Sildid

, , , , , , , , , ,

Artikli avaldas ka Sirp, 03-04-2020

Kaupo Vipp on tuntud kõneleja meedias ja rahva hulgas. Millest ta kõneleb? Ise väidab Kaupo, et ikka ühest ja samast – kuidas ellu jääda ja edasi elada.

Kui Sul on ikka veel lugemata Globaalpohmelus (mis toimub?) ja selle järjeks olev Lokaalravitsus (et kuda siis olla?), siis nüüd on hea aeg seda sirvima hakata. ERK pakub omahinnaga.

Neil päevil on palju juttu globaalsetest hädadest. Kes tahaks selle kõige taustal hingerahu säilitada, neile võiks soovitada tutvumist ametliku statistikaga. Et maailmas on näiteks üha vähem vaesust, haigusi ja sõdasid, et Eestimaal on järjest rohkem metsasid.

Positiivse toimega lugemisvarast vääriks esiletõstmist raamat „Faktitäius” (Hans Rosling). Kreedoks on, et kuigi häda ei hüüa tulles, on kokkuvõttes inimkonna käekäik aina parem. Jah, paljud peavad optimiste halvasti informeeritud pessimistideks ning on masendunud inimtsivilisatsiooni ennasthävitavast käitumisest. Nende enesetunnet võiks ehk parandada põimsüsteemide[i] arenguloogika. Kuigi see väidab, et häda siiski hüüab tulles.

Põimsüsteemide kompleks

Biofüüsikaliselt on iga tsivilisatsioon oma allsüsteemide vahel sisendenergiat ümber jagav põimsüsteem. Nagu kõik elusaine põimsüsteemid – vihmametsadest sipelgapesadeni, peab ka tsivilisatsioon paratamatult lahendama üha uusi enda ette kerkivaid probleeme. Püsilahendusi uute oludega kohastumiseks saavutatakse reeglina süsteemiterviku põimsuse kasvuga – uute allsüsteemide lisandumisega. Ja kuna iga lisandunud allsüsteem vajab sisendenergiaga varustamist, on inimühiskonna põimsuse kasvul alati majanduslik hind. Näiteks ei saanud esimesed põlluharijate tsivilisatsioonid juba algusest peale pühenduda vaid põllutööle. Et metsloomad või naabersuguharud päevatööd ära ei nulliks, tuli põlde öösiti valvata. Selleks pidi osa põlluharijaist hakkama sõdalasteks, ega saanud enam päeval perele toitu kasvatada. Nende toidu tarbeks olid põlluharijad nõus panustama kokkulepitud osa enda töö viljadest. Osamaksu lahendus sobis ka relvade ja tööriistade valmistajaile, hoonete, tarade ja kindlustuste ehitajaile, niisutuskanalite rajajaile jne.

Spetsialiseerumine lõi

lahendusi

enneolematutele probleemidele.

Areng paisutas kiiresti rahvaarvu. Põlluharijate antud panustel ja spetsialistide kätte jõudnud osadel  polnud tuhandete kaupa enam võimalik peast järge pidada. Tuli leiutada mõõtühikud, numbrid, kiri ja uus maksuarvestus. Nende kasutamiseks vajati omakorda hariduse-, mõõtmistehnika-, õigusemõistmise-, seadusloome-, laopidamise- jms allsüsteeme.

Üha enam tekkis neid, kes endale ise toitu ei kasvatanud. Kasvavat sisendenergia vajadust tuli rahuldada (põllu)maade laiendamise ja maksumaksjate hulga suurendamisega (sh vallutussõdades) või tööviljakuse kasvuga (orjanduse või uute tehnoloogiate toel). Naturaalmaksud oli mõistlik asendada universaalsümbolitega – rahaga, mis hakkas esindama kõikvõimalikke töövilju, sisendenergiat. Ning ikka lisas iga uus lahendus mitu järgmist enneolematut probleemi, mis omakorda lahendusi nõudsid. See on tänini (majandus)kasvu põhjendus ja ühiskondlike arengute mootor – progressi tegelik sisu.        

Tähelepanuväärselt ongi progress iseorganiseeruv protsess, nagu kõigi põimsüsteemide areng.

