Sildid

, , ,

Ettekanne Välis-Eesti konverentsil Rahvusraamatukogus, 25. 11. 2017

Toomas Varrak

Külma sõja lõpp muutis mõiste demokraatia (rahva võim) arenenud riikides poliitiliseks normiks. Seda peetakse ühiskonna poliitilise kultuuri arengutaseme indikaatoriks. Hoolimata tõsiasjast, et pool külma sõja järgsest ajast on ühiskondlik areng õõnestanud selle normi üldkehtivust. 1992. aastal avaldas ameerika ühiskonnateadlane Francis Fukuyama optimistlikku lootust, et demokraatia on ühiskonna valitsemise viimase vormina lõplikult võitnud ning tõrjub ajaloo näitelavalt kõik mittedemokraatlikud valitsemisvormid. Tänaseks on ta oma hinnangus asjaolude survel muutunud mõnevõrra ettevaatlikumaks.

varrak toomasPraktilises käibes varieerub mõiste demokraatia sisu tugevasti. Oma ennustuses pidas Fukuyama silmas liberaalset demokraatiat. Viimase kõrval võib Eesti raamatukogude elektroonilises kataloogis leida veel oma kümmekond erinevat sorti demokraatiat.

Üldjuhul peetakse lääne kultuuriruumis demokraatia all silmas siiski liberaalset demokraatiat. Selles liitsõnalises mõistes on demokraatia ja liberalism omavahel nii tihedalt liitunud, et neid peetakse sageli identseiks. Tegelikult osutab selle mõiste I pool, liberaalne sellele – kuidas peaks valitsema. Mõiste teine pool, demokraatia, aga, kes peaks valitsema. Nii satub liberaalse demokraatia mõistesse vastuolu, mis lubab praktilises poliitikas manööverdada selle sõna ühe või teise tähendusega. On saanud tavaks, et poliitikat, mis vastustab liberaalset väärtussüsteemi, nimetatakse ebademokraatlikuks, populistlikuks, äärmuslikuks. Sõltumatult sellest, millist toetust see kodanikelt pälvib. Ja vastupidi. Viitega liberaalsetele väärtustele on võimalik demokraatiast rääkida ka siis, kui selle poliitikat toetab rahva vähemus.

Liberaalne demokraatia ideelised alused pärinevad prantsuse valgustajate filosoofiast. Need on vajutanud pitseri liberaaldemokraatia väärtussüsteemile ja tõrjunud demokraatia mõistest rohkem või vähem välja väärtusi, mis on omased teistele poliitilistele väärtussüsteemide, eelkõige konservatiivsele maailmavaatele, aga ka sotsialismile. Neid nimetatakse populistlikeks, ebademokraatlikeks, iganenuiks, tagurlikeks või isegi reaktsioonilisteks. Tõrjutud väärtusteks on rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks, sotsiaalne õiglus jne, kui nimetada vaid esimesi meelde tulevaid. Tühiseid mugandusi arvestamata võib öelda, et kõik need väärtused mahtusid raskusteta demokraatia raamidesse ajal, mil seda mõistet kasutasid muistsed kreeklased. Tegelikult on niisuguse tõrjumise taga liberaalide katse, kaaperdada mõiste demokraatia ja monopoliseerida selle sisu. On pisut kummaline, et ühe ja sama mõiste (rahvas) erinevad keelelised vormid, kreeka demos ja ladina populus on andnud poliitikas vastandliku sisu ja väärtuslaenguga terminoloogilisi tuletisi. Tänases poliitilises kontekstis võiks ju küsida, mis muudab populistlikuks, äärmuslikuks ja ebademokraatlikuks inimeste soovimatuse leppida massilise sisserändega teistest riikidest ja kultuuripiirkondadest? Või mis muudab populistlikuks ja äärmuslikuks brittide soovi, lahkuda Euroopa Liidust, prantsuse Rahvarinde (FN) soovi loobuda eurost või EKRE poliitika Venemaaga uue piirilepingu sõlmimise vastu jne. Neile küsimustele on sama raske vastata kui küsimusele, miks peaks pidama äärmuslikuks ja ebademokratlikuks soovi lahkuda erakonnast või ametiühingust, mille liikmeks kord on astutud; või mis muudab äärmuslikuks soovimatuse, lubada oma koju võõraid inimesi, kes mingitel põhjustel hülgavad omaenda elamispinna? Lihtne pole ka põhjendada, miks on äärmuslik poliitika, mille eesmärgiks on õigluse taastamine? Need küsimused puudutavad mõistagi vaid äärmuslust, populismi ja ebademokraatlikkust, mitte moraali, poliitilist mõistlikkust või otstarbekust. Moraali kontekstis vääriks ehk tähelepanu tõsiasi, et riigid, kust lähtub massiline migratsiooniliikumine, võitlesid aastat viiskümmend tagasi relv käes end vabaks koloniaalsest sõltuvusest. Võitluse tulemusena kihutati sealt minema euroopa kolonisaatoritest valitsev klass. Nüüd soovivad vabaduse kättevõitnud riikide kodanikud järgneda massiliselt lahkunud kolonisaatoreile.

