Sildid

, , ,

26-01-2021 kuulutatakse Eestis välja uus valitsus ja selle liikmed. Kõigile Eestimaa rahvastele.
Mis muutub? Kas muutub? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas suudame eneses riigina selgusele saada?

Paul Tammert on töötanud Riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tiit Vähi ja Koit Kaaristo majandus- ja finantsnõunikuna; mitmes linnavalitsuses, finantsjuhina, TTÜ majandusarvestuse instituudi direktorina. Ta on õppinud ja õpetanud riigiteadust Sisekaitseakadeemias, Audentese Kõrgkoolis, EBS’s ja Tallinna Ülikoolis. Eesti Rooma Klubis analüüsib Paul poliitikaid poliitikaväliselt.

Mis kujundab erakonna nägu?

See küsimus peaks panema mõtlema nii erakonna liikmeid kui ka neid esindavat juhtkonda. Vastus on lihtne ja tuntud juba nõukogude aegsest kõrtsikultuurist: kes maksab, see tellib muusika!

Peale Eesti Vabariigi teistkordset iseseisvumist keskendusime ideoloogiliste erakondade juhtimisele, iseseisvuse aluseks oleva majanduse ülesehitamisele ja selle Venemaast lahtisidumisele. Ja kuna ühiskonna arengut kujundavad ettevõtlikud inimesed, siis hakkasid just nemad suunama erakondade poliitikat oma rahaliste ülekannete jõul. See tava juurdus praktikasse rohkem või vähem kõigis Eesti erakondades, kuid kõige tuntumaks on selles valdkonnas saanud Kesk- ja Reformierakond. Ja sellise – olemuslikult mõjuvõimuga kauplemise – tavakultuuri vilju need erakonnad nüüd korjavadki.

Internetilehel Korruptsioon.ee on selle mõiste sisu hästi selgitatud:

Mõjuvõimuga kauplemise puhul on tegemist altkäemaksu vormiga, ent kus hüve saajaks ei pruugi olla ametiisik. Tähtis on sotsiaalne või professionaalne positsioon: hüve saaja ei saa küll ise otsustada, kuid saab oma positsiooni tõttu otsustajat mõjutada. Mõju kasutamist eristab mõjuvõimuga kauplemisest see, et mõjutaja ega ka keegi kolmas ei pruugi olla saanud mõjutamistegevuse eest meelehead.

Sellest selgitusest lähtudes võib tõepoolest väita, et meie ministritest erakonna juhid ei teadnud või vähemalt ei tahtnud teada midagi erakonna rahaasjadest ning selle finantseerimise viisidest.

Kust saavad parteid praegu oma raha?

Siinkohal võiks alustada küsimusega, kas hea lugeja teab, kuidas Eesti erakondi praegu finantseeritakse? Seda sätestavad Erakonnaseaduse paragrahvid 121 – 127, mille järgi peab partei finantseerima ennast põhikirjaga sätestatud liikmemaksudest,  riigieelarvelistest eraldistest ja Eesti inimeste poolt, oma vara arvelt tehtud annetustest.

Kui vaadata Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni kodulehel avaldatud andmeid 2019. aasta kohta (viimane n.ö normaalne aasta), siis ilmneb, et erakondade tuludes varieerub:

  • liikmemaksu osa vahemikus 0,5%-1,7%, kusjuures kõige väiksem on selle osakaal Reformierakonnal ja suurim SDE-l;
  • eraisikute rahalise annetuse osa vahemikus 15%-74%, kusjuures väikseim on selle osakaal EKRE-l ja suurim Isamaal 74,1%.
  • riigitoetuse osa vahemikus 25%-82%, kusjuures väikseim on selle osakaal Isamaal ja suurim EKRE-l.

Eelöeldust järeldub ja seda kinnitab ka juuresolev pilt, et ettevõtlike inimeste mõju suuremate erakondade tuludele on märkimisväärselt suur. Ja seda võimendab veelgi riigilt saadav summa, mis sõltub esindajate arvust Riigikogus.

