Sildid

, ,

Jüri Raudsepp – ettekanne Eesti Rooma Klubis, 09-mai-2017

Islamist nii ja teisiti

Raudsepp_Jüri.IMG_7293Islam tähendab allumist, allaheitmist, andumust Jumalale – Allahile. Islam on ainujumalale andumise religioon, seega kompromissitult monoteistlik. Kui islamis kõneldakse usklike kogudusest, siis mõeldakse selle all mitte kogudust kristliku kiriku mõttes, vaid muslimite ühiskonda, mida tähistab araabiakeelne sõna umma (rahvas). Viimane tähendab ka muslimite ülemaailmset kogukonda, kus iga muslim on Muhamedi õpetuse järgi teisele muslimile vend. Täisväärtuslikud inimesed on ainult umma´sse kuuluvad muslimid.1

Ideaalne on see, kui islam poliitilise ühiskonnavormiga kattub, kui kõik mingi maa elanikud on muslimid. Siis võib kõnelda islami maailmastdar al-islam. Siin kulgeb kogu elu kuni igapäevaste toiminguteni Koraani õiguse šariaadi järgi. Väljaspool islami maailma asub sõja maailm – dar al-harb, mis tuleb islamiseerida kas või sõja abil, kui puuduvad teised võimalused. Tavaliselt tähistab sõja maailm Euroopat, mis tuleb islamiseerida. Erandiks olid raamatu rahvad ehk kirjausundite pooldajad – ahl al-kitab, kuhu kuuluvad juudid ja kristlased, kuna neil on oma ilmutuslikud pühad kirjad. Nendele laienes sallivus ja nad olid erilise kaitse all – dhimmi. Seda viimast pole aga kristlike maade sõjalisel vallutamisel islami poolt alati täidetud.

Milline on islami missioon? Sellele annab vastuse Abdul Rahman al-Sheha2: „Me ei eksi kui kinnitame, et suurem osa muslimitest on täiesti kaugel islami kõrgetest põhimõtetest. Islamil on kolm tähendust: ta on religioon, riiklik süsteem ja kultuur. Islam on jäänud samaks ja muutumatuks 14 sajandi jooksul, nagu ta oli prohvet Muhamedi ajal. Islam hõlmab kogu elu ja usu. Püha Koraan on muslimite konstitutsiooniks. Allah on ainus ja igavene. Ei tohi kummardada teisi jumalaid. On keelatud vägivald inimese elule, aule, omandile, mõttevabadusele, samuti nõrkadele ja kaitsetutele. Erinevalt teistest religioonidest, mis keskenduvad inimese vaimsele täiustumisele, pöörab islam tähelepanu ka inimese igapäevasele elule. Ta haarab nii usu kui ka elu. Allahi kummardamine ei vaja vahendajaid. Seepärast pole islamis vaimulikku hierarhiat. Islamis on vaid Allah ja tema alluvad.

Islami missioon on maailma missioon, suunatuna eranditult kõikidele inimestele mistahes ajal ja kohas. Islam on maailmareligioon. Igaüks kes usub, et Allah on ainus Jumal, et islam on tõeline religioon ja Muhamed on Allahi saadik, on muslim. Iga varasem prohvet on läkitatud mingile konkreetsele rahvale, Muhamed aga kõikidele.

Islam on jumalik religioon. Ta on loodud Jumala poolt. Inimesed ei tohi seda muuta. Inimeste loodu, ka seadused, on ajutised. Vastutavad riigijuhid peavad täitma jumalikke seadusi. Islam kinnitab, et kõik inimesed on päritolult võrdsed. Islam kohustab oma järgijaid täitma teatud kohustusi ühiskonna ees ja kohustab ühiskonda täitma oma kohust üksikisiku ees.

islamposter-with-portrait-of-the-prophet-mohammedteheraniranc2006-D1RY1WIslamis ei ole munklust selle elu hüvedest loobumiseks. Islam kutsub mõõdukusele. Muslim tohib mõõdukalt nautida selle elu hüvesid ja pöörata tähelepanu tulevasele elule. Islam pöörab võrdselt tähelepanu inimese kehalistele ja vaimsetele vajadustele. Islam keelab kõik selle, mis kahjustab inimese tervist, ühiskonda, omandit. Islamis arvestab Allah ka head kavatsust, mis ei jõua hea teona realiseeruda. Islam nõuab usklikelt, et nad ei solvaks teiste uskude usklikke. Islam kutsub teiste uskude usklikke dialoogiks islamiga. Islam on rahu kuulutav religioon nii muslimite hulgas kui ka kogu maailmas. Elu selles maailmas peab rajanema sõbralikele suhetele teiste maadega.“

Kuidas siis on ikka nii, et me kuuleme islamist kui vägivalla õhutajast, kui terroristide taimelavast, eriti seoses kurjakuulutava sõna islami fundamentalismiga?

