Sildid

, , , ,

einasto 2Prof. Rein Einasto

Pisut põhimõistetest

Kui ütleme mahe, siis mõtleme kõigepealt ja kindlasti roheline ehk ökoloogiline, laiemalt bioloogiline, säästlik, pidades silmas kestlikuks elamiseks ja arenemiseks vajalikku Looduse ja Inimese harmooniat, inimese sümbiootilist kooselu Loodusega senisest sügavamalt ja avaramalt, rõhutades – Elu on pühadus. Kõigile neile mõistetele on ühisnimetajaks ökosüsteemsus, ei inimkesksus, ega ka looduskesksus, vaid ökokesksus (bioenergeetikat rõhutav), loodust ja inimest võrdselt vääriliselt käsitledes. Ökosüsteemsuse vaieldamatu järeldus: MAHE on kõigepealt PUHAS – puhas loodus, puhas toit, puhas elukeskkond: puhas õhk, selgeveelised järved ja jõed, looduslik reostamata põhjavesi, looduslikult kasvav mets, samuti loodusliku biorammuga (sõnnik, põhk, lehed, turvas, virts) väestatud põllupinnas. Puhtast, rikkumata loodusest ammutame täisväärtuslikku toitu, puhtas keskkonnas on parimad eeldused elada hingepuhtuses.

Eesti keeles on neist üldmõisteist: roheline, ökoloogiline, bioloogiline, säästlik, mahe mitmeti kõige hõlmavam just viimane. Sest MAHE on mõtteviis, eluviis, mis eeldab mitte ainult looduskeskkonna puhtust, selle saastamise vältimist, vaid ka puhast vaimset keskkonda, ökosotsiaalset ühiskonnakäsitlust, teiste arvel rikastumise, ebaõigluse vältimist, liigkasuvõtmise keelustamist jpm. Rõhutagem: mahe peab olema ühelt poolt puhas loodus- ja kultuurikeskkond, teiselt poolt hooliv, aus, heasoovlik, ühismeelne, tervislik, vastutustundlik suhtumine nii looduslikesse kui inimkooslustesse. Sotsiaalse sfääri küllap kõige kesksem mõiste on õiglus, mis John Rawlsi (2015) põhjalikus käsitluses ongi järjekindel ausameelsus, puhas südametunnistus.

Maheda vaimulaadi lahedaks elluviimiseks vajame Albert Schweitzeri Elu ees aukartuse õpetust. See õpetus kõlab haritud vaimule kui süvamuusika, väljendades inimkonna alusväärtustena kultuuri – võrdselt nii loodus- kui vaimukultuuri, üldinimlikku eetikat (Schweitzer, 1984). Oleme aru saanud, et need eetilised põhiväärtused – mahe elulaad, üldinimlik hoolivus, kogukondlik kokkuhoid ja õiglus ühiskonnas tervikuna määravad inimkonna ellujäämise. Mahe elulaad eeldab loodushoidliku ja inimsõbraliku kultuuri prioriteetsuse tunnustamist kõigis eluvaldkondades. Mahe on kaugelenägelik vastutus kindlustada väärikas elu järgnevatele põlvkondadele. Mahe on arengutee aluspõhimõte (esmane printsiip), mis rahuldab praeguse ja tulevaste põlvkondade vajadusi ja püüdlusi. Mahe on igal maal mõneti isemoodi, arvestades paikkondlikke erinevusi: erinevat maastikulist, klimaatilist, ökoloogilist eripära, elukooslusi, inimeste kombeid, traditsioone, elulaadi. Mahe mõttelaad peaks saama demokraatliku riigi poliitilise tahte väljenduseks, mahe elulaad – üldrahvalikuks sihiks ühiskonnas tervikuna.

Süvenev vajadus rohelise mõtlemisviisi ja kestliku elulaadi järele kaasaegses maailmas on ellu kutsunud loodus- ja keskkonnakaitse, rohelise liikumise ja rohelised erakonnad paljudes maades. Üle neljakümne aasta tegutseb tulemuslikult üleilmse looduse kaitsel Greenpeace. Eesti kui ökoriigi kujundamise suunas on sihikindlalt tegutsenud Eesti vaimsetesse ühendustesse – Eesti Looduseuurijate Seltsi, Eesti Looduskaitse Seltsi, Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Emakeele Seltsi jm koondunud teadlased jt roheliselt mõtlevad haritlased, eeskätt ülikoolidest ja Teaduste Akadeemiast. On vastu võetud (22.02.1995) säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21″ selgitades: „Mõistel säästev areng on mitu sünonüümi: jätkusuutlik areng ehk säästev, tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk mahemajandus (ingl.k. sustainable development) on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve“.