Vihmametsi, sipelgapesi ega tsivilisatsioone pole keegi kunagi tahtlikult, mingi plaani järgi kujundanud, kasvatanud ega loonud. Sumerid ega roomlased ei tulnud kokku, ega otsustanud asuda tsivilisatsioone rajama. Nad lihtsalt lahendasid omi igapäevaseid elulisi probleeme nii, nagu hetkel oskasid ja suutsid. Uute allsüsteemide ilmumine ja põimsuse vastav kasv, progress, oli lahenduste kõrvalsaadus. Oleme küll harjunud kõnelema tsivilisatsioonist kui inimloomingust, kuid iseorganiseerumise eest pole kedagi tänada ega kiruda. Veel 1970ndateni ei osatud tsivilisatsiooni kursi teadlikule mõjutamisele mõelda[ii]. Lihtsalt loodeti et progress toimib. Oleme ju progressiusku.

Tööstustsivilisatsiooni ülikõrge põimsuse ja keerukuse taseme võimaldas see, et agraartsivilisatsioonide (taastuvenergia)sisendid asendusid fossiilsetega. Nende hiiglaslik energiasaagis oli sisuliselt „maast üles korjamise“ hinnaga kättesaadav ja tehnoloogiate toel igale allsüsteemile sobivaks muundatav. Muistsete põlluharijate kombel spetsialiste ülal hoides on fossiilsisend suutnud iga inimese eest panustada mitmekümne „virtuaalse energiaorja“ töö. Vaid tänu sellele saab täna näiteks EL-i registreis loetleda ligi 200 000 erialaspetsialisti, kes on hõivatud tsivilisatsiooni kümnetes tuhandetes allsüsteemides. Ja kui üks allsüsteem kord juba lisandunud on, ei suuda süsteemitervik ilma selleta enam toimida. Nagu ei suuda organism toimida ilma talle kord välja arenenud organita. Näiteks veel 30 aasta eest teadsid vähesed midagi internetist. Täna põhjustaks selle kadu kaose, kus lakkaks toimimast paljud muud elutähtsad allsüsteemid.  

Üha suurem spetsialiseeritus, integreeritus ja globaliseeritus muutsid olusid kaua järjest helgemaks. Kuid koos põimsusega kasvab iga süsteemi haavatavus. Iga uue probleemi mõju omandab üha laiema ulatuse. Tööstustsivilisatsiooni ülipõimsast, üliglobaliseerunud võrgustikust on saanud võimaliku šoki pehmendaja asemel hoopis iga šoki levitaja ja võimendaja. Äärmuslik spetsialiseerumine, kulude optimeerimine ja globaliseerumine on viinud seisuni, kus mõnda tooret või toodet tarnib kogu maailmale vaid üks tootja. Ja olgu see nakkushaigus, arvutiviirus, terrorioht, häire tarnetes või finantssüsteemis, iga ootamatu probleemi destabiliseeriv mõju levib pea silmapilkselt üle kogu planeedi. Probleemi tekkimine ükskõik kus tähendab nüüd probleemi kõikjal.  

Veel hullem – uute probleemide püsilahendusteks pole enam oludesse sobivate sisendenergiate varu. Mida enam sai uusi allsüsteeme, seda väiksemaks jäi terviku energeetiline kasumlikkus, kuna sisend pidi toitma kasvavat hulka allsüsteeme, mis ise energiat ei hangi. Samas pole energia- ja ressursisisendi lõputu kasv võimalik isegi üle kogu planeedi globaliseerunud süsteemile.

Nii, liikudes pidevalt kahaneva kasumlikkuse suunas, on kõik eelnenud tsivilisatsioonid jõudnud kriisifaasi. Kogu sisendenergia ja kõik ressursid kuluvad selles faasis ära senise põimsuse säilitamisele. Enam ei jätku energiat uute allsüsteemide ilmumiseks ja ülalhoidmiseks, et muutunud oludega kohastuda.

Kriisifaasile järgneb kollaps – süsteemi põimsuse järsk juhitamatu lihtsustumine.

