Sildid

, , , , , , , , , ,

Majandusteadlane ja eraettevõtja, suure koolituskogemusega maksundusspetsialist Paul Tammert on olnud Riigikogu ja Tallinna volikogu Keila linnavalitsuse finantsnõunik. Avaldanud hulga raamatuid ja õppematerjale, töötab parema Eesti ja maailma nimel.

Artikkel on sissejuhatus valgustamaks tänase rahamaailma loogikaid. Paul on tuntud oma julgete, “kastist välja” ideede ja novaatorliku suhtumise poolest.
Paljude viidete autor ongi Paul Tammert. Telli tema viimane raamat omahinnaga!


Turumajandus ei saa eksisteerida ilma raha kui vahetusekvivalendita. Rahasüsteem kujundab ühiskonda ja majanduse arenguid.

Rahana on vahetustehingutes kasutatud arveldamiseks toiduaineid ja tarbekaupu, valitseja poolt välja antud münte, tagatisega ja tagatiseta paberraha (fiat-raha) ning viimastel aegadel ka virtuaalkeskkonnas voolavaid infoühikuid (bitte ehk digiraha).

Rahasüsteemi olemuse määrab see, kuidas raha tekib ja kuidas see käibesse jõuab. Meie praegune võla-raha on u 400 aastat vana ja põhineb pangal kui institutsioonil. Selle raha laseb käibele territoriaalriigi keskpank, mis trükib paberile pildid ja laenab selle kommertspankadele.  Erapangad omakorda laenavad nii keskpangalt saadud raha kui ka enda riskiga loodud laenuraha ettevõtjatele ja üksikisikutele.

Esimene pärisraha on pärit vanast Kreekast
Siiani vaieldakse, kas selle andis välja Lüüdia kuningas Kröösus või Argose kuningas Feidon, sest nende eluaastad pole päris kindlad
Esimesed paberrahad on pärit Hiinast

Kuhu kaob raha?

Kõik see kõlab hästi, kuid õngekonks peitub selles, et raha antakse välja intressi tasumise kohustuse eest.

Ehk kui lüüa kokku summa, mis peale laenulepingu sõlmimist tuleb pangale tagasi maksta, siis selgub, et see on vähemalt 10% suurem. Siinkohal peaks igal lugejal tõusetuma küsimus: kuidas saab turg pangale tagasi maksta rohkem raha, kui pank on sinna andnud?

See tähendab, et meie rahasüsteem näeb välja kui laste mäng, kus kõik käivad kätest kinni hoides sõbralikult ringiratast, kuid kui käib plaks peab igaüks leidma enesele tooli. Kuna toole on aga vähem kui mängus osalejaid, siis jääb mõni mängus osalejatest alati ilma toolita. Kas selline looduslikku valikut imiteeriv ning rumalamaid ja ahnemaid karistav rahasüsteem on hea või paha, jätan lugeja enda arvata.

Kuna turg ei saa toimida ilma rahata, siis tuleb likviiduskriisi leevendamiseks raha kogu aeg juurde emiteerida. Samal ajal koguneb üha suurem osa käibele lastud rahast finantsoligarhia rahakappidesse ootamaks uusi kasumlikke investeerimisvõimalusi. Tulemuseks on majandusteaduses domineeriv kasvuideoloogia ja rikkuse ülimalt ebavõrdne jagunemine – vastavalt OXFAM International’i teatele aastast 2016. – 1% Maa elanikkonnast omab rohkem kui kogu ülejäänud planeedi elanikkond kokku.

Olukorda on veelgi teravdanud ahnusest pimestatud inimesed, kes on perioodiliselt põhjustanud panganduskriise.  Viimane selline, mille keskmes olid sub-prime võlakirjad, rumalad kinnisvarainvesteeringud (näiteks Don Quijote lennuväli) ning laenud haldussuutmatutele riikidele ja KOV-le, pani aluse ülemaailmsele likviidsuskriisile.

Kellele jagatakse raha?

Olukorda sai ja saab lahenda kas kustutades nende laenude nõuded, millest raha kunagi tagasi ei laeku või uut raha juurde trükkides. Nii Ameerika kui ka Euroopa valitsejad valisid raha emisiooni. Nii Föderaalreserv (Fed) kui ka Euroopa Keskpank (EKP) hakkasid kommertspankadele jagama raha kvantitatiivse lõdvendamise programmi raames, nendelt võlakirjade kokkuostmise programmi raames. Tulemus: mõlema bilansid kasvasid 3,5 korda, kuigi kaupade maht jäi suures osas jäänud samaks.

Kui see „uus raha“, mille EKP on paisanud turule jagada eurotsooni elanike arvuga, siis teeb see enam kui 10 000 € iga inimese, s.h ka sülelapse ja vanuri kohta.  Nüüd, 18. märtsil seoses korona-kriisiga, kuulutas  EKP välja uue 750 miljardi euro suuruse võlakirjade ostu programmi. See teeb veel lisaks peaaegu 2 200 € inimese kohta. Siinkohal võiksime eneselt küsida: miks ei ole see raha pannud majanduse rattaid taas pöörlema?

Lisaks terendab oht, et käiku lähevad ka Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) rahad ja kui nendest ka ei peaks piisama, siis on ESM’il võimalus alati liikmesriikide maksumaksjatelt raha juurde küsida. Kuna Eesti Vabariigi esindajad andsid sellele organisatsioonile veksli, siis oleme sellega kohustunud tasuma iga nõutud summa 7 päeva jooksul (Sic!). Ja see raha võetakse otse sinu – hea lugeja – taskust.

Võlaraha poliitikaga jätkates oleme piltlikult olukorras, milles tulekahju kustutatakse bensiiniga. Mida rohkem, me pankade kaudu võlaraha välja jagame, seda suuremaks kasvab võlg, kuniks …

Ohud ja võimalused

Koroonakriisist põhjustatud olukord pakub neile, kelle kätte on raha kogunenud, unikaalset võimalust osta peenraha eest kokku kõigi nende kinnisvara, kes on jäänud sissetulekuta ja pole osanud või tahtnud soetada endale varusid rasketeks aegadeks.

Kui selliseid inimesi ja ettevõtteid on palju, tekib Eestis Ladina-Ameerika tüüpi ühiskond, mis jaguneb ülirikasteks kapitali omanikeks ning sundolukorras olevas lihtrahvaks, mis on sunnitud oma tööjõudu müüma ükskõik mis hinna eest (maa- või laenuori või varatu pärisori), et katta eluaseme ja toidukulusid.

Kui me ei taha leppida võlavanglasse sattumisega, siis tuleb rahasüsteemi muuta ja võlarahast loobuda. Meenutagem siinkohal kasvõi aastat 1994. mil igaühele jagati pihku 500 krooni ning kohe läks majandus mühinal käima ja käis vähemalt viis aastat!.  

Kuidas sinu arust, hea lugeja, oleks tulnud
lahendada eelmine suur likviidsuskriis?

Kuidas tuleks nüüd käituda, et turumajanduslikud suhted hakkaksid taas toimima?

Kuidas tuleks käituda, et turumajanduslikud suhted hakkaksid taas toimima?

  • Kas äkki tuleks tagasi pöörduda vana hea plaanimajanduse juurde ja hakata kõigile võrdselt raha jagama?
  • Kas viimastel päeval kõnepruuki tulnud kopteriraha lahendaks olukorra?

Rooma Klubi on valmis avama avaliku arutelu rahareformi teemal.

Anna teada, mida Sina praegu pakutud lahendustest arvad ja kuidas Sinu arvates tuleks olukord lahendada.