Viimasel aastal on Eesti kui maailma esimese võimaliku maheriigi suunas väga tulemuslikult tegutsenud ühendus Organic Estonia, eestvedajaks Krista Kulderknup, kelle energilisel toimetamisel on ühendusega liitunud sadu mahedalt mõtlevaid ja tegutsevaid isikuid ja organisatsioone, toimuvad läbirääkimised Riigikogus, ministeeriumides, ülikoolides, ühendustes nagu Riiklik Metsakeskus, Eesti Arengu Sihtasutus jt; loodud on oma koduleht “Mahe-Eesti” (http://www.organicestonia.ee/). Äsja (6. oktoobril) pakuti Maalehes välja süvamõtteline idee: anda loodusele põhiseaduslikud õigused, käsitledes seda juriidiliselt subjektina (Raus, Vipp, 2016).

Maailm täna, millest lähtuda?

Saame lähtuda sellest, mis on: kaasaegse maailma ja ühiskonna hetkeseisu analüüsi järeldustest. Milline siis on meid ümbritsev maailm? Juba Rooma Klubi esimeses raportis “Kasvu piirid” (The Limits to Growth, 1972) jõuti inimsoo saatust määravate, väga ühiskonnakriitiliste tõdemusteni: rahvastiku kasvul, majanduskasvul, keskkonna (eriti vaimse) reostuse ja vägivalla kasvul on piirid, senine piiramatu kasvu arengumudel ühiskonnale tervikuna ei ole kestlik. Sellest hoiatav ennustus: Kui suurriigid ei võta oma elukorralduses ja poliitikas ette olemuslikke muutusi, viib odava loodusressursi, tööjõu, toidu, energia jm kasvav defitsiit, elukeskkonna süvenev reostus 25-30 aasta pärast olukorrani, kus ühiskond muutub juhitamatuks. See tasakaalutu olukord on nüüd kätte jõudmas (Vipp, 2012; Kareda, 2014). Üldjäreldus: Inimese tegevusvabadus (eriti turumajanduses) vajab ökoloogilisi ja sotsiaalseid (ökosotsiaalseid) piiranguid (Radermacher, 2005). Ainus valdkond siin ületsiviliseeritud ja alaharitud inimese ilmas, mis ei ilmuta kasvamise piire ega vaja piiranguid, on vaimsuse, harituse kasv.

Tunneme ju igaüks omal nahal, et vajalikke muutusi suurriikide poliitikas ei ole toimunud, ja ühiskonna suurtest keskustest valitsemine on nüüd valitsejail käest libisemas, rahvaste ühendamine on asendumas eraldumisega (Nõukogude Liit, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Brexit, peatselt Kataloonia jt), prognoositud juhitamatus orkaanina lähenemas, eriti tunnetavalt rahandus– ja rände-kriisi kujul. Sõja- ja vaesuspõgenike vool laieneb ülerahvastatud Lõunast üle kogu Euroopa Põhjala heaolumaadeni. Lõunarahvaste ohjamatu sundränne Põhja toimub ikka veel kontrollimatult ja ähvardab lõppeda humanitaar-katastroofiga. Selle ärahoidmiseks puudub Euroopal ja küllap kogu tsiviliseeritud Läänel seni piisav võimekus. Või hoopis soovimatus senist elulaadi alusteni muuta, „rahvuslike” huvide kaitsmine sõdadena võõrastel maadel ometi kord lõpetada?

Lääne majandusimpeeriumide suurvalitsejad on senimaani sihiteadlikult ja silmakirjalikult tegelenud ainult rändeprotsesside tagajärgedega, mitte teinud põhjuste analüüsist tulenevaid järeldusi. Katastroofilise rände tegelikest süvapõhjustest “targu” vaikitakse, sest suurriikide valitsusi suunavate suuromanike huvides peetavad vallutussõjad loodusrikkuste ja inimvara oma kontrolli alla saamiseks Sise-Aasias, Lähis-Idas jm on esile kutsunud kohalike rahvaste meeleheitliku vastupanuliikumise, mida Lääne valitsejad tõlgitsevad halvustavalt ja enamasti ekslikult terrorismina.