Fundamentalismi sünnimaaks tuleb pidada Ameerika Ühendriike, kus 1920. aastal hakkas osa protestante end kutsuma kristlikeks fundamentalistideks. See pidi neid eristama kristlastest, kes oma usus ei toetunud küllalt radikaalselt Piiblile. Fundamentalism on usunditele omane universaalne nähtus ja on praeguseks levinud üle kogu maailma. Seega ta ei ole islami algupära ega ole seostatav üksnes islamiga. Religioosne fundamentalism kujutab endast kaitsereaktsiooni usuliste väärtuste kaitseks igasuguste uuendusliikumiste vastu. Kolmest ainujumala usust oli islam viimane, kes fundamentalismi omaks võttis. Tuleb silmas pidada, et kõike ilmalikku on mitteislamlik maailm islamlikule maailmale sageli väga agressiivselt peale surunud ja püüab seda jätkuvalt teha. Mida vägivaldsem on ilmalik pealetung, seda raevukam tundub olevat islami fundamentalistide vastupanu. Tuntud islami uurija Karen Armstrong kirjutab seoses islami fundamentalismiga: „Seega pole õige kujutleda, nagu peituks islamis mingi sõjakas, fanaatiline joon, mis tõukab muslimeid arulagedale ja vägivaldsele tänapäeva eitamisele. Muslimi fundamentalistid sarnanevad maailma teiste usundite fundamentalistidele, kes nendega ühel meelel olles kaasaegses ilmalikus kultuuris halba aimavad. Ka tuleb lisada, et muslimid seisavad vastu termini „fundamentalism“ kasutamisele, tuues üsna õigesti esile, et selle sõna võtsid kasutusele ameerika protestandid uhkuse märgina ja see ei ole araabia keelde tõlgituna kasutamiskõlbulik.“3

Rooma klubi (Club of Rome) avaldas 1991. a. oma aruande pealkirjaga „Globaalne revolutsioon.“ Selles juhivad autorid tähelepanu ohtudele, mis valitsevad tänapäeva maailmas. Neile on lisandunud ka uued ohud, nagu uus natsionalism ja fundamentalism islamis ja kritluses.4 Tundub imelikuna, et kristlased, kes kasutavad fundamentalismi kui usulist immuunsüsteemi maailmameelsuse tõrjumiseks usuelust, kujutavad ohtu ühiskonnale. Ohtu aga ei kujuta moraalne degradatsioon, ei narkomaania, alkoholism, prostitutsioon, inimkaubandus ega migrantide hoovused.

Segadust tekitab ka asjaolu, et ei tehta vahet sõnadel islam ja islamism. Klassikaline islam on puhtakujuline monoteistlik religioon. Paar aastat pärast osmanite kalifaadi lõppu sõnastati aastal 1924 õpetus, mille kohaselt islam on din wa-daula (usu ja riigi ühtsus). Seda loetakse poliitilise islami sünniks, mis XX sajandi lõpust on tuntud islamismina. Nii kujutab islamism XX sajandil uut religioosset maailmavaadet, mis tugineb islami ja poliitika omavahelisele põimumisele. Samuti ei teha vahet sõnadel džihaad ja džihadism. Klassikalises islamis jaguneb esimene suureks džihaadiks ehk sisemiseks džihaadiks ja väikseks džihaadiks ehk väliseks džihaadiks.

AAEAAQAAAAAAAAy9AAAAJDYxYzgxYjlkLWM3YzktNGFjOS1iNGIxLTlmMzc1ZDM2NTYyYQSuur ehk sisemine džihaad (jihad) kujutab uskliku muslimi isiklikku sisemist võitlust kõige kurjaga, mida muslim on kohustatud pidama kogu elu. Väikese ehk välise džihaadi all mõistetakse sõjalist sekkumist, mis on lubatud juhul, kui usklike veendumusi ja kombeid ähvardab uskmatute poolt oht. Džihadism kujutab seevastu islamismi terroristlikku väljundit.

Erinevalt islamist muutus kristlik Õhtumaa, nagu seda tunti Karl Suurest alates, renessansis uueks tsivilisatsiooniks – sekulaarseks Lääneks. Islam teise suure usulise tsivilisatsioonina pole sellist transformatsiooni läbi teinud. Ta on jäänud – sakraalseks Idaks. Selles peitubki kahe tsivilisatsiooni sõjalise konflikti oht. Vahepeal on toimunud islami klassikalises maailma jaotamise mudelis islami maailmaks (dar al-islam) ja sõja maailmaks (dar al-harb) teatud kaasajastatus: dar al-harb on ümber nimetatud uskmatuse kojaks ehk uskmatuse maailmaks (dar al-kuffar). Rahuaegadel on kolmandaks võimaluseks kokkuleppe koda ehk kokkuleppe maailm (dar al-ahd). Olulisem islamistide ideoloogias on püsiva rahu (pax islamica) kontseptsioon, mille kohaselt see on võimalik vaid ülemaailmse islamistliku valitsuse tingimustes. Et islami strateegiat mõista, tuleb vahet teha Lääne institutsioonilise ja kultuurilis-religioosse modernismi vahel. Esimese moodustavad teadus ja tehnika ning nende produktsioon. Selle võtavad muslimid Läänelt vastu, kuid teise lükkavad tagasi! On oluline, et Läänel tuleb õppida vahet tegema klassikalise islami kui usu ning islamismi kui politiseeritud religiooni vahel.

