Sildid

, , , , ,

Artikli versiooni avaldas ka Maaleht, 11-mai-2020. Täname. 

Juhan Telgmaa

luges Praxise analüüsi ja soovitusi Ida-Virumaa õiglase ülemineku osas. Toome ära tema tähelepanekud ohtude ja võimaluste osas.

Päris põnev lugemine. Kõige esimene küsimus:

loetletud on kümneid arengukavasid, programme ja kõikvõimalikke häid plaane, aga vähe on öeldud, miks on tulemusi ootust/planeeritust ikka vähem.

Tõenäolise ka teistele riigi arvukatele strateegiatele omase tüüppõhjuse avaldab Praxise analüüsi see lõik:

„… Latrobe’i oru piirkond on näide 2012–2013 aastatel turuloogika põhimõtetel rakendatud poliitikameetmete ebaõnnestumisest. Sealsed ülalt alla suunatud strateegilised plaanid, mis nägid ette valitsuse minimaalset sekkumist ning kaldusid liiga kaugele probleemi mõistmisest ja kohalike ootustest õiglasele üleminekule, jätsid tähelepanuta kohalikud huvid ning mõjutatuna piirkonna piiride määramisest võimaldasid suunata ümberjaotavad rahastamisvahendid kogukondadele, mida söeküttel töötavate elektrijaamade eelseisev sulgemine otseselt ei puudutanud.“

Siit loeme, et plaane teevad pealinna kontorid, milledel puudub vajalik tunnetus, on vaid steriilsed metoodikad, liigne respekt EU nõuete ees, omamaiste tugevate majandajate alahindamine, oludele (Ida-Virus näiteks madal asustustihedus, suured rikka loodusega alad) sobimatute eeskujude ülekandmine jms.

Teine,

mida pole piisavalt puudutatud: kas tuleb leppida EU pakutud õiglase ülemineku definitsiooniga või tuleb ikkagi vaadata, kas see on kõige paremini kooskõlas Eesti spetsiifikaga. Kui pole, siis tuleb taotleda EU-lt vastavaid muudatusi või erandeid.

Kolmandaks

on väga vähe puudutatud seda, kuidas kutsuda värsket verd Ida-Virumaale. Sihipärane mugavate elamute ehitus koos peredele eluks vajaliku infraga, tervisliku keskkonnaga looduskaunitele asualadele oleks vägagi kutsuv noortele väikeste lastega peredele. Miks mitte ka 50stele, kel veel ca 20 aastat tööaega ees, maailm nähtud ja valmidus stabiilsuseks? Seejuures tuleb alade keskkonnatervis selgitada mõõtmiste, mitte rahvaküsitluste põhjal. Sinnakanti võiks planeeritult ahvatleda kõrgkoolide lõpetanuid[1], et tekiks ettevõtlusaktiivsust, juurde võiks viia pealinnast riigiasutusi, kõrgkoolide filiaale, sõjaväge jm. Spetsialisti pereliikmed ja suhtluskond tekivad sealt.

Neljandaks

ei piisa järjest ja järjest osutada, et majandust tuleb mitmekesistada. Siin pole kohane isevoolne katse-eksituse meetod. On vaja eesmärgistatud kava, et kohe hakkaks kujunema jätkusuutlik (eelkõige väike- ja keskmise) ettevõtluse struktuur, mis tagaks ühtlasi inimeste heaolu. Analüüsimata on EU piiriülese majandus- ja kultuurikoostöö võimalused. Lisaks, piirkonna majandus peab saavutama sõltumatuse naftahindade kõikumisest.

Viiendaks

väidetakse, et õiglase ülemineku saavutamiseks vajalike tegevuste planeerimisel tuleb arvestada põlevkivitööstusega seotud maa ja keskkonna parandamise vajadusega. Kuna kohustus alad rekultiveerida on kaevandajal võiks ehk tõstatada küsimuse rekultiveerimise suunamisest. Et tekis hea keskkonnaga alad, mis oleks kõlblikud ka mitmekesiselt majandada. Näiteid on – Aidu sõudekanal, kaevandusmuuseum, Kiviõli seikluskeskus. Need, muide, pole tekkinud riigi suunamisel vaid pigem entusiastide võitluses ametnikega.

Kuuendaks.

Tuleb lõpuks ometi tänapäevaste meetoditega läbi uurida Ida-Viru maapõu, mis eeldatavalt sisaldab maailmas defitsiitseid IT-seadmetes asendamatuid elemente. Nende kaevandamine ja kalliks lõpp-produktiks töötlemine võib rahva heaolule uue baasi rajada. See oleks kõige õiglasem üleminek.

Võtmetähtsusega on hoolitseda, et põlevkivitööstuse kokkutõmbumine ei tuleks Ida-Virumaa inimeste heaolu arvelt. Laarilike jõhkrate reformide[2] aeg jäägu ajalukku. See on ühtlasi küsimus ülemineku tempost. Peab teadma, kus on elanike taluvuspiir muudatuste suhtes.

Aasta 2035 tundub reaalne tähtaeg[3]. Kiiremat tempot üleminekuks planeerida tundub kergemeelne. Ühest küljest on mõttekas kasutada energeetika-põlevkivi kompleksi investeeringuid nende produktiivse eluea lõpuni. Teisest küljest ei pea ka liigselt kiirustama kliimaneutraalsusse jõudmisega, st pole vaja kahjustada oma konkurentsivõimet rutates EU suurtest saastajatest liiga palju ette.

Siiski jääb üles küsimus – kust EU selle 100 miljardit raha võtab pluss veel kõik need muud üüratud summad Roheleppe (EU Green Deal) katmiseks ja pandeemiaga toimetulekuks? Pole ka näha, et EU tahaks lõpetada raha hävitamise selliste poliitkorruptiivsete jaburdustega nagu Rail Baltic näiteks. Seega pole ka erilist usku, et Praxise heas tahtes tehtud tugevat analüüsi teiste kõrvale riiulisse tolmu koguma ei panda ja üleminek lähebki iseenese määratud teed ei-tea-kuhu.

Muidugi on olemas päris lihtne ja konkurentsitult odavaim lahendus, kuid selle rakendamiseks on vist võimatu poliitilist tahet leida. Ida-Virumaa tuleks anda 15-ks aastaks rendile kas Tiit Vähile, Ahti Asmannile või Maar-Oltile[4] ja kutsuda konsultandiks Oleg Gross.

Praxisele aitäh!


[1] Vene ajal tehtigi

[2] Mis need on. Kas lugeja teab?

[3] Miks? Ja miks “tundub”? Üleval ütled, et peaks mõõtma

[4] Misasi see on?