Diagramm: Paul Tammert

Siinkohal tõusetubki küsimus, et miks kingib keegi mitme aasta keskmise töötasu jagu raha ühele erakonnale? Kas tõesti:

  • vaid puhtalt altruismist ja soovist teha tavaliste, s.t vaid enesele mõtlevate inimeste elu paremaks või
  • soovist toetada mingit maailmavaadet või
  • on sellise annetuse taga ikkagi mingi omakasupüüdlik eesmärk?

Viidates siinkohal taas ikka ja jälle puhkevatele korruptsiooniskandaalidele ja langetatud kohtuotsusele, tundub tõene vastus olevat viimane oletus.

  Kuidas saaks valitsevat tava muuta?

Kui lähtuda arusaamast, et „see kes maksab, tellib ka muusika“ ning väljendada soovi, praegust olukorda muuta, siis tulekski alustada parteide rahastuse muutmisest. Kui Eesti inimesed, kes valimiste läbi kujundavad oma elukeskkonda tahaksid tõepoolest tänast olukorda muuta, siis tuleks välja pakkuda lahendus, mis valitsevat tava muudaks. Loomulikult on eesmärk, et igal inimesel on võrdne võimalus kujundada reaalpoliitikat utoopia, kuid ebavõrdsust saaks siiski oluliselt vähendada.

Kuidas?

Pakun välja ühe ja lihtsa lahenduse:

  1. Lõpetame parteide riigieelarvelise finantseerimise. 2021. aastal eraldatakse riigieelarvest erakondadele kokku 5,4 miljonit € + Riigikogu liikmete töötasudeks 7,75 miljonit €. Seega saaksime säästa kokku vähemalt 13 miljonit €.
  2. Kehtestame korra, et igal maksumaksjal on õigus otsustada, millisele MTÜ-le, s.h erakonnale ta suunab 1% tema poolt tasutud tulumaksust. Kuna üks 1% laekuvast tulumaksust oleks suurusjärgus 70 miljonit €/aastas, siis peaks sellest jätkuma ka erakondadele. Võrdluseks – 2019. aastal laekus parteidele liikmetelt liikmemaksudena kokku vaid 101 899 €.

On tõsi, et ka selle lahenduse puhul maksavad ühed rohkem tulumaksu kui teised, mistõttu nende hääl kõlab tugevamalt, kuid see ei oleks nii tugev, nagu see on praegu tehtud annetuste puhul. Samas saaks iga maksumaksja teha endale meelejärgsele MTÜ-le annetuse, mida praegu võivad enesele lubada vaid Riigikogu liikmed.

Mida peaks veel muutma?

Selleks, et parandada sidet erakondade ja nende valijate vahel, võiks kehtestada korra, et iga partei peab ise maksma oma Riigikokku valitud esindajate töötasu jms esindamisega seotud kulud oma eelarvest. Selline lahendus looks tagasiside mehhanismi, mis:

  • ühelt poolt pakuks erakonna liikmetele võimaluse ja õiguse ise otsustada milline on nende esindajate õiglane töötasu ja
  • teiselt poolt jätaks erakonna liikmetele võimaluse mõjutada erakonna poliitikat jalgadega hääletemise, s.t oma maksutulude teisele erakonnale ülekandmise kaudu.

Nii tekiks turumajandusele iseloomulik vastastikuse sõltuvuse mudel, milles keegi ei saaks domineerida ja vaid „oma asja“ ajada. Ja kui mõni erakond üritab domineerida, siis saab see kirjeldatud tagasiside mehhanismi kaudu kiiresti ja ilma igasuguste avaliku arvamuse uuringuteta teada, mida tema liikmed sellest arvavad. 

Kokkuvõtteks

Antud arvamusavalduse kokkuvõtteks pean veelkord kahetsusega nentima, et mulle teadaolevatel andmetel pole Eestis ühtegi erakonda ega selle juhtkonda kuuluvat isikut, kes tahaks seda ühiskondlikku mädapaiset lõhki lõigata ja olukorda parandada. Seda isegi vaatamata sellele, et neid erakondi, kes deklareerivad ennast esindavat keskklassi või lausa kõiki eesti valjaid, on päris palju.


Hea lugeja,
Sinu arvamus on oodatud kas ERK tavakontaktidel, ERK FB lehel või Paul Tammerti FB lehel.