselt tõusevad haagikohtusse kaebused, et on midagi varastatud. Sest tõepoolest, oli aeg, mil ei varastatud naabri tagant. Noh, ega temalt suurt midagi võtta ei olnud ka, aga mõisavargus ei ole ju vargus, sest kus härg teeb, sealt härg sööb. Nii nagu need tsaariaegsed, kuni 1891. aastani, vallapiirid olid pidevalt rahva teadvuses, nii oli mingil kombel see rahva teadvuses ka nõukogude ajal: et tuleb vahet teha. Kui Armeenia raadio käest küsiti, kas tohib kätt välja sirutada riigi vara järele? Mäletate, mis ta vastas? Ei tohi, vaid peab, sest muidu sirutad välja jalad! See maailm, mida kirjeldab A.H. Tammsaare oma „Tões ja õiguses“ on juba hoopis teine maailm, kus laisast teoorjast – „mõisa köis las lohiseb!“ – on saanud taluperemees, kes ajas ennast ja sulaseid taga – „vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi“. Või kui me võtame paralleele meie ajast, millisel kombel enne peab majandus olema teatud staadiumi saavutanud, enne, kui sellele need moraalinormid kohanevad – on, et mahepõllundust ei ole ju võimalik naturaalmajapidamise aegu üldse ülistada, see on endastmõistetav. Nii nagu see, et Saaremaal pandi luud ukse taha, kui välja lähed, sest siis teada, et perenaist kodus ei ole. Ust kinni panna ei ole ju mõtet, lukk hoiab ju ainult looma.

Mahepõllundust saab tõsta ja doteerida alles siis, kui tööstuslik põllumajandustootmine on andnud piisavad laovarud. Ja siis tuleb anda rikkurile võimalus ka oma tervise peale mõelda, nagu me just kuulsime, nagu meie põhjanaabrid seda teevad juba. Või siis transseksuaalid, nad vaesekesed pidid ju kannatama oma seksuaalse sättumuse pärast, senikaua kuni nüüd tuli võimalus, lased ennast ümber lõigata naiseks ja ongi kõik! Nii, et see, vabandust väga, ma olen teoloog, aga ma vahel tunnen, et ma olen paremini omandanud dialektilise materialismi, kui need, kes seda tuupima pidid, sest mina õppisin ta selgeks oma lusti pärast. Nii, et moraali kliimas võivad mu meelest mõnedki asjad muutuda, lõdveneda; no näiteks 11.-13. sajandini, Jacques Le Goff on seda väga põhjalikult mitmes oma teoses käsitlenud, mida tähendas liigkasuvõtmise keelu kaotamine? Miks juudid olid pankurid, miks nad tegelesid rahaga? Neil oli keelatud põllumajandusega tegeleda, neil ei tohtinud olla maad, mis neil vaestel üle jäi? Ja teine asi: nende kohta ei kehtinud kristlastele kehtiv seadus, et liigkasuvõtmine on alates 4-st protsendist, üle 4 ei tohi võtta. Aga alles siis, kui see leeveneb, nii et sa võid võtta 40 ja 400 %, kui leiad lolli, siis sai tekkida uusaja finantssüsteem.

Või siis teiselt poolt, võivad ka karmimaks minna, nii nagu loomakaitseseadused; lähevad aina karmimaks ja kui üldse midagi on veel, mis paneb inimesi nördima ja kaasa tundma, siis on need südantlõhestavad lood loomapiinajatest, mida nad kõike küll teevad! See, et inimest piinatakse, see on ära kulutatud teema. Ja siit tuleneb mu teine tees: käimas on globaalne traditsiooniliste tavade ja normide teisenemine. Suured teadusideed, nagu ka kunst, nende mõlemate sünd sarnaneb plahvatusega. Aga nende uute teede tehniline teokssaamine toimub pideva arenemise teel. Nii, et tehnikas tähendab „uus“ ootuspärase realiseerumist, teaduses ja kunstis aga vastupidi, ootamatuse teostumist. Prantsuse ajaloolaste longue durée koolkond käsitabki teadlikult pidevaid aeglasi protsesse ajaloo võrdväärsete koostisosadena. Jean ??? raamat Le ??? de la renaissance esitab näiteks väga põnevalt üleüldise Euroopa ajaloo või arenguloo laia ja võimsa jõe sujuva voona. Üksikisik oma avastustega ja leiutistega teostab end vaid sel määral, mil annab end selle voolu meelevalda. Juri Lotmani pildiga ettearvamatute plahvatuskohtadega miiniväli ja kevadine jõgi oma võimsa, kuid kindlasuunalise vooga on kaks kujutluspilti, mis kerkivad ajaloolase teadvusse, kui ta uurib dünaamilisi, st. nii plahvatuslikke kui pidevaid protsesse. Ja see on selge, et industrialiseerimine ja moderniseerumine on sammhaaval toonud kaasa vabanemise vanadest köidikutest. Ei ole ruumipiiranguid, ei ole ajapiiranguid, ajalehed ei teata enam uudistest, mis on kaks kuud vanad, vaid võib vahetpidamata online’i saada CNN-ilt jne. Ja see tähendab, et traditsioonilised kogukondlikkusele, suurpere koostööle orienteeritud eluaseme- ja asulatüübid, nagu seda olid talud ja külad, on asendunud linnaasumitega, mida iseloomustab heterogeenne sotsiaalne koosseis ja lõdvad naabrus- ja tutvussuhted.