Millist elukvaliteeti pakub klassikaline islam umma´le? Islam jälgib, et ei rikutaks tasakaalu inimese kehalise ja vaimse arengu vahel, samuti inimese õiguste ja kohustuste vahel. Islami õigus on rajatud headuse ja kurjuse mõistele. Kõik, mis on absoluutselt hea, peab saama inimesele absoluutselt kohustuslikuks. Vastupidi, kõik see, mis on absoluutselt kuri, tuleb täielikult keelata. Seepärast on islamis keelatud veini joomine, hasartmängud, mille alla kuulub ka loterii, sest suur patt on kasiinos mängimine, samuti ennustamine – astroloogia mis on keelatud, ebaausus, abielurikkumine, homoseksualism ja pedofiilia, mis on raskesti karistatavad, on keelatud varastamine, tapmine, enesetapmine, sealiha, vere ja nende loomade liha söömine, keda tapeti Allahi nime nimetamata, paljude jumalate teenimine, naisel kanda mehe riideid ja vastupidi, keelatud on laste sõnakuulmatus, mehel ja naisel kahekesi olemine ilma kolmanda isiku juuresolekuta, tätoveeringud, võõra lapse võtmine perekonda tema lapsendamiseks on islamis seadusega keelatud, samuti abordi tegemine. Lapse õigused hakkavad kehtima juba enne tema sündimist. Kairo Islami Inimõiguste Deklaratsioonis 1990.a. on märgitud artiklis 2a: „Elu, see on Jumala and ja õigus elule garanteeritakse igale elusolendile“ ja artiklis 2c: „Inimese elu tagamine temale Jumala poolt antud ajaks on šariaadi poolt ette kirjutatud kohustus.“ Sellest tuleneb: „Abort tähendab eostatud inimelu hävitamist; tahtlikku aborti ilma seadusliku põhjuseta loetakse tapmiseks.“ Sündimise piiramine räägib vastu šariaadile. Kairo deklaratsioon lubab teha aborti juhul, kui sünnitus ohustab ema elu, sest ema elu peetakse tähtsamaks loote elust. Islam kaitseb alati abituid ja kaitsetuid, mitte üksnes muslimeid, vaid ka teiseusulisi, samuti mitteusklikke. Islamis on abieluväline suguelu valjult keelatud. Islamile on täiesti võõras tänapäeval Läänes moodi läinud kodanlik abielu või vabaabielu.

Igal muslimil on õigus haridusele, ka naistel. Juba praegu jäävad Ameerika Ühendriigid maha kuuest islami riigist diplomeeritud nais-spetsialistide poolest. Need riigid on: Bahrein, Brunei, Kõrgistan, Katar, Türgi, Liibüa. Eestis sündinud ja siin elav muslim Kristi Ockba kirjutab: „Näiteks ei tule islamimaailmas ükski tüdruk või noor naine selle peale, et võiks omaette elada. Mitte sellepärast, et nad ei tohiks, vaid sellepärast, et ühiskond on niivõrd perekeskne. Noor ei lahku perest enne kui ta on oma pere loonud. Sama on ka poistega – nemadki elavad perega koos nii kaua kuni abielluvad. Teine reegel, mida ilmselt paljud kristliku maailma naised võiksid kadestada, on see, et naised ei pea ennast üleval pidama. Naise heaolu eest vastutab mees – olgu siis isa, vend või onud. Tüdruk võib tööl käia, aga tema teenitud raha on tema oma. Naise vara ja raha ei tohi mees võtta. Kui naine tahab, võib ta seda oma mehega jagada. Naise arvamusega arvestatakse… Miks meie siin islami ja terrorismi vahele automaatselt võrdusmärki kipume panema, sel on palju põhjuseid. Kõigepealt üldlevinud teadmatus, ignorantsus ja rumalus – ning vaieldamatult ka meedia mõju.“5

Esitatust nähtub, et islamile on täiesti vastuvõtmatu Läänes valitsev moraalitus, kodanike kahjulike, amoraalsete harjumuste viljelemine ja nende propageerimine.

Euroopa islamiseerimise tsunamid

Teisiti ei oska seda nimetada, sest see toimub üksteise järel korduvate lainetena üle Vahemere peamiselt Itaalia ja Kreeka rannikualadele ja sealt juba edasi sihtriikidesse Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale, ka Skandinaaviamaadesse. Ja neid tsunameid ei peata ükski vägi ega võim, nii nagu neid peatas Karl Martell aastal 732 Poitiers-Tours´i lahingus või austerlased, inglased, hispaanlased, sakslased, poolakad Viini all aastal 1683.

