Sildid

, , , , , , ,

Dr. Nelli Kalikova

Epidemioloog ja infektsioonist, Eesti Rooma Klubi liige

Koroona tegi Dr Kalikovast koronoloogi (koroonaloogi?): ta on läbi viirusesaaga hoidnud professionaalina silma peal sündmustel, arengutel ja reaktioonidel, olnud vajalik valgustaja.

Suvine ilm, koroona taandumine ja väikeste sammudena vabaduse lähenemine tõstab meeleolu ja sisendab optimismi. Tahaks jätta seljataha kõik need rasked hetked ja muremõtted, mis meid kuudeviisi kimbutasid. Kuid inimene on liigi Homo sapiens („tark inimene“) esindaja, kes õpib oma kogemustest, vigadest ja edusammudest.

Me kõik peame analüüsima läbielatud epideemia sõlmpunkte ja tegema järeldusi, mis aitavad meil vajadusel tegutseda arukamalt, ettenägelikumalt ja samale rehale astumata.

Eestis võib koroona epideemia jagada kolmeks etapiks:

1. Epideemia algus, ajaliselt jaanuar-veebruar 2020

Sisuliselt oli see periood meil maha magatud, kuigi ohumärgid olid juba Euroopas tajutavad. See, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli samuti pooluinuvas seisundis eriti suureks lohutuseks ei peaks olema. Olukorra monitooringu võttis enda peale Terviseamet (TA), kuid kahjuks monitooringuga asi piirduski seni, kuni vesi oli ahjus.

Jaanuari jooksul tuli hulganisti ärevaid teateid paljudest riikidest, kuid TA hindas riski madalaks ja ennetavaid samme ei tehtud. Veebruaris registreeriti esimene sisse toodud juhtum, kuid riigisisest levikut hinnati endiselt madalaks, ennetavad abinõud ikka veel puudusid. Vaikisid Riigikogu, president, valitsus, tervishoiuga tegelevad institutsioonid (Sotsiaalministeerium-SM, Tervise arengu Instituut-TAI, kohalikud sotsiaal- ja tervishoiuametid).

2. Epideemia haripunkt, märts-aprill-mai keskpaik

Alles 7. märtsil 2020 hinnati ohtliku nakkushaiguse riiki sisse toomise riski väga kõrgeks, riigisisese leviku riski keskmiseks kuni kõrgeks. Kuid parem käsi ei tea, mida teeb vasak – samal ajal lubas TA Saaremaale Milano võrkpallimeeskonna. See saatuslik samm vallandas tõsise epideemia Saaremaal, mille tagajärgi tunnetame siiamaani.

Alles 7. märtsil 2020 hinnati ohtliku nakkushaiguse riiki sisse toomise riski väga kõrgeks, riigisisese leviku riski keskmiseks kuni kõrgeks. Kuid parem käsi ei tea, mida teeb vasak – samal ajal lubas TA Saaremaale Milano võrkpallimeeskonna. See saatuslik samm vallandas tõsise epideemia Saaremaal, mille tagajärgi tunnetame siiamaani.

12.03.2020 kuulutas valitsus lõpuks välja eriolukorra. See, kuigi veidi hilinenud, aga nagu näitas aeg, oli väga õige samm, mis andis inimestele ja asutustele selge ülevaate olukorrast ning juhtnöörid, kuidas tegutseda. TA eriolukorra juhiks sai Dr Arkadi Popov, kelle arukas ja tasakaalukas tegutsemine lubas vältida ekslike samme, paanikat ja vasturääkivaid korraldusi (maskide/ testide kasutamine, haiglate töö ümberkorraldamine jms). Eriti tänuväärne oli tema panus Saaremaa haigla abistamisel. Tahaks kohe teada, kellele tuli see mõte Dr Popov kaasata!

Riigi juhid aktiveerusid, eeskätt valitsus. Igapäevased pressikonverentsid andsid hea ülevaate olukorrast – kui need lõpetati, tundsid paljud nendest isegi puudust. Poliitikute poolt esines isegi üliagarust (maskide rahvusvahelised hanked, nende pidulik vastuvõtt lennujaamas jms).

Keskastme ülemused olid aga endiselt vaiksed ja tagasihoidlikud. Olukorda valgustav info nende poolt puudus. Ainsa infojagajana lükati rahva ette Dr Irja Lutsar, kes pidi epideemia arengut kajastama ja prognoosima, sisuliselt tegema teiste valgustajate tegemata tööd.

See, et meie riik on väljumas seekord koroonaepideemiast suhteliselt väiksete kahjudega on täielikult rahva enese teene.

Tänu sellele, et eestlased on distsiplineeritud rahvas ja olukorras, kus on antud korraldus nt hoida distantsi, siis seda ka tehakse ja tänu sellele, et me pole veel omaks võtnud seda euroopalikku lõputut kallistamist ja musitamist iga vastutulijaga, saimegi viiruse levikut oluliselt vähendada. Lõpliku löögi viirusele annab faktor, mille põhjust me ei tea, kuid mis oma olemuselt on respiratoorse nakkuse sesoonse leviku lõpp.

3. Epideemia taandareng, mai keskpaik-juuni-juuli algus.

Nakatumise numbrid vähenevad, intensiivravi vajavate haigete hulk ja surmade arv väheneb üksikjuhtudeni. Rahvas hingab kergendatult, väikeste sammudega tuleb vabadus, liikumis- ja kogunemispiirangud vähenevad.