Eile Toompeal käinud talupidajate juht möönis, et talumehi on jäänud alla 3 %. Nii, et neid võiks pidada küll, sest kuna neid nii vähe on, siis niisuguseid haruldusi võib ju üleval pidada! Aga rääkida mingisugusest, näiteks peremudelist; sellisest peremudelist, kus suurpere, nukleaarpere on niivõrd ebastabiilne, et sellest ei ole mõtet, selle püsivusest, rääkida. Sest praegu tuleb kõiki kontaktvõrgustikke selekteerida, luua ja alal hoida individuaalselt; noh, nii nagu meie siin oleme, mingi ühine huvi toob kord aastas kokku. Ja selle taustal on selge, et eluaegne abielu on muutnud piirijuhtumiks ja reegliks on saanud eluetappide kaupa rändamine erinevate ajutiste perekondade või siis mitteperekondlike kooseluvormide vahel jne. Ma ei tahaks siin neid näiteid tooma jäämagi. Igal juhul, neid teisenemisi võib tervitada või nende vastu meeleheitlikult võidelda, kuid on võimatu näiteks, et tõhusate rasestumisvastate vahendite laialdane levik ei muudaks inimeste seksuaalkäitumist. Või et antibiootikumide avastamine ning kasutuselevõtt ei muudaks kapitaalselt valgete inimeste suhtumist laste omal ajal ülitavalisse, praegu üliharuldasse, surma. Näiteks möödunud neljapäeva pommuudis oli: „Helsingis suri seagrippi põdenud kaheaastane laps.“ Uudise lõpul oli väike märkus: „lapse surma täpne põhjus ei ole veel teada.“ Tühja sellest põhjusest, aga kujutate ise ette: kaheaastane soome laps sureb, see on ju uudis, rahvusvaheline uudis! Ja nii või teisiti, nagu ma ütlesin – kas see meeldib või ei, see ei loe, Eestil ja eestlasel tuleb muganduda, kui tahad ellu jääda.

Minu kolmas tees kõlab: elu on iseorganiseeruv protsess, see tähendab, elu on alati jätkusuutlik. Kuna elu ja selle olemust on püütud piiritleda ja seletada läbi aegade lõpmata erinevalt, siis ma valisin selleks kontekstiks küberneetik Jaan Pruulmanni oma, kes defineerib elu elusolendi kaudu. Tsitaat: „Elusolend on keerukas termodünaamiliselt tugevalt mittetasakaaluline ja sisestruktuuriga süsteem, mis toodab lokaalset negentroopiat süsteemi läbivatest energia-, aine- ja informatsioonivoogudest, neid kompleksselt oma sisemiste energia-, aine- ja informatsioonivarudega töödeldes“, tsitaadi lõpp. Ega siit meelde muidugi esimesel kuulamisel palju ei jää, aga ma pean ju jätma mulje ka, et ma teadusega olen kokku puutunud! Igal juhul, kui siit edasi minna, siis võiks ütelda nõnda, et mõni konfiguratsioon saab eluvõitluses korda, annab produktsiooni, respektiive, elujõulisi järglasi; mõni langeb konkurentsist välja, läheb pankrotti ja edukamad võtavad ta koha üle, loodus ei salli tühjust.

Ja siit kasvab välja mu neljas tees: kui mõni eluvorm sureb välja, siis seda parem! Kui dinosaurused ei oleks 65 miljoni aastat tagasi surnud, ei oleks imetajatel olnud suuremat lootust hakata valitsema maad. Kõige suuremad imetajad olid tol ajal rotisuurused. Nii et, muidugi ei pea arvama, et dinosaurused nüüd ühe suvega välja surid, ükskõik, kui tolmune see oli, aga nad pidid eest ära kaduma ja need, kes olid elujõulised, need hakkasid lindudeks ja krokodillideks. Aga igal juhul pidid nad platsi puhtaks tegema, et meie saaksime hakata seda täitma ja täpselt sama on riiklike formatsioonidega. Kui võtta see Jaan Pruulmanni, küberneetiku, definitsioon elu aluseks, siis on kõik nad ühtviisi elusad. Kui Austria-Ungari ja Vene impeeriumid ei oleks keeranud tülli ja Vana Maailma nii ära lammutanud, siis ei oleks niisugust probleemi nagu Eesti jätkusuutlikkus, ei oleks seda plejaadi neid pisiriigikesi, mis pärast seda tekkis.