Kõigepealt lakkavad toimimast suurima energiakuluga allsüsteemid. Langus saab peatuda alles energiasisendi jaoks piisavalt madalal põimsustasemel. Süsteemse kriisi faasis võib kollapsi ahelreaktsiooni vallandada ka üheainsa kriitilise parameetri muutus ja langus on alati seda kiirem, mida põimsam on süsteemitervik. Erinevate põimsüsteemide arengudünaamika on selles osas üllatavalt sarnane. Enamik läbib oma arengu lõpuosas süsteemse kriisi, tingituna sisendenergia nappusest ja/või võimetusest kohaneda keskkonna muutustega[iii].  

Tsivilisatsioonide pealisülesannet, sisendenergia ümberjagamist oma allsüsteemide vahel, on juba üle 2000 aasta vahendatud rahas. Tsivilisatsioonide süsteemsed kriisid – sisendenergia kriisid – ilmnevad sellest ajast kõigepealt rahanduses. Rahaga ongi ajaloos alatasa üritatud süsteemseid kriise leevendada. „Rahatrüki“ toel suutis näiteks Rooma impeerium oma kriisifaasi venitada ja lõpliku kollapsiga üle saja aasta viivitada. Kuigi tööstustsivilisatsiooni globaliseeritus teeb juba vähikäiku, pakub see praegu „rahatrükile“ lisaeelist inflatsioonisurve laiali hajutamise näol. Kuid meie tänane süsteem on sedavõrd suurema põimsusega, et ei pea oma 2008 alanud „rahatrükiga“ ilmselt paari aastakümmetki vastu[iv].  

Peale süsteemsesse kriisi jõudmist pole põhimõttelist vahet, kas saabub ressursipuudus, keskkonnakaos, taudipuhang, majandusšokk, sõda või mõni muu probleem.

Kui süsteemil:

  • ei jätku energiat et oma põimsust uue probleemi lahendamiseks tõsta,
  • olemasolevad institutsioonid ei saaülepingega hakkama ja
  • ka sootsiumil pole võimet probleemile omal käel vastu seista, siis algab kollaps:
  1. etapis finantsmajanduslik,
  2. kaubanduslik,
  3. poliitiline[v],
  4. sotsiaalne ja
  5. etapis kultuuriline.   

Meie häda pole enam kinnisvara-, börsi- või finantskriis, elukeskkonna häving, pandeemia jms. Eraldi on neid varemgi nähtud. Nende ilmumine üksteise kukil on tsivilisatsiooni süsteemse kriisi sümptomiks – häda hääl, mis tulles hüüab. Häda ise on kollaps, mis võib vallanduda vaid ühe kriitilise parameetri muutumisel ja kriitilises seisus on nad meil kõik.

Meie enesetunnet võiks parandada teadmine, et süsteemi areng on allunud seaduspäradele, mida me veel hiljuti ei mõistnud[vi]. Nii ei pea me end kõiges halvas süüdi mõistma.

Eriolukord annab nüüd hea võimaluse keskenduda, järgi mõelda ja tulevikuks valmistudes ringi vaadata. Mõelda, kuidas saaks muuta enda ja oma kogukonna elu autonoomseks, võimalikult sõltumatuks laguneva kõrgtsivilisatsiooni abikarkudest. Mõelda, kuidas hoida seni veel kõige kiuste säilinud looduse riismeid, mis on tuleviku üleelatavuse ainsaks lootuseks.      


[i] Põimsüsteem – siin komplekssüsteemi eesti vaste. Komplekssust aetakse liiga sageli segi komplitseerituse ehk keerukusega (ka inglise keeleruumis). Terminina oleks „põimsus“ suupärasem ja „keerukusest“ paremini eristatav.

[ii] Esimene põhjalikum teematõstatus oli Rooma Klubi uurimus „Kasvu piirid“ (1972).

[iii] Holling, S., “Discontinuities in Ecosystems and Other Complex Systems” (2008).

[iv] Ühiskonna käekäiku aitab täna prognoosida majandustegevuse tähtsaima energiasisendi, nafta hind: selle tõusu korral on lootust paranemisele, languse või madalseisu korral tuleb valmistuda olude edasiseks halvenemiseks.

[v] Nõukogude impeeriumi kollapsi käigus on paljud meist selle etapini langemise kord juba läbi elanud.

[vi] Näiteks Joseph Tainteri “The Collapse of Complex Societies” ilmus alles 1988.