Iisraeli politoloog Avram Šmulevitš on öelnud: meid ähvardab Euroopa tsivilisatsiooni lõpp. See on sõda, kus üks pool sõdib, aga teine pool ei saa aru, et sõda käib. Süüria piiskop Šveitsis, isa Gurbuz ütles, et 20-30 aasta pärast on muslimid Euroopas enamuses ja pooled euroopa naised kannavad hijab´i. On prognoositud, et 50 aasta pärast on inglased omal maal vähemuses. Virve Roomets teatab Inglismaalt, et algul ehitati Wokingisse vaid üks mošee, sest inglastel hakkas muslimitest kahju nende pühakoja puudumise pärast. Nüüd on ainuüksi Londonis 375 mošeed (teistel andmetel 356) ja kogu Inglismaal 1686 mošeed (teistel andmetel 1568). Immigrandid kannavad plakateid tekstiga: „We are here, we will stay, we won´t give our rights away!“ Prof A. F. Kovacs Goethe Ülikoolist Frankfurdis hoiatab: kulub vaid üks generatsioon Saksamaal värvilise elanikkonna valdavaks saamiseks. Saksamaal elavad muslimid ehivad endid loosungitega „Islam belongs to Germany!“ On välja öeldud, et Euroopa islamiseerumine on aja küsimus. See on loomulik olukorras, kus eurooplaste sündimuskordaja on 1,4, aga muslimitel üle kolme. Nad on öelnud: meie võimsaim relv on meie naiste emakas! Ja selles pole kahtlust. Nemad ei tapa oma lapsi abortidega, mida teevad eurooplased päevast päeva ja siis hädaldavad, et sündivus on väike.

Alanud protsessi tagasi pöörata enam ei saa. Seda silmas pidades ütles Prantsusmaa peaminister Manuel Valls ajalehe Sueddeutsche Zeitung korraldatud üritusel Berliinis: „Euroopat ähvardab kokkuvarisemine. Seega lasub Saksamaal ja Prantsusmaal hiiglaslik vastutus.“ Olukorra tõsidust on mõistnud ka USA välisminister John Kerry, kes ütles laupäeval, 13. veebruaril 2016 toimunud Müncheni julgeolekukonverentsil: „USA mõistab hästi rändekriisi peaaegu eksistentsiaalset mõõdet Euroopa poliitikale ja igapäevaelule. Ameeriklased ei kavatse öelda, et see on teie, mitte meie probleem. See on ka meie probleem.“ Tuntud Ameerika poliitik Zbigniew Brzezinski oli juba varem mõista andnud, et Lääne pikaajaline poliitiline domineerimine maailma mastaabis näitab juba mõned aastakümned allakäiku…Kurvad on ka Ameerika Ühendriikide viimase aja pliitika tulemused.“6

Endine Briti välisminister William Hague avaldas 2. augustil 2016 ajalehes Guardian võrdlemisi pessimistliku artikli: Lääne vabaduse lõpp võib ligi olla. Ta kirjutab: „Lääne jõukuse sajandil võib ees seista päikeseloojang ja vabadusele võib tulla lõpp.“ Peame silmas pidama asjaolu, et Aafrika praegune miljardiline elanikkond kahekordistub poole sajandiga. Seega kuskil aastatel 2060-70 on neid juba kaks miljardit. Mida hakkab nendega peale poole miljardiline Euroopa elanikkond? Nagu ütlevad itaallased saabuvad Sub-Sahaara piirkondadest läbi Liibüa sajad tuhanded majanduspõgenikud, kus sissetulek kuus on kuskil 58 euro piirides. Itaalia peaminister olla öelnud: meil on paberid, millel kirjas, et peame vastu võtma sõjapõgenikke, aga mitte pigisid Aafrikast. Neid tuleb iga päev suurte laevade kaupa.

Seepärast näeb Ungari peaminister Viktor Orban igas sisserändajas julgeolekuriski. Veelgi enam: „Põgenike vool Euroopasse ähvardab õõnestada kontinendi kristlikke juuri…

See on tähtis küsimus, sest Euroopal ja Euroopa kultuuril on kristlikud juured. Või kas pole juba niigi ja iseenesest ärevust tekitav, et Euroopa kristlik kultuur on vaevalt võimeline säilitama Euroopa enda kristlikke väärtusi?“ Canterbury peapiiskop Justin Welby ütles oma 2015. aasta esimese jõulupüha jutluses, et Islamiriigi „apokalüpsis“ ähvardab likvideerida kristluse kohas, kus see kaks millenniumi tagasi sündis. On teateid, et kristlasi kiusatakse taga enam kui sajas riigis, rohkem kui ühegi teise religiooni esindajaid.

Väited nagu elavdaksid sisserändajad majandust, nagu saabuks nende näol oodatud spetsialiste, nagu edendaksid nad kultuuri, sest erinevus pidavat rikastama, nii nagu püüavad kinnitada multi-kulti ideoloogia pooldajad, on demagoogilised ja läbi-lõhki valed. Isegi põgenikke lahkelt vastu võtta õhutanud liidukantsler Angela Merkel pidi tunnistama: „Multikulti ist kaputt.“ Sama kinnitas ka endine Briti peaminister David Cameron: „Riikliku multikultuursuse idee on totaalselt läbi kukkunud.“ Kes vähegi tunneb islamit, teab, et muslimite umma ei integreeru iialgi Euroopa kultuuripärandisse, mis on pealegi ajalooliselt kristlik. Teisalt on sisserändajate hulgas vaid 20% kõrgharidusega isikuid. Enamus pole kooli lõpetanud või pole seal kunagi käinud. Saksamaal olevat vaid 300 migranti 2015. aastal ühest miljonist sisserändajast endid registreerinud spetsialistide kursustele. Seejuures tuleb silmas pidada, et 70% on majandusimmigrandid, kes saabunud hea elu otsingul. Üksnes 38% põgenikest on saabunud sõjast räsitud Süüriast. Türgis pidi neid Euroopasse saabumise ootel olema ligemale 1,5 miljonit.