Organisatsiooniliselt vormilt on liberaalne demokraatia pluralistlik ja tunnistab põhimõttes erinevate poliitiliste püüdluste eluõigust. Teatud küsimustes on see aga niisama sallimatu nagu tema populistlikud konkurendid. Traditsioonilised ehk peavooluerakonnad on aja jooksul liberaalse demokraatiaga kohanenud ja võtnud osa selle seisukohtadest oma ideelisse arsenali. Seetõttu ei peeta liberaalsest demokraatiast rääkides tavaliselt silmas ainult liberaalseid erakondi. Tänapäeval katab see mõiste ka konservatiivsete ja sotsialistlike erakondade poliitikat. Nii on tekkinud poliitilised suundumused, mis kannavad pisut kummalisi nimesid – konservatiivne- resp sotsiaalne liberalismiks. Õieti on liberaalsete ideede tungimine teistesse poliitilistesse liikumistesse võtnud pinna liberaalsete erakondade enda jalge alt. Liberaalsed erakonnad on tänase Euroopa poliitikas muutunud suurel määral marginaalseiks. Nii on juhtunud Inglismaal, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Ungaris, Itaalias ja mujal.

Peavooluerakondade ideoloogiline tasalülitus on nende omavahelises poliitilises konkurentsis vähendanud ideoloogia rolli, andnud sellele suurel määral tehnilise iseloomu. Liberaalse demokraatia ideoloogiline sallimatus on seetõttu suunatud poliitilisele areenile pürgivate uute jõudude, populistlike liikumiste ja erakondade vastu. Selle põhjuseks on liberaaldemokraatia 18.saj valgustusajastust päritud metafüüsilise, abstraktse humanismi üldinimlike väärtuste ühildamatus populistlike liikumiste ajaloolisel kogemustel baseeruvate põhiväärtustega. Kogemuspõhisteks väärtusteks on, nagu öeldud, rahvus ja rahvuskultuur, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks jm. Nendel väärtustel on eksistentsiaalne tähendus rahvaste ja rahvusriikide tekkes ja püsimises. Kogemuspõhjalt lähtuv poliitika näeb negatiivses valguses paljutki sellest, mida on endaga kaasa toonud liberaaldemokraatia pikaajaline domineerumine rahvuslikus ja rahvusvahelises poliitikas. Nähtused nagu globaliseerumine ja töökohtade kadumine välismaale, massiline migratsioon ning multikulturalism pealetung, representatiivse poliitilise süsteemi marginaliseerumine, selle sattumine suurkorporatsioonide ja eraettevõtjate majandusliku ja poliitilise kontrolli alla, sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine, traditsiooniliste kultuurinormide kõrvaletõrjumine ja nende normatiivse väärtuse lahjendamine liberaalse demokraatia poolt- see kõik on pärm, mis kasvatab toetust populistlikule poliitikale.