Algas see ammu, viimasel poolsajandil uuesti 1979 detsembris N Liidu vägede vägivaldse sisseviimisega Afganistani „omakasupüüdmatu abi” korras. Järgnesid Lahesõjad Iraagis, siis Gruusia ja algselt paljulubav „araabia kevad” Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, paisudes nüüdseks juba neli aastat kestnud laastava “kodusõjani” Süürias. Vahepeal lahvatas Ukraina kriis – Venemaa sisenes vägivaldselt Krimmi ja Donbassi. Sandarm-üliriikide, Venemaa ja USA sõjalisest sekkumisest paisunud sõjad võõrastel maadel on viinud seni loodud väärtuste halastamatu hävitamiseni, suurlinnade varemeteks pommitamiseni, kümnete tuhandete süütute inimelude hukkumiseni, vallandanud miljonite põgenike rände eeskätt Euroopasse.

Elame inimese väärtushinnangute, elulaadi tormina kiirenevate olemuslike muutuste olukorras, senise enesekeskse, teiste arvel rikastumise vabaturumajandusliku süsteemi hilisõhtul, kus ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud majandusvabaduses on möödapääsmatud. Planetaarselt oleme tõdenud, et kolmanda aastatuhande alguses on kogu Maa loodus ajaloo kõige kiirema liikide massilise väljasuremise olukorras ja järeldama: inimene liigina on mitmeti anomaalne ja anormaalne, vaieldamatult suurim parasiit kogu planeedi miljardeid aastaid kestnud elus. Ta on aastatuhandeid üha kasvavas tempos kahjustanud omaenese elukeskkonda lühinägeliku isikliku kasu nimel, elades mõistusevastaselt järjest ulatuslikumalt vähkkasvajana looduse ja liigikaaslaste arvel. Kui kaua veel? Kas ajaloo lõpp, Õhtumaa allakäik, või enesetapp aatomisõjas!

Kujunenud üleilmselt kriitilises katastroofieelses situatsioonis on meil veel võimalus ja vajadus toetuda inimeseksolemise kõige sügavamaile, looduslikult OLEMUSLIKELE ALUSTELE. Nendeks on:

  • Inimene on Looduse osa, kelle liigitunnuseks, põhiolemuseks on VAIMSUS (sensu lato), ja selle looming – KULTUUR. Siit ka kultuuri kui inimarengu sihi ülimuslikkuse alternatiivita nõue majanduse kui vahendi ees. Esmatähtis on saada ja olla tunde- ja mõttepuhas eetiline inimene teiste inimeste keskel ja looduses. Tehnoloogilise kõrgkultuurita pole ka tänapäeval mõeldav ükski arenguvõimeline majandusharu.

Saint Exupery on kirjutanud: „Olla inimene — see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille kaaslased on saavutanud. Vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus” (Schiff, 2003). Tekib küsimus: Kellel on selles olukorras üldse võimalus ja kohustus VASTUTADA? Ülo Vooglaid (2006) ei väsi kordamast: Vastutada saab üksnes valikusituatsioonis läbi otsustamise. Vastutusega kaasneb enamasti väärtuste konflikt, kas sisemine, inimestevaheline või kultuuridevaheline.