Nii et, mistahes ka ei juhtuks, tasakaal ei kao ilmast kuhugi, tekib ainult uus, senisest erinev dünaamilise tasakaalu seisund. Liigi iga on miljoneid aastaid, mõnel juhul isegi kümneid miljoneid. Erast Parmasto sõnul, tsitaat: „Inimene on sellega võrreldes õige nooruke ja alles alaarenenud. Ka teisi lühiealisi liike on olnud tohutul arvul ja äbarike liigitekkeprotsesside kiire hääbumine on seaduspärane osa looduse mitmekesisuse kujunemisel“, tsitaadi lõpp. Eesti rahvuseepos, ma mõtlen päris rahvuseepost, mitte seda, mis selles staatuses on, Lutsu „Kevade“ algab sedastusega: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud.“ Kui eestlased sajand tagasi said lõpuks hakata eurooplasteks pürgima, oli paraku Euroopa hiilgeaeg möödas. Valgete hegemoonia saab 21. sajandil otsa. Aastal 1960, ja see jääb enamiku meist eluaega, moodustas valge rass 1/4 maailma rahvastikust, täna on valgeid vaevalt 1/6 ja aastal 2050, aga ma loodan, et mõnevõrra varem, see on kole pessimistlik rehnutt, elavast 9-st miljardist on valgeid 1/10. Sest Euroopa sündivuse koefitsient on 1,4, aga taastootmiseks oleks vaja vähemalt 2,1. Kui aastal 1960, kui võtta see niisuguseks piiripunktiks, oli 16 miljonit ameeriklast, kes said kiidelda, et nad ei ole Euroopa päritolu, siis tänaseks on neid juba 80 miljonit. Ma kardan, et see mul on natuke vananenud, paari aasta tagused andmed, küllap see on juba parem protsent. Nii, et isegi USA ei ole enam sulatustiigel, kuidas saaks seda olla Eesti Vabariik.