Vaid 2% Saksamaale saabunutest soovivat töötada ja kui sealsel tööturul osaleb vaid 1,3% ligemale 1,5 miljonist sisserändajast, siis on arusaadav Saksamaa 100 miljardi euroni küündiv aastane väljaminek nende ülevalpidamiseks, kes tulid kutse peale te olete „willkommen.“

Kes siis ikkagi selle põgenike tsunami põhjustas? Tšehhi peaministri Miloš Zemani sõnul olevat tegemist organiseeritud sissetungiga. Ta lausus 2015.a. jõululäkituses nõnda: „Olen sügavalt veendunud, et seisame silmitsi organiseeritud sissetungiga, mitte põgenike spontaanse liikumisega…Kaastunnet on võimalik tunda nende põgenike suhtes, kes on lapsed, vanurid või haiged…Enamik ebaseaduslikke migrante on noored vallalised mehed.

Mind paneb imestama, miks nad ei haara relvi, et võidelda oma riikide vabaduse eest…“

Räägitakse, et kogu protsessi taga on 11/9 sündmused. Tollane USA president George W. Bush olla öelnud: „God told me to invade Iraq“ (Indpendent, Friday 7. Oct. 2005).

Endine Palestiina välisminister Nabil Shaath ütles, et George Bush olevat ütelnud temale ja endisele Palestiina peaministrile, praegusele Palestiina presidendile Mahmoud Abbasile: I´m driven with a mission from God. God would tell me: George, go and fight those terrorists in Afghanistan. And I did, and then God would tell me: „George, go and end the tyranny in Iraq, and I did”. Mis te selle peale kostate? Kogu toimunu eest tahetakse vastutama panna Jumal! Kuskohal evangeeliumis on Jeesus käskinud minna kellegi vastu sõdima? Küllap ta ennem rääkis vaenlase armastamisest. George Bushi sõjalise avantüüri tulemust me teame. Selle kohta koostati 2016. aasta suvel vastav raport. John Chilcot ütles raportit kommenteerides, et see on „Aruanne väga halvasti läinud sekkumisest, mille tagajärjed saadavad meid tänase päevani.“ George W. Bush tunnistab: „…olin saatnud Ameerika väed lahingusse luureandmete alusel, mis olid osutunud valeks.“7

Kas juhtunust on midagi õpitud? Ei ole. Sama Georg W. Bush teatas 2006. aastal, et seeria „demokraatlikke revolutsioone“ mõnedes riikides on vaid vabaduse levitamise algus kogu maailmas, mis vastab Ameerika Ühendriikide rahvuslikele huvidele. Ta jätkas: „Me oleme saanud rooside, oranži, purpurse, tulpide ja seedri revolutsioonide tunnistajaks, kuid need on alles algus…Vabadus liigub kogu maailmas edasi marsisammul ja me ei jää rahule enne, kuni vabadus on jõudnud kogu maailma kõikide rahvasteni. See sünnib meie rahvuslikes huvides.“ 8 Me teame, mis sellele järgnes – Araabia kevad, mis põhjustas kaose Liibüas ja püüab seda teha ka Süürias. Teatavasti oli Muammar al-Kaddafi juhitud Liibüa filter, mis hoidis tagasi Aafrika migrantide tsunami.

Aga on ka teisi tegelasi. Ajalehe The New Observer andmeil hoiatas Austria Vabaduse Partei (FPÖ) juht H. C. Strache Viinis Epsteini palees 2016. aasta oktoobris peetud kõnes: „Angela Merkel on Euroopa kõige ohtlikum poliitik. Ta on propageerinud massilist Kolmanda Maailma invasiooni Euroopasse ja rajanud sellega tee võimalikule kodusõjale… Merkeli poliitika on olnud kriminaalne, kuna see ohustab Euroopat… Kui meie tahame kaitsta oma kultuurilist pärandit, siis meil tuleb seda ka teha. Praegu tungivad Euroopasse inimesed, kes ei taha isegi mõelda mingisugusest integratsioonist ega assimilatsioonist, mis viib vältimatule katastroofile.“

Kas on terendamas mingi lootusekiir? Ungari peaminister Viktor Orban ning Poola Seaduse ja Õigluse partei (PIS) esimees Jaroslaw Kaczynski lubasid Poolas toimunud majandusfoorumil läbi viia „kultuurilise kontrrevolutsiooni,“ et reformida radikaalselt Brexiti järgset Euroopa Liitu. Viktor Orban tunnistati samal üritusel aasta inimeseks. Ta ütles: „Brexit on meie jaoks fantastiline võimalus. Me oleme ajaloolises- kultuurilises hetkes. Just praegu on olemas kultuurilise kontrrevolutsiooni võimalus.“ Budapestis ja Varssavis asuvad Euroopa Liidu juhtkonna kõige valjuhäälsemad kriitikud.