Liberaalse demokraatia üldinimlikud väärtused loovad petliku mulje selle moraalsest üleolekust kogemusepõhisest poliitikast. Selle filosoofia väidab, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena, on oma tegudes mõistuspärased ja loomu poolest head. Kõik halb inimeses on vildakate ühiskondlike suhete tagajärg. Need eeldused ei ole aga võetud igapäevasest praktilisest või ajaloolisest kogemusest, vaid on mõistuspärased konstruktsioonid. Nagu pahempoolses ideoloogiaski taandub rahvus, rahvuslik ideoloogia ja rahvuskultuur liberaalses demokraatias üldinimlike väärtuste ees, milles rahvusel on teise või kolmandajärguline tähtsus. Üldinimlikud väärtused ei ole aga abstraktsioonid. Neid ei saa käsitleda lahus konkreetsest inimlikust kandjast, kelle üheks dimensiooniks on rahvuslik kuuluvus. Seetõttu on üldinimlike väärtuste käsitlemine millegi iseseisvana ja nende vastandamine rahvuslikele väärtustele suvaline. Rahvuslik kuuluvus puudub vaid müütilisel lumeinimesel. On küsitav, kas see teeb temast puhtakujuliste üldinimlike väärtuste kandja.

Demokraatia teoreetilise määratluse (definitsiooni) teeb keeruliseks selle sisuline varieeruvus ja sisemised vastuolud. Hollandi kultuuriajaloo klassik Johan Huizinga ütleb ajalooliste terminite (k.a. demokraatia) kohta, et neil on väärtust vaid nii kaua, kui nad märgivad selgesti piiritletud ajavahemikku minevikust. Praktilises kasutuses peab ta eksitavaks (1) terminoloogilist inflatsiooni, s.o. mõiste kasutamist väljaspool selle ajaloolist konteksti ja (2) mudelite loomist. Viimase all mõistab ta ajaloolise mõiste kasutamist normatiivses tähenduses. Vast seetõttu on tänapäeva demokraatiateooria üks klassikuist, Robert Dahl demokraatiat defineerinud kui teoreetilist utoopiat, kui ideaali. Sellise määratluse puhul võib poliitiline tegelikkus vastata ideaalile rohkem või vähem, ilma et ta seejuures tingimata peaks kaotama oma mõistelist sisu. Kriteeriumid, mida Dahl peab demokraatia puhul olulisteks, on pea kõik sellised, mis võivad omada skaalal rohkem-vähem erinevaid väärtusi, ilma et see muudaks demokraatia olemust. Lihtsustatud käsitlus, millega tavaliselt opereeritakse, defineerib demokraatiat selle õiguslike ja poliitiliste tunnuste loeteluga. Sellest vaatepunktist on kriitilise tähtsusega kaks tingimust või tunnust.

  1. Demokraatlik poliitika rajaneb enamuse toetusele.
  2. kodanik peab olema vaba oma poliitiliste seisukohtade kujundamisel ja väljendamiseks

Nendest tunnustest nähtub, et liberaalsed väärtused ei ole demokraatia olemasolu vältimatu tingimus. Ka on kodanikuvabadused pigem humanistlikud kui liberaalsed väärtused. Liberaalsed väärtused ühtaegu laiendavad ja lahjendavad kogemusena eluõiguse saanud traditsiooniliste väärtuste sisu ja jõudu. Teisalt, kui poliitika hindamisel kasutada mõõdupuuks dihhotoomiat õige – vale, siis võiks demokraatliku enamusotsuse kohta öelda prantsuse filosoofi René Descartes’i mõtet parafraseerides järgmist. Üheski vähegi keerulisemas küsimuses (ja poliitika on kaheldamatult keeruliste valikute valdkond) ei ole häälteenamus tõestuseks, et tegemist on õige otsuse või valikuga. Ehk teisisõnu, häälteenamus ei ole õige poliitika garantii. Enamus on enamus, sõltumatult sellest, millist poliitikat või väärtussüsteemi see toetab. Ka ei pruugi enamus toetada alati õiglust, tõde või moraali. Küllap on selle kohta igaühel omi tähelepanekuid. Seepärast piirdume siinkohal vaid mõne õpetliku näitega kultuuriajaloost. Esimesena tuleks ehk nimetada filosoof Sokratese surmamõistmist Ateena demokraatia poolt 399. a e.Kr. Kohtu alla sattus ta seetõttu, et püüdis ateenlasi õpetada, muuta neid paremaiks kodanikeks. Selleks esitas ta järelemõtlemist vajavaid küsimusi. Selline õpetusmeetod puudutas mõnede kodanike usku omaenda tarkusse. Tundes end solvatuna, süüdistasid nad Sokratest jumalasalgamises, noorsoo rikkumises jm ning saavutasid rahvakoosolekul otsuse Sokratese surmamõistmiseks. Piibli Uuest Testamendist leiame aga loo, kuidas Jeesus viidi kohtumõistmiseks Juuda asehaldur Pilatuse ette, Asehalduri otsust ootas ka mõrtsukas Barabbas. Kuigi Pilatus teadis, et Jeesus on süütu ja oli valmis teda vabastama, pidi ta selleks küsima rahva seisukohta. Nagu teada nõudis rahvas Barabbas’i vabastamist ja Jeesuse ristisurma.