  • Loodus on isereguleeruv süsteem, mille toimimise eelduseks on eluvormide mitmekesisus, mitmesugusus. Kalevi Kull (2004) resümeerib: „Mitmesugusus (diversiteet) on alusväärtus. Ta on üldisem kui mistahes mõõdetav väärtus. Kuigi kultuur on võimas diversiteeti genereeriv süsteem, on kultuur (eriti modernismiajal) ulatuslikult mitmesugusust hävitanud ja ühetaolisust suurendanud. Osalemine olevas seda muutmata on tasakaalus kestmine”. Inimühiskonnas on loodusseadustest tulenev mitmesugusus omanäoliste eripäraste rahvuskultuuride mitmekesisus. Siit järeldus: nimetatud inimsoo kestliku arengu põhieeldus peab rahvusvahelises suhtlemispoliitikas saama läbivaks kriteeriumiks ka mitmerahvuslistele suurriikidele (Venemaa, Hiina, Türgi, Hispaania, USA, Brasiilia, India jpt), soodustades, mitte takistades eri rahvaste omariikluse, täieliku riikliku iseseisvuse taotlusi. Kultuurilise mitmekesisuse kindlustamine peaks olema kõikide riikide põhiseaduslik kohustus, kui inimsugu soovib kesta läbi aegade. Rõhutame: Kui riike juhtivad võimukandjad soovivad inimesele Maal arenguvõimelist tulevikku, tuleb neil paratamatult rahvuskultuuride loomulike eripärade kestmist kindlustada, hakata just väikeste, kogukondlikult terviklike inimkoosluste elujõulisust kasvatama ja omanäolisuse püsimist kindlustama.
  • inimkonna riikidevaheline stabiilsus maailmarahu mõistes on mõeldav üksnes juhul, kui riigipiirid on määratud looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel: ökosüsteem ühiskonnas on rahvuspõhine kogukond, sest rahvus on sotsioloogide kinnitusel suurim sotsiaalne subjekt. Imperiaalsed suurriigid ei järgi silmakirjalikult seadusi, mida nad ise on loonud, ignoreerides maailma kõigi inimeste võõrandamatuid inimõigusi, millistest olulisemaid on rahvaste enesemääramise õigus. Isegi riigita suurrahvad, eeskätt kurdid ei saa luua rahvusriiki omal maal ja rahus elada. Sama lugu on paljude-paljude hõimurahvastega Aafrikas, Aasias, Ameerikas, kus kehtivad kunstlikult joonlauaga kaardil tõmmatud vägivaldsed koloniaalvalduste “piirid” (Aasmäe, 2015). Siililegi on selge, et enne maailm rahu ei saa, kui piirid on määratud ökosüsteemselt – looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel. Ökosüsteemsust ühiskonnas tuleb mõista kogukondlikkusena. Keskkonnakaitse avardumine looduskaitselt ka inimese kaitsele on loonud eelduse ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsiooni elluviimiseks kõigis maades kogu planeedil, ka poliitikas, nii et kõik väikerahvad oleksid Rahvaste Punasesse Raamatusse kantuna sotsiaalselt kaitstud.

Mahe-mõiste teistest tunnetuslikest tagamaadest

  • MAHE on PAIKKONDLIK mõiste, eeldades kohaliku maastiku ja rahva eripärast, pärandkultuurist lähtumist ja selle pidevat arvestamist. Siit ka “Eelista Eestimaist!Paigavaim on oluline osa talupojatarkusest ja rahvuslikust vaimsusest. Tõstkem esile meie kaugetele eellastele olulisi vaimse iseolemise looduslikke pühapaiku, samuti ridamisi Eesti paikkondlikke vaimseid kultuurikeskusi (näiteks Keyserlingide Raikküla mõis, Hupeli Põltsamaa oma Aleksandrikooliga, Palmse, Sagadi, Vihula mõisad Lahemaal, Baeri Piibe mõis, V. Jannseni Vändra, Jakobsoni Kurgja talu jpt), kus peaks jätkuma see paigavaimule toetuv omalaadne, samas üldrahvalik vaimne keskkond. Juba kord loodud kultuuri püsiväärtusi kandvad kohad on põhjust taastada mahe-tarkuse koolituskeskustena. Vajame enam loodust linnakeskkonda (näiteks, Jüri Ratase ettepanek kujundada Tallinnast Roheline Pealinn), samas ka enam kultuuri looduskeskkonda, näiteks, lageraie (metsa tapmise) asemele hooldusraie.

