Sildid

, , , , , ,

Artikkel avaldatud ka EPL, 12-04-2020

Pandeemiad võivad korduda, kui inimesed jätkavad vanaviisi.
Kui oskame kriisist õppida, elame edasi.

Avo-Rein Tereping

TLU Loodus- ja terviseteaduste instituudi psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping on pannud kirja Eesti Rooma Klubi arutluse pandeemiaks nimetatud uusolukorrast, selle põhjustest ja inimeste võimalustest tulevikus.

Kuna loomade (ka nahkhiirte) elupaiku jääb inimtegevuse survel vähemaks, on neil märksa suurem stress kui varem.

Üsna levinud on ettekujutus inimesest kui kellestki ülimast, kes kõrgub tänu oma tarkusele ja unikaalsusele looduse kohal. Ta tegutseb piiranguteta, otsustades ise, kuidas käituda loodusega, et luua endale võimalikult mugav eksistents. Ometi on inimene üksnes looduse osa, ehkki ta on evolutsiooni rajal jõudnud homo sapiens’i staatusesse.

Inimene on biosfääri osa, kuid ühtlasi olend, kes avaldab Maa ökosüsteemidele kõige suuremat mõju. Ta on biosfäärist kui süsteemist lahutamatu. Kui süsteemi ühe osa käitumine muutub, reageerib sellele süsteem tervikuna.

Rahvusvaheline mõttekoda Rooma Klubi, mis ühendab tuntud teadlasi, äriliidreid ja endisi poliitikuid, avaldas 26. märtsil pöördumise, milles märgitakse, et kiiresti levivatest nakkushaigustest (nagu ebola, linnugripp, SARS ja nüüd COVID-19) ligikaudu 70% on pärit loomadelt. Nende esilekerkimine tuleneb inimtegevusest, näiteks metsade raadamisest, põllumajandusmaa laienemisest, küttimise ja elusloodusega kauplemise suurenemisest – tegevustest, mis soodustavad bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.

Koroonaviiruse „süüdlasteks” peeti esialgu erinevaid loomi, kuid tõenäoliselt kandus viirus inimestele nahkhiirtelt. Londoni Zooloogia Seltsi metsloomade epidemioloogia professor Andrew Cunningham on kirjutanud, et kuna loomade (ka nahkhiirte) elupaiku jääb inimtegevuse survel vähemaks, on neil märksa suurem stress kui varem. Stressi tõttu nõrgestatud immuunsüsteemiga nahkhiired pakuvad viirustele soodsat paljunemiskohta. Lennu ajal tõuseb nahkhiirte kehatemperatuur ja sarnaneb inimese palavikuga. Nõnda on nahkhiirte patogeenid arenenud kehatemperatuuri tippe taluma. Inimese palavik, mis on meie vahend võitluses haigustekitajatega, ei toimi neilt üle tulnud patogeenide puhul kaitsemehhanismina.

Üheks varasemaks näiteks inimtegevuse tõttu zoonootiliseks viiruse ülekandeks oli 1998. aastal Nipah’ viiruse vallapääsemine Malaisiale kuuluval poolsaarel, kui intensiivne seakasvatus tungis alale, kus looduslikult elavad viirust kandvad puuviljanahkhiired. Haiguse said nahkhiirtelt sead ja see kandus üle ka inimestele. Laiema leviku vältimiseks tapeti Malaisia valitsuse korraldusel tuhanded sead. Näiteid haigustekitajate loomadelt inimesele ülekande kohta on teisigi.

Viiruse tõenäolise epitsentri Wuhani „märgadel turgudel”, kus metsloomi hoitakse koos vangistuses ja müüakse hõrgutisteks või lemmikloomadeks, võib Cunninghami hinnangul olla hirmuäratav viiruste ja liikide segu.

Süüdlasteks ei saa niisuguse ülekande puhul pidada loomi, koroonaviiruse puhul nahkhiiri. Viiruse ülekande ja laialdase leviku on põhjustanud inimese käitumine. „Metsloomadelt inimesele levimist on olnud ka varem, kuid nakatunud inimene oleks tõenäoliselt enne paljude teiste inimestega kokku puutumist surnud või paranenud. Loomade, lemmikloomade ja toidu enneolematus mahus transport üle maailma, mida me pole kunagi varem teinud, aitab viirustel globaalses mastaabis levida,” selgitab Cunningham.

Loodus taastab tasakaalu

Loodus kui isereguleeruv süsteem taastab tasakaalu. Koroonaviiruse puhul ei ole tegemist müstilise looduse ega jumala kättemaksuga inimestele, vaid isereguleeruva süsteemi tavalise reaktsiooniga. Tasakaalu rikkumine saab alguse inimese käitumisest – näiteks suurema tulu saamiseks tehtava ulatusliku metsaraiega, mille tõttu kaovad metsloomade elupaigad ja väheneb liigirikkus.

Kuidas edasi?

Pandeemiate tekkepõhjuste mõistmine ja ka loomade immuunsüsteemi uurimine aitab kavandada muutusi inimkäitumises. Need muutused võiksid olla odavamad kui iga uue viiruspuhangu tekkega kaasnevad inimkaotused, majanduskriisid ja tohutu kallite vaktsiinide väljatöötamine.

Praegune globaalne haiguspuhang tõenäoliselt vaibub – kas seetõttu, et nõrgema immuunsüsteemiga inimesed surevad, või õnnestub välja töötada uus vaktsiin. Kuid pärast seda ei ole maailm enam endine. Ka inimesed ei ole endised, sest tõenäoliselt tekivad paljudel viirushaiguse läbipõdenutel püsivad tervisekahjustused.

Birma (Myanmar) teadlased on avastanud kuus uut coronaviiruse vormi, mis varitsevad meid nahkhiirtel. Need värskelt avastatud viirused kuuluvad samasse perekonda, kuhu SARS-CoV-2 viirus, mis on praeguse puhangu põhjustaja.

Globaliseerumise ohud

Teades selliste haiguspuhangute tekkemehhanismi, tuleks tõsiselt kaaluda globaliseerumisega kaasnevaid ohte. Tuleb hinnata:

  • mis on minevikukogemustes sellist, mida peaksime tingimata säilitama,
  • mis vajab paremaks muutmist ja lõpuks
  • millest tuleks loobuda.
  • Kindlasti tuleb revideerida sedagi, millest on puudus, ja see lisada.

Ehk on kriisist ka midagi võita. Just praegu on niisuguste küsimuste jaoks sobiv aeg.

Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt, soovitas Prantsuse-Ameerika mikrobioloog René Jules Dubos. See tähendab, et ülemaailmseid majandusprobleeme on võimalik lahendada ainult siis, kui võetakse arvesse kohalikku ökoloogilist, majanduslikku ja kultuurilist eripära. Ühtlasi tähendab see, et loodusliku mitmekesisuse rikkumise tagajärjed võivad olla hukatuslikud kogu inimkonnale.

Praegu on rikutud globaalse-lokaalse tasakaalu. Koroonaviirus näib olevat esimene selge märk, et ka lokaalsest keskkonnakahjustusest võib areneda globaalne, mis inimesed kiiresti tapab. See võib korduda, kui jätkame vanaviisi.

Rooma klubi on arvanud, et kasvul on piirid, kuid õppimisel ei ole piire.
Kui oskame sellest kriisist õppida, siis elame edasi.