Õigeusklik Venemaa

Venemaa näeb ennast õigeuskliku kristluse kaitsjana, kelle missiooniks on seda usku kaitsta ja levitada, eriti kristlikult alla käivas Euroopas. Siinkohal tuleb märkida, et ka Eesti on muutunud kristlikult usult õigeusklikuks.

ruspzVenemaad innustab seda suunda jätkama Kolmanda Rooma kontseptsioon. Seda on käsitletud Venemaa õigeusklikus kirjanduses 9 ja seda on tsiteerinud ka inglise kuulus ajaloolane Arnold Toynbee. Suurvürst Vassili III, Vene valitseja Ivan IV isa, kes on tuntud Ivan Julmana, ühendas Moskva vürstiriigiga ka Pihkva. Selle Eleazarovi kloostris elas munk Philotheus, kes kirjutas suurvürstile: „Vana Rooma kirik langes oma hereesia pärast, teise Rooma, Konstantinoopoli väravad raiuti maha uskmatute türklaste kirvestega, aga Moskva kirik, uue Rooma kirik paistab heledamini kui päike kogu maailmale. Sina oled kogu kristliku rahva üks üldine suverään, sina hoiad ohje Jumala aukartuses. Karda Teda, kes on lasknud neil langeda. Kaks Roomat on langenud, kolmas seisab kindlana, aga neljandat ei saa olema. Sinu kristlikku riiki ei anta teisele.“10 Kõige enam tsiteeritakse viimast lauset: „Kaks Roomat on langenud, kolmas seisab, aga neljandat ei saa olema.“

Kui teise Rooma, Konstantinoopoli, Mehmet II väed 1453. aastal vallutasid oli kristlikule Bütsantsi impeeriumile ja tema pealinnale saabunud lõpp. Kuid see lõpp oli ajutine. Päevakorda kerkis võidetud kristliku impeeriumi üleviimise probleem – translatio imperii.

Selle uueks asukohaks sai õigeusklik Venemaa. Moskva suurvürst Ivan III abiellus Bütsantsi viimase keisri sugulase Sofia Palaiologosega, kellega koos saabus Moskvasse Bütsantsi keisrikoja keerukas kombestik. Kui Ivan III poega, Ivan IV asuti esimeseks Vene tsaariks kroonima, siis tehti seda Bütsantsi keisrite kroonimist jäljendades, „…milleks tuhniti arhiivides ja taastati kõik Bütsantsi kunagise riituse detailid.“11 Võeti kasutusele kahepeaga kotkast kujutav Bütsantsi vapp, mis püsib tänini. Nüüd oli vene rahval oma tsaar, oma kirik ja ka selle patriarh, mis pidid jääma püsima. Sellega seoses kirjutab vene ajaloolane S. F. Platonov: „Vähe sellest, et rahvas tunnetas oma ühtsust. Ta tundis kohe seejärel oma jõudu, vahest hindas isegi kõrgemalt oma poliitilist edu ja hakkas endale vaatama kui Jumala poolt valitud rahvale, kui „uuele Iisraelile“, kellele on määratud etendada esmajärgulist osa teiste õigeusku rahvaste seas… poliitiline eelistus õigeusklikus maailmas, mis varem kuulus vanale Roomale ja „uuele Roomale“ (Roma nova – Bütsants, J.R.) läks Jumala äranägemisel Venemaale, Moskvasse, milline kujunes „kolmandaks Roomaks.“12

Silmas tuleb pidada asjaolu, et Bütsantsist ei jõudnud Venemaale õigeusk mitte seoses Konstantinoopoli langemisega, vaid oli Kiievi-Venemaal juurdunud juba mitmed sajandid varem. Esimesed metropoliidid olid kreeklased ja algul toimusid ka jumalateenistused kreeka keeles. Venemaa õigeusu kirik ei olnud esialgu iseseisev, vaid allus Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsioonile.13

Impeeriumi üleviimisele järgnes kultuuriväärtuste üleviimine – translatio studii. Sellest kirjutab N. V. Sinitsõna järgmist: „Siin tuleb silmas pidada kahte keskset momenti: kreeka raamatute üle toomine Venemaale, kellest saab kreeka-Bütsantsi kultuurivaramu hoidja ja sellega Venemaa vastandamine „Lääne maailmale“, kus sellised raamatud pärast nende pärale jõudmist ja tõlkimist põletati…See oli omapärane translatio studii, kultuuriväärtuste ülekandmine.“14 Läänes oli kujunenud kreeka keele vastu teatud antipaatia. Kui mungad ladinakeelseid tekste kopeerides kohtasid mõnd kreekakeelset sõna, tegid nad äärele ladinakeelse märkuse: Graecum est, non legitur (on kreekakeelne, ei loeta).15

Nii võiksime Vene õigeusu kirikus näha kunagise Bütsantsi keisririigi edasi kestmist, nii nagu kirikuloolane Adolf Harnack näeb Roomakatoliku kirikus Rooma keisririigi edasi kestmist.16