Jättes nüüd teooriaprobleemid, vaatleme eelneva taustal liberaaldemokraatia poliitilist praktikat nii nagu seda harrastab Euroopa Liit. Liitu võib pidada liberaaldemokraatia kantsiks Euroopas. See survestab oma liikmeid ja liikmekandidaate järgima Liidus maksvaid liberaalseid tavasid ja norme ning püüab neist teha ka rahvusvaheliste suhete standardit. Kuidas neile tavadele ja normidele toetuv poliitika haakub demokraatiale olemuslikult kriitiliste tingimustega, seda vaatleme järgnevalt.

Nagu nimetatud, on liberaaldemokraatlik ideoloogia mõjutanud traditsiooniliste erakondade poliitikat. Omavahelistes vastuoludes ja konkurentsis on ideoloogia seetõttu taandunud ja keskseks tõusnud sisuliselt tehnilise iseloomuga küsimused. Ideoloogias on liberaaldemokraatia konkurendiks tõusnud populistlikud või populistlikeks nimetatud liikumised ja erakonnad. Nende poliitikat peab liberaaldemokraatia ebademokraatlikuks ja äärmuslikuks.

Nagu teada on EL sisesuhetes liberaaldemokraatia peksupoisteks Poola ja Ungari oma väidetavalt ebademokraatliku ja populistliku poliitika pärast. Luksemburgi välisminister Jean Asselborn kutsus sept 2016 Ungarit koguni Euroopa Liidust välja heitma. Demokraatiast, so rahva võimust rääkides on aga hr Asselborni mandaat Ungari peaministri Viktor Orbani mandaadist üle kahe korra nõrgem (viimastel valimistel vastavalt 45% ja 20%). Ka Poola valitsev Seaduse ja Õigluse Parteil (38%) on saanud valijailt ligi kaks korda tugevama mandaadi kui Asselborn. Arvamusuuringud on näidanud, et selle partei moodustatud valitsuskoalitsiooni toetab arvamusuuringute põhjal 38-47% kodanikest. Viimastel aastatel pole ühegi EL liikmesmaa valimised võitnud peavooluerakond saanud suurema toetuse osaliseks, kui on olnud nn parempopulistlike erakondade toetus Ungaris või Poolas. Jämedates joontes on võidukate peavooluerakondade toetus sel ajal olnud vahemikus 21-34%. Erineva ideoloogilise profiiliga populistlike erakondade toetus on ligikaudu samas suurusjärgus: vasakpopulistlikud nagu Hispaania Podemos – 21% või Kreeka Syriza – 36%; parempopulistlikud saksa AfD (Alternativ für Deutschland) – 13%, Rootsi Demokraadid – 18% jne. Mitmetes riikides on populistlikud erakonnad tõusnud poliitilises süsteemis erakondade pingerea etteotsa. Rootsi Demokraadid on tugevuselt riigi kolmas erakond, samal kohal on saksa AfD, hispaania Podemos, Austria Vabadusepartei (26%). Hollandis on Geert Wildersi Vabadusepartei ja Itaalias Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine aga momendil tugevuselt riigi teine erakond. Seega võib kokkuvõtteks öelda, et demokraatia jaoks kriitlist tähtsust omava enamuse toetuse aspektist pole mingit põhjust vastandada demokraatiat ja populismi. Kasutades USA ekstremismi-uurija Cas Mudde formuleeringut võib pisut lihtsustades öelda, et populism on demokraatlik vastus aastakümnete pikkusele ebademokraatlikule liberaalsele poliitikale, mis liberaalsete väärtuste nimel on ignoreerinud kodanikkonna olulisi eksistentsiaalseid huvisid.