Looduslähedus ja roheline vaimsus on eestlaste kui metsaäärerahvale omane olnud iidsetest aegadest, juurdudes meie kaugete eellaste kommetes, tavades, pühapaikades väga püsivalt. Eestimaal on maaviljelus ja sellest tulenev paikne eluviis paeloopealsetel kestnud juba 3500 – 4000 aastat. Meie maa oli muinasajal kõige põhjapoolsem põllundus-piirkond maailmas. Pea kogu selle aukartustäratavalt pika aja vältel möödunud sajandi alguseni on põllupidamine olnud looduslähedaselt mahe – põllurammuks loomasõnnik, põhk, puulehed, jm metsakõdu, samuti mereannid adru jt merevetikate näol. Siit ka maheda taime- ja loomakasvatuse ühtsuse nõue talumajanduses, kust tuleneb talude optimaalne suurus (kasvu piirid) orgaanilise põllurammu tasuvaks laialiveoks. Talupojatarkusena kestab see vaimsus põlisrahva tunnetuses tänapäevini, millest on kütkestavalt kirjutanud Valdur Mikita (2013, 2015). Ka looduskaitse juured Eestis ulatuvad sajandite taha, Rootsi aega. Tänaseks on sellest välja kasvanud sügavam tunnetustasand, mida on hakatud nimetama looduskultuuriks (Maran, Tüür, 2005). Jaan Eilarti, Edgar Tõnuristi, Arnold Rüütli, ja paljude-paljude teiste ühispingutusena sündis Eestis raskustega NSV Liidu esimene – Lahemaa Rahvuspark (1. 06. 1971), samuti Tallinna Deklaratsioon kõigile maailma rahvastele: “Looduse ja kunsti ühtsus rahu nimel maailmas” (1. 06. 1983), kus loodus ja rahvuskultuur on ühisväärtuseks, rõhutades, et “looduskaitses ei tohi vastanduda, vaid inimese poolt loodud esteetiline keskkond ja meie Ema – Loodus ise peavad just liituma”. Sellest on tänaseks kujunenud põhimõte: Mahe ei vastandu, mahe eristub.

Paigavaimu süvendamisele ja rahva elutarkuseks kujunemisele on olulist mõju avaldanud vaimuühendused (Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Kodu-uurimise Selts, Eesti Looduskaitse Selts, pärandkultuuri osas kindlasti Eesti Muinsuskaitse Selts jmt., samuti loodusajakirjad (Eesti Loodus, Loodusesõber, Horisont jt) ja loodusfilmid. Paigatunnetuse taaselustumisele viimastel aastakümnetel on väga värskendavalt mõjunud iga-aastased järjest massilisemad Roheliste Rattaretked Eestimaa eri paikadesse, milliseid raugematu entusiasmiga on eest vedanud ja tagant lükanud Helen Arusoo (2013).