Mis paneks muulasi integreeruma eestlasteks? Nagu me täna kuulsime, see soov on 70%-lt 50%-le kukkunud. Jah, laulupidude aegu veel endile tundus, et „eestlane olla on uhke ja hää!“, aga kui realist olla, siis peab ütlema: kala otsib, kus on sügavam, inimene, kus parem. Mulle isiklikult meeldib väga Eestis elada, aga tee sa seda selgeks neile, kes ütlevad, et siin ei ole võimalik tema potentsiaali, võimeid ja unistusi realiseerida. Maailm on tublidele, protestantliku töömoraaliga eestlastele, keda – siin ma tsiteerin nüüd Ülo Vooglaiu slaidilt võetud iseloomustust, milline on eestlane: „rahuldab vaid selline ühiskond, mis on avatud humaansusele ja arukusele, ent suletud kurjusele, pettusele, juhmusele, ahnusele, alatusele, variserlikkusele ja kõrkusele“, tsitaadi lõpp. Sellistele eestlastele on maailm lahti, olgu nad muusikud või modellid, arstid või tippteadlased; tere tulemast! Ja kui nüüd me loobuksime sellisest eurotsentristlikust üleolekutundest ja eestluse kolkapatriotismist ning julgeks vaadata asjade maailmaajaloolist käiku paratamatu ja loomulikuna, siis ei tuleks üldse eriti suurt ängistust peale, mõeldes meie eesootava võimaliku mööduva jätkusuutmatuse pärast. Sest mööduv on ta nagunii, kõik käib üles-alla, aga tühja kohta niikuinii ei jää. Ja sellest päris rahvuseeposest: „esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.“ Mine tea, võib-olla ei tasugi päris esimeseks tahta. Minu enda meelest praegusest majanduslangusest viib maailma välja Aasia ja kui küsida – igaüks, kes täna esineb, peab ütlema, mis siin Eestis teha tuleks või teha saaks – siis mina ütleksin nõnda, et Eesti riik ja ärihiiglased; mõned on seda juba vaikselt üritanud, aga riik on sellele vastu seisnud, peaks püüdma luua võimalikult soojad suhted maailma teise supervõimuga, kelle aeg on ees. Eile-täna olid Hiina põllumajanduse kõrged tegelased Ida-Virumaal, või olid nad Lääne-Virumaal, ja nad olid väga vaimustatud meie pullidest ja ütlesid, et nad nagunii liha impordivad Euroopast ja USAst, miks mitte ka Eestist? Miks ma seda ütlen on see, et USA suurim võlakirjapakett on Hiina RV käes. Ma ei tea tänast seisu, aga 16. oktoobril oli 797,1 miljardit dollarit. Jaapanlased jäävad teisele kohale oma 731 miljardi dollariga, kahe peale ikkagi on päris kenasti. See tähendab, et Obama peabki aupaklikult seal olema, nii nagu klient pangas külas. Ja mis puutub sellesse inimõiguste juttu, mida ikka ja jälle mõned idealistid kipuvad sinna sokutama vahele, mis maailma ratsionaalset korraldamist segab, siis arvan, et see on ajast ja arust, sest ei pea minema täpselt sama rada, aga probleemid on olemas ja võib-olla nad leiavad mõne parema lahenduse. Näiteks, India eunuhhid surusid läbi oma nõudmise nimetada neid valimisdokumentides kolmandaks sugupooleks. Ametlikes dokumentides pole nad enam mitte mehed ega naised, vaid neid nimetatakse mõistega “muu”. Sest probleem tuleb sellest, et Indias hääletavad mehed ja naised eraldi järjekordades ja selletõttu ei olnud eunuhhidel ehk hidžradel võimalik oma häält anda, kuna nad keeldusid ennast mehena või naisema tunnistamast. See on õige ka, ta pole ju kumbki. Ja riigis arvatakse elavat kuni pool miljonit hidžrat ja nende hulka liigitatakse nii hermafrodiidid, transvestiitid kui ka transseksuaalid. Ma ütleks, et see on väga asjalik ja loogiline lahendus, igatahes palju loogilisem, kui see Lääne Segasumma-suvila, no mõelge, mis asi see on: soo-neutraalne abielu?! Nojah, mõni aeg läheb ilmselt elu veel vanaviisi edasi, kuigi jälle, ma arvan, et vanast rasvast, vanadest niisugustest põhimõtetest, millel puudub sidusus, ei saa kaua elada ja see tähendab, et suuresti on see, bioloogiliselt vaatekohalt vaadates on see meie Lääne praegune väärtussüsteem ebaloomulik ja loomuvastane. Nii, et küsimus on ainult ajas, millal ta oma löögijõu kaotab. Kui tulla tagasi supikeetmise juurde, millega ma algasin, siis ühes nurgas ei saa keeta lahjemat leent, kuid selleks, et paks ei hakkaks põhja kinni ja ei rikuks kogu seda leent tuleb kasutada puukulpi. Mida ma mõtlen: sel nädalal meie põhjanaabrid soome lendurid streikisid mehiselt ja nad said seda teha sellepärast, et nad oma palga kahanemise vastu võideldes suutsid unustada, et viimselt on kõik kõigega seotud ja nende heaolu tuleb millegi või kellegi arvel. Paraku nad ei sõltu ainult sellest kas leivaisa läheb pankrotti või jääb jätkusuutlikuks konkurentsis teiste lennufirmadega. Küsimus on palju kaugemaleulatuv: kas ja kui kaua Gaia, maa kannatab inimest? Sest maale meeldinuks kindlasti rohkem see, kui lendurid ei oleks läinud sellele kompromissile, kus nad enam-vähem said, mida tahtsid, sest niisugustel kauplemistel alati nõutaksegi rohkem, kui tahad. Parem oleks olnud tõenäoliselt Maa seisukohalt, kui FinnAir olekski jäädavalt lõpetanud lendamise, sest siis oleks soomlaste jalajälg tüki maad väiksem, kui nad peaksid jala käima, ma mõtlen ökoloogilist jalajälge. Iga 6 sekundi järel sureb maailmas üks laps nälga, üle 980 miljoni inimese on näljas või alatoidetud, avaldati eile Roomas lõppenud ÜRO Põllumajandus- ja Toiduorganisatsiooni FAO tippkohtumisel. Infoagentuurid teatasid, et FAO peadirektor Jacques Diouf tegi vahetult enne tippkohtumise algust 24-tunnise näljastreigi. Ma ütleks, jube efektne ponnistus, terve ööpäev keelduda söömast! Ja kui see ka ühtegi nälgijat elus ei hoia, siis ta vähemalt näitab, kui kõrge on selle ametniku moraal ja see näitab ka, kui kasulik on olla kõrge moraaliga. Natukene irooniliselt, aga paratamatult, kui vaatad kõigele sellele, siis ei saa teisiti, kui seda silmakirjalikkust ka ära mainimata jätta!

Tänan!

Advertisements

Sinu kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s