Mis puutub kodanike poliitilistesse vabadustesse, siis nende olemasolu või puudumine on keerulisem küsimus. Liberaaldemokraatia otsustab nende üle seadustatud ajakirjandusvabaduse ja poliitiliste ühenduste, s.o. erakondade olemasolu ja tegevusvabaduse alusel. Need on aga kaudsed tunnistajad, mis ei räägi kuigi palju sellest, millised on kodanike tegelikud võimalused mõjutada poliitikat ja riiklikku elu. Erakondade puhul tuleb arvestada ka sellega, mida poliitiline eliiditeooria nimetab „oligarhia raudseks seaduseks“. Selle järgi taanduvad erakonna praktilises tegevuses selle programmilised eesmärgid erakonnasiseste administratiivsete ja poliitilisest strateegiast tulenevate vajaduste ees. Küsimused nagu kas osaleda parlamentaarses või valitsuskoostöös teiste erakondadega, kuidas suurendada erakonna liikmes- ja valijaskonda (või peatada nende lahkumine), keda valida erakonna juhiks ja juhatusse, keda ning millisele kohale lülitada valimisnimekirjadesse võivad vähendada erakonna tegevuses tähelepanu programmilistele nõudmistele, sundida tegema kompromisse jne.

Peavooluerakondade oligarhilise iseloomu kasv väljendub bürokratiseerumises. Sellega käib kaasa tavakodanike huvi vähenemine nende tegevuse vastu. Erakonnad muutuvad rohkem spetsiifiliste võimuhuvide (nõukogude ajal oleks öeldud- klassihuvide) agentideks kui tavakodanike eksistentsiaalsete huvide ning väärtuste kaitsjaiks. Selle vastuolu pinnal tekkinud uute liikumiste ja erakondade poliitiliseks neutraliseerimiseks on peavooluerakonnad neile külge riputanud demokraatiavaenuliku populismi silt. Sisuliselt tähendab see, et liberaaldemokraatia käsitleb populiste kui teise sordi inimesi, kellele seisukohti pole vaja arvestada ning kellele tuleb kaasa tunda ja juhatada õigele teele. Niisugusel suhtumisel ei ole midagi tegemist demokraatiaga, so. rahva võimuga, mille eelduseks on kõigi kodanike võrdsus.

Meediavabadusest kui kodanike poliitilise vabaduse tingimusest rääkides peab aga silmas pidama, et meediaasutused on eelkõige äriühingud, mille eksistents sõltub nende majandustulemustest. Nende tegevus poliitilise arvamuskujundajana on ainult osa nende eesmärkidest. Avalike suhete valdkond kujutab endast tegelikult suurt tööstusharu, mille eesmärgiks on avaliku arvamuse kujundamine. Selle käigus satuvad meediasse ka propaganda, pooltõed, skandaalid, reklaam jm, mis segunevad poliitilise arvamuskujundusega ja lahjendavad meedia rolli poliitilise arvamusvabaduse instrumendina. Ka meedias töötavate inimeste poliitilised eelistused ei pruugi toetada poliitilise arvamusvabaduse kasutamist. Samastada seadusega kehtestatud meediavabadust tavakodaniku võimalusega osaleda poliitilises arvamuskujunduses, nagu liberaaldemokraatia seda teeb, on suuresti meelevaldne. Osalemine poliitilises praktikas pakub selle tõe kinnituseks piisavalt kogemusi. Paraku jäävad need üksikjuhtumitena enamasti varjatuiks. Küll aga räägivad Kurdistani ja eriti Kataloonia viimase aasta sündmused, et meediavabadus ei tähenda iseenesest kodanike poliitilist vabadust. Igatahes mitte selles mõttes, et liberaaldemokraatia tunnistaks kodanike õigust viia ellu oma poliitilist tahet. ÜRO põhikiri ja rahvusvaheline majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (1966) kuulutavad kõigi rahvaste õigust enesemääramisele. Ja riikide kohustust seda õigust austada. Jättes kõrvale Kataloonia konflikti vaieldava poliitilise aspekti, näeme, et liberaaldemokraatlik Hispaania valitsus kasutas Kataloonia omavalitsuse ja kodanike suhtes kõiki vahendeid (jõu kasutamiseni välja), et võtta neilt võimalus, avaldada arvamust oma poliitilise iseseisvuse kohta. Viitega põhiseadusele valitsus sisuliselt keelas niisuguse arvamusavalduse. Ning valitsusel oli liberaaldemokraatliku EL-i täielik tugi. Samasugust respekti rahva poliitilise tahte vastu näitas rahvusvaheline liberaalne demokraatia Kurdistani iseseisvuse rahvaküsitluse asjas. Ehk teisisõnu, põhiseaduslikud ning geopoliitlised kaalutlused on liberaaldemokraatiale olulisemad kui rahva vaba poliitiline tahteavaldus. Taoline argumentatsioon ei erine sellest, millega tulid välja NL valitsejad Eesti iseseisvusliikumise vastu. Seetõttu tuleb tunnistada, et õigus on nendel, kes (N. Chomsky) väidavad, et liberaaldemokraatlik ideoloogia on lähedalt seotud marksismi-leninismiga.