Saksa filosoof Valter Šubart kirjeldab inimeste kuulumist nelja arhetüüpi. Neist viimane „Messialik inimene tunneb end kutsutut olevat selles maailmas mingit kõrgemat jumalikku korda looma, mille eeskuju ta varjatult endas kannab. Ta püüab oma ümber luua seda harmooniat, mida sisimas tunneb. Esimesed kristlased ja suurem osa slaavlasi esindavad seda inimtüüpi.“17 Seda inimtüüpi esindavad ka venelased. Ilmselt seepärast nad võtsid omal ajal omaks kogu maailma muuta püüdva proletaarse messianismi idee. Nende maailma päästev idee pole kadunud siiani: „Venemaa ei ole koht, kus sünnib päästmine, vaid koht, kust lähtub päästmine. Riik nimega Venemaa võib ise kaduda, kuid enne seda ta täidab oma peamise missiooni – päästab inimkonna. Muidugi mitte kogu inimkonna, vaid need, kes lasevad endid päästa.“18

Veelgi täpsema iseloomustuse vene vaimulaadist annab psühhoterapeut prof V. V. Makarov, kelle järgi vene inimese vaimne hoiak on suunatud usule, eeskätt Bütsantsi ortodoksiale. Jumal andis maailmale Kristuse kui kannatava inimese eeskuju. Nii õpetas Jumal inimesi kannatama. Seepärast antaksegi vene rahva elutarkuses ja väärtushinnanguis kannatusele õndsalik, kõlbeliselt puhastav ja hingeliselt ülendav tähendus.19 Psühholoog I. A. Džidarjan kirjutab: „Tuhande aasta jooksul on vene õigeusuideoloogia sedavõrd orgaaniliselt põimunud traditsioonide, uskumuste, meeleolu ja rahva maailmavaatega, et annab aluse paljudele autoritele kõnelda mitte ainult vene, vaid vene-õigeusklikust mentaliteedist… Sellest tulenevalt võivad venelased olla suurepärasteks ideede loojateks. Kuid tehnoloogiad, mis nõuavad konkreetsust ja mõtlemise täpsust, detailide täpset töötlemist ja igapäevast pingutavat tööd, ei ole vene hingelaadile vastav.“20 Ja ikka püütakse kogu aeg õigeusklikku Venemaad muuta Läänelikuks kogu selle liberaalse demokraatia ja tehnoloogiaga. Kas ei suudeta ükskord sellest aru saada, et see pole Vene vaimulaadile vastuvõetav? Tuntud Ameerika poliitik ja russofoob Zbigniew Brzezinski deklareeris juba 1993. aastal: „Pärast kommunismi langemist on meie peamiseks vaenlaseks saanud Vene õigeusk.“21 Miks just õigeusk? Aga sellepärast, et õigeusk moodustab Vene riikluse aluse. Ilma õigeusuta pole Venemaad, nagu pole ilma judaismita Iisraeli ega ilma islamita Iraani ja teisi islamiriike. Seega on välja kuulutatud „ristisõda“ Vene õigeusu kiriku vastu. Kuna suurem osa Vene rahvast on õigeusklikud, siis ka nende vastu, teisi sõnu – kogu Venemaa vastu.

Iraani president Hassan Rouhani ütles oma pöördumises riigitelevisioonis oktoobris 2016: „Ameerika väidab, et ta on 200-aastase demokraatiatraditsiooniga riik, samal ajal kui temas puudub igasugune moraalsus.“

Lääne puuduseks ja ideoloogiliseks vaesuseks on see, et tal puudub selline kristlus nagu seda esineb Venemaal, eheda Bütsantsi keisririigi sümfoonia näol, mis tähendab kiriku ja riigi ühtsust. Läänes valitseb selles mõttes kakofoonia. Kristlus on sekulaarse humanismi ja LGBT ideoloogiatega jõutud muuta ilmaliku elu ripatsiks. Seetõttu on jäänud Vene õigeusule sanitaarkordoni roll – ta peaks mõjuma tervendavalt langusjärgus olevale Lääne kristlusele ning sellest tulenevale kõlblusele ja seda ainukese vastujõuna ühiskonna muidu paratamatult toimuvale islamiseerumisele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et immigratsiooni tsunamid Euroopasse on vallandanud Lääs ise, Euroopa Liit koos Ameerika Ühendriikidega, kelle algatusel ja juhtimisel alustati Afganistani, Iraagi, Liibüa ja Süüria demokraatiasse pommitamist neile järgnenud Araabia kevadega.