Kuid kõik kardavad nn teist lainet. Tegelikult väljend ja mõiste „teine laine“ on vale. Suurema vabadusega võib esineda mõningane haigestumise tõus, kuid epideemia algust see mingil määral ei korda. Mida võib ja peab ootama, on uus sügis-talvine haigestumise tõus, mida nimetatakse sesoonseks piisknakkuste tõusuks ja mis on meile tuttav iga-aastase gripi haigestumise näitel. Koroona puhul võib oodata, et see sesoonne tõus tuleb tõsine, kuid mitte nii dramaatiline, nagu aasta algul. Lisaks, iga aastaga selle intensiivsus väheneb pöördvõrdeliselt inimeste kollektiivse immuunsuse tasemele.

Poliitilistes sfäärides toimusid olulised muutused.

Dr Arkadi Popov saadetakse järgmise korrani „erru“. Valitsus teeb TA juhtkonnas suurpuhastuse. Aeg on valitud õige, sest varem oleks see „hobuste vahetamine poolel teel“. Asjaosaliste kopsakad hüvitised ja lõputud ennast õigustavad intervjuud häirivad rahva õiglustunnet, sest rumalate ja kahjulike otsuste eest ei vastuta keegi (Saaremaa kaasus, kingitud testide saaga jm).

Poliitikud ja valitsus rahunesid maha, uued väljakutsed (nagu maasikad ja võõrtööjõud) ei lase kaua oodata. Üles ärkasid ka keskastme ülemused, pugesid välja oma pragudest, hakkasid toimetama. Näiteks andma välja hilinenud instruktsioone, kuidas koroonaga võidelda, korraldama allasutustes kontrolle, näitamaks, et ka nende tegevus on vajalik.

Ausalt öeldes, peale raskeid aegu, kui juhtnööre ei olnud, maske ja desinfitseerivaid vahendeid ei olnud aga tööd pidi tegema ja nakkusest säästma nii personali kui ka patsiente, tekib küsimus: kus te varem olite?

Kahjuks ei oska meie “ülemused” olla oma töötajatele ennastsalgava töö eest tänulikud. Muljetavaldav oli rongkäik Wuhanis, kui räsitud kuid võitnud eesrinde meedikud said valitsuselt tänutäheks autosid ja maju. Meil toimus tagasihoidlik tänuavaldus peaministri poolt hilinemisega, sellele eelnes täiesti kohatu Haigekassa audit ja Andmekaitseinspektsiooni retk Saaremaa haiglasse.

Pakun välja mõned õppetunnid, mis aitaksid Eestil end teiste hulgas veidi paremini tunda.

Globaalsed õppetunnid

  • Aastatetagune viga, Tervishoiuministeeriumi likvideerimine 1993. a. aitas kaasa meditsiini allakäigule paljudes valdkondades. See andis eriti valusalt tunda nüüd, epideemia ajal, sest epideemia ei andesta ebakompetentsust.
  • Sellest johtuvalt, arstide-asjatundjate väljatõrjumine meditsiini juhtimisest ja asendamine erakondlikult ustavate kuid asjatundmatute „spetsialistidega“. SM tervisevaldkonnas on arste 15%, TAI-s 11%, TA-s 2,5%. (M. Ehlvest, 2020.a.)
  • Epidemioloogilise teenistuse hävitamine toimus järkjärguliselt 90-te algusest – algas Vabariikliku San. Epid. Jaama likvideerimisega, mitme asutuse kokku liitmisega ja päädis Terviseameti loomisega 2010. a.
  • Meil ei ole selles osas valikut:
    • Epidemioloogiline teenistus koos kõigi selle juurde kuuluvaga (strateegilised plaanid oodatavate ohtlike nakkuste tõrjeks, meditsiinitöötajate väljaõpe ja valmisolek ohtlike nakkuste epideemiateks, strateegiliste epideemiavastaste varude olemasolu jms.) tuleb taastada ja mehitada vastava hariduse saanud arstide-spetsialistidega.
    • SM, TA, TAI kui nakkushaiguste ennetamisega tegelevate institutsioonide struktuuriline ümberkorraldus, mehitamine vastava kvalifikatsiooni saanud arstidega ja „õhku täis kohtade“ likvideerimine.

Lokaalsed õppetunnid

  • Sõnum inimestele peab olema selge, üheti mõistetav ja arusaadav (nt maskide kandmine, distantsi pidamine, käte pesemise/ desinfitseerimise/ testimise reeglid, antikehade uurimise põhimõtted jms). Rahvast tuleb usaldada, mitte valetada.
  • Juhtivad töötajad peavad vastutama oma sõnade ja tegude eest. Kes ei saanud oma tööga hakkama, peab koha vabastama ilma rahalise „langevarjuta“.
  • Kõrgemalseisvate asutuste peamiseks funktsiooniks peab olema mitte kontroll ja karistus vaid toetus, kogemuste jagamine ja abi. Kasulik on mõtestada rahvatarkus: „kui viga näed laita, siis tule ja aita.“
  • Tuleb rohkem usaldada inimesi. Epideemia käigus tekkis inimestel palju häid ettepanekuid ja kogemusi, kuidas oma tööd korraldada. Näiteks tekkis täiesti uus vaade kodutööle ja kaugõppele. Selgus, et palju asju saab edukalt teha kodukontoris, mis võimaldab tulevikus ümber vaadata paljude asutuste töökorralduse, muutes seda otstarbekamaks ja säästlikumaks.

Meid ei vii edasi paberil strateegiad ja arengukavad, reaalsetes raskustes pole pauerpointidest abi. Eesti rahvas on veel alles, meie tulevik on aga lahkteel – kas kriis õpetas ja arendas või lasime selle tühja?

Vastused hakkavad tulema juba varsti peale maasikaid ja hapukurke.

Tasulisena avaldas artikli ka Õhtuleht