Kokkuvõtteks võiks öelda järgmist. Liberaaldemokraatial ei ole eriti veenvaid teoreetilisi ja praktilisi argumente, millega saaks põhjendada demokraatia mõiste monopoliseerimist. Seda, et liberaaldemokraatlik käsitlus demokraatiast on see ainuke õige. Liberaalsed väärtused, millele taolised pretensioonid toetuvad, on ratsionaalsed abstraktsioonid, millel puudub kogemuslik tugi. Nad tekitavad küll illusiooni nende väärtuste kõrgest moraalsest standardist, kuid põrkuvad praktikas ühiskonna tegelike, kogemusel baseeruvate väärtustega. Liberaalne väärtussüsteem on universaalne, see kehtib ajast ja keskkonnast sõltumatult ning sellisena igavene. Kogemuspõhise väärtussüsteemi juured on kultuuris. Need väärtused tulenevad rahvuse eksistentsiaalsetest vajadustest, kehtivad piiratud poliitilises, ajaloolises ja geograafilises kontekstis ning muutuvad aeglaselt. Oma olemuselt on need konservatiivsed. Nagu eelnevalt nägime, ei ole populistlikud liikumised ja erakonnad (vähemalt oma senises poliitikas) mitte ebademokraatlikud ja äärmuslikud (nagu liberaalne demokraatia neid stigmatiseerib), vaid esindavad demokraatia konservatiivset varianti. C. Mudde nimetab nende poliitikast illiberaalseks (mitteliberaalne) demokraatiaks. Mõiste illiberaalne ei ole eesti keeles kõige parema kõlaga. Seetõttu oleks populismi õigem kvalifitseerida konservatiivseks demokraatiaks. Sellisena oleks tal loogiline ja süsteemne koht sotsiaaldemokraatia ja liberaaldemokraatia kõrval.

Mis puutub aga demokraatiasse kui poliitilisse normi, siis sellist positsiooni ei tunnistanud antiiksed standartid. Aristotelese poliitiline süstemaatikas (mis annab eetilise hinnangu erinevatele valitsemisviisidele) on demokraatia liigitatud halbade valitsemisviiside hulka. Ilmselt seetõttu, et demokraatia annab demagoogiale ja omakasupüüdlikkusele võimaluse poliitikas edukalt kaasa lüüa. Sokratese ja Jeesuse näited iseloomustavad seda minevikust, Jokk-skeemid ja muu taoline on aga tänase Eesti näited. Demokraatiast paremaks rahvavõimu vormiks peab Aristoteles politeiat. Selle sõna eestikeelseks vasteks võiks olla konstitutsioon ehk seaduse valitsus. Küll mitte niisuguses tähenduses, nagu seda Eesti poliitikas sageli näeme. Pigem selles mõttes, et kreeklastele tähendas seadus tavaõiguslike normide austamist. Seda silmas pidades võib öelda, et konservatiivne demokraatia on Aristotelese süstemaatika headele valitsemisviisidele lähemal kui liberaalne demokraatia. Ning lõpetuseks. Erinevalt liberaaldemokraatiast oli Aristotelese seisukohal, et parim valitsemisviis on selline, mis arvestab rahva iseloomu ja koosseisu.


Vaata konverentsi ettekannetest ka:

  • Juhan Telgmaa ettekanne 
  • Piltmeenutust Välis-Eesti Ühingu konverents – leitav samal lehel
* Täname Leili Utnot lahke kutse eest!
Advertisements