Seejuures on kasutatud ära aabrahamlike religioonide, nagu seda on judaism, kristlus ja islam omavahelisi sajandeid kestnud vastuolusid ja vaenamisi. Kui lugeda ühte ülevaatlikumat raamatut islami invasioonide kohta Euroopa suunal22 või islami vastaste kristlike ristisõdade originaalset kroonikat23, siis tekib küsimus: miks need kaks ühest esiisast Aabrahamist võrsunud religiooni ei suuda heade vendadena koos oma elu elada? Suudaksid küll, kui need usud ei oleks politiseeritud. See kehtib ka judaismi kohta, kelle kandjaid juute ei ole kristlased läbi ajaloo küllalt väärikalt kohelnud. Islami poliitilis-usuliseks ideoloogiaks on pax islamica, mille peaks realiseerima islami ülemaailmne kalifaat. Juutide poliitilis-usuliseks ideoloogiaks on pax judaica, mille peaks realiseerima oodatud juutide Messiase tulek ülemaailmse rahuriigi rajajana. Kristlaste usuliseks ideoloogiaks on pax christiana, mis erandina teistest ei ole poliitiline. Jeesus ütles Pontius Pilaatusele: Minu riik ei ole sellest maailmast…“ (Jh 18:36). Oma jüngritele aga ütles Jeesus: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!“

(Jh 14:27). Aga on veel üks rahu, Ameerika rahu – pax americana, mille peaks realiseerima Uus maailmakord – New World Order.

Lõpetuseks prantsuse filosoofi René Guénoni mõtlemapanevad, otse prohvetlikud sõnad: “On neid, kes tänapäeval kõnelevad „Lääne kaitsmisest“, milline väide on iseäranis kummaline, sest ähvardab just Lääs ise kiskuda kogu inimkonda oma korratu tegevusega tekitatud kaosesse; mõnest mööndusest hoolimata on veider ja õigustamatu kõnelda enda kaitsmisest Ida eest, sest ehtne Ida ei kavatse kedagi rünnata ega kellegi üle valitseda, ta tahab vai jääda iseseisvaks ja elada häirimatult, mis on ju igaühele arusaadavalt piisavalt legitiimne taotlus. Paraku on tõsiasi, et Lääs vajab kaitsmist, kuid eranditult üksnes iseenese eest, vastu tuleb tegutseda tema enese arengutendentsidele, mis olles läinud äärmuseni, lõpevad paratamatult huku ja hävinguga; kõnelema peaks pigem „Lääne reformimisest“ ja reform, kui ta oleks see, mis ta peaks olema – nimelt traditsioonilise elukorra taastamine, käivitaks täiesti loomulikult lähenemise Idale.“24

Islamistid on öelnud: jätke meid rahule, siis jätame meie ka teid rahule!


*Tsiteeritud allikad:

1 Jüri Saar „XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused,“ Tallinn, 2014, lk. 146.

2 Абдуль Рахман аль-Шиха «Исламская миссия,» Эр-Рияд, Королевство Саудовской Аравии 1424 -2003, 202 стр.

3 Karen Armstrong „Islam,“ Tartu, 2003, lk 212.

4 Wolfgang Beinert „Kristlus ja fundamentalism,“ Tartu, 2002, lk 8.

5 Ajaleht Mustamäe, nr 13 (266), 15.september 2016.

6 Zbigniew Brzezinski „Strategic Vision: America and the Crisis of Global Power,“ 2012, tõlge vene keelde 2012, lk 14-15.

7 George W. Bush „Pöördepunktid,“ Tallinn 2011, lk 223.

8 А. Н. Тарасов «Ложь в политике,» Москва 2007, стр 368.

9 Сост. Н. Н. Лисовой и др. «Три РимаМосква 2001, 463 стр.

10 Arnold Toynbee „A Study of History,“ vol. VII, Oxford 1979.

11 Henry Troyat „Ivan Julm,“ Tallinn 1998, lk 32.

12 С. Ф. Платонов «Полный курс лекций по русской истории,» Петрозаводск 1995, стр 194 -195.

13 Митрополит Иларион (Алфеев) «Православие», том I, Москва 2012, стр 129.

14 Н. В. Синицына «Русские тексты о судбе «греческих книг» после падения Константинополя.» В сорнике «Византия и Русь,» Москва 2000.

15 Aarne Anttila „Sissejuhatus uus-aja kirjanduse peavooludesse,“ Tartu 1938, lk 12.

16 Adolf Harnack „Das Wesen des Christentums,“ Leipzig 1913, S 157-158. Tõlge eesti keelde „Kristluse olemus,“ Tartu 2009, lk 204.

17 Вальтер Шубарт «Европа и душа востока,» Москва 2000, стр 10 – 11.

18 Юрий Шалыганов «Проект Россия,» Москва 1912, стр 942.

19 В. В. Макаров «Избранные лекции по психотерапии,» Екатеринбург 1999, стр 40-41.

20 Tsit. Ibid. lk 42-43.

21 Константин Душенов «Кто против нас?» Москва 2013, стр 28.

22 Arthur Kemp „Jihad: Islam´s 1300 Year War on Western Civilisation,“ Ostara Publications 2008, 81 lk.

23 Sébastien Mamerot „A Chronicle of the Crusades,“ Paris 2009, 757 lk.

24 René Guénon „Nüüdismaailma kriis,“ tõlkinud Haljand Udam, originaaltekst ilmunud Pariisis 1946. aastal.


Vt. lisaks: immigrantide (sh. islami) levik Euroopas ja võõrpäritolu elanikkonna osakaal

Advertisements