  • MAHE on KODUTUNNETUSLIK mõiste ka elupaigast väljaspool – kodukandis: kodu kui elukeskkond perekonnale, isamaa kui rahvuse kodu, selle looduslähedus. Kodu on meile palju avaram mõiste kui elupaik. “Kodu on meie jaoks ilmselt lahutamatult seotud juurtega, esivanemate elupaikadega, omakeelse ja omameelse keskkonnaga, uskumuste ja traditsioonidega, ainulaadse omanäolise kultuuriga” (Moora, 2018). Eestis on kodutunnetus lahutamatult seotud laiema kodukandi mõõtmega ja oluliselt avardunud kodu-uurimusliku liikumisega, mida nõukogude perioodil ja hiljem on elus hoidnud TA Kodu-uurimise komisjon ja taasloodud Eesti Kodu-uurimise Selts, hingestajaiks Vello Tarmisto, Hans Kruus, Vello Lõugas, Andrus Ristkok, Eva Maaring, Ene Luka jpt. Kaasajal levib üha laiemalt suurriikide näiliselt demokraatlik, tegelikult vägivaldne kodutu elulaad: kus kohver, seal kodu, mis sisuliselt tähendab “kõikjal kodusolemise kodutust” (Einasto, 2005) ja on viinud inimajaloo suurima kontrollimatu rahvaste rändeni, viimane – humanitaar-katastroofideni.
  • MAHE on KOGUKONDLIK – ühisloomeline mõiste, kus hierarhia algab alt – esmatasandilt: perest ja kodust – perenaisest, peremehest ja lastest koos vanavanematega. Esmatasandile järgnevad hierarhias: küla külavanemaga, maakond maavanemaga ja lõpus rahvusriik riigivanemaga. Kogukondlikus süsteemis just VÄIKE ON OTSUSTAV, ka väiksel on võimalus ja õigus olla suur – vaimselt (Hurt, 2005). Harmooniliste inimkoosluste kestmise aluseks tulevikus on vaieldamatult kogukondlikkus ja ühistulisus väikestest suurteni. Kogu maailmas laieneb kiiresti selliste ökokogukondade võrk, nagu 1975 aastal alustatud Damanhur (http://www.damanhur.org) Põhja-Itaalias Alpide jalamil Torino lähistel. Jõudsalt on arenemas ka Eesti Ökokogukonnad (kogukonnad.ee, üks selle liikumise rahvusvaheliselt tuntud konsultant on Kaidi Tamm (tamm.kaidi@gmail.com). Harjumaal Aruvallas Lilleorul (www.lilleoru.ee) areneb Toivo Aalja (2015) ja Ave Oiti eestvedamisel jõudsalt 2001 loodud ökokogukondlik koolituskeskus; Märjamaa kandis Mõisamaal on Riinu Lepa ja Liina Järviste algatusel edukalt samme seadnud ökoküla Väikejalajälg (www.vaikejalajalg.ee). Tegutsevaid ökokülasid on Eestis tegutsemas mitmel pool ka mujal. Kogukondliku ühiskonna hierarhiline süsteem kujuneb senisest vastupidiseks: mitte tipust rohujuurteni, vaid alt üles: rahvast riigini, perekonnast presidendini. Pere ja Kodu on ühiskonna alusväärtused.
  • MAHE on ka RAHVUSLIK mõiste, sest rahvusriik on terviklik ökosüsteem, loodusteaduslikult põhjendatud loomulik kooslus, inimkonna looduslähedane organiseerumisviis. Rahvus on suurim sotsiaalne subjekt, kellele peaksid kohanduma kõik inimõigused. Väikerahvad suudavad püsida, kindlustada oma keele ja omanäolise kultuuri püsimise läbi aegade ainult omariikluses, sõltumatute rahvusriikidena (Valton, 1997; Kaasik, 2016).
  • MAHE on kindlasti EMALIK mõiste terviklikus elukäsitluses – eluterve konservatiivsus: tagada lastele kindlustatus, järjekestvus ühiskonnas – inimlik hoolivus kui ülimuslik väärtus, aineline ja vaimne säästmine. Emalikkus ja rahvastikutaaste saab väikerahvale ülimuslikuks juhtpõhimõtteks (Uibu, 2016), mõistetud ka suurte poolt maailma mitmekesisust kindlustades.
  • MAHE on VÄGIVALLATU mõiste. Vajame Mahatma Gandhi (2013, 2015) õpetust vägivallatusest. Sõjaga rahu teha on absurd. Lääne tsivilisatsiooni ähvardav terrorism on olemuselt ahistatud, allasurutud rahvaste meeleheitlik vastupanu Lääne suurriikide sügavalt ebaõiglasele, inimõigustega vastuolus olevale, tänapäevani kestvale kolonialismile, võõral maal peetavate kuritegelike sõdade tagajärg. Suurriikide soov vägivallaga surmapõlgust ohjeldada on lühinägelik ja tulemusteta, sügavalt ebainimlik, kuritegelik. Vaimse vägivalla keskkonda reostavaks näiteks on sundreklaami ja vägivalla-filmide pealesurumine meedias.
  • MAHE on LOOBUMINE kõigest mittevajalikust, kaitstes Lääne põhiväärtusi Ida aastatuhandeid elanud pehme elulaadi vaimsusega, eriti geopoliitilistel üleminekualadel (Kant, 1990). Goethe sõnastuses kogu Lääne elulaadile, eriti valitsejate teenistuses olevate vaimuinimeste püüdlustele omane “faustlik tung lõpmatusse”- piiramatu kasvu põhimõte: õnne aluseks on “kõigi vajaduste (õigem küll – soovide!) maksimaalne rahuldamine” ei saa olla kestlik, olles viinud ületarbimise ja pillava hedonistliku elulaadini, seniste tsivilisatsioonide hukkumiseni (Spengler, 2012). Peame valmis olema Oriendile, loodusrahvaste traditsiooni-püsistele kultuuridele omase mittevajalikust loobumise elufilosoofiaga, jõudmaks enesesse omaenda sisemaailma vaimse rikastumise kaudu, millega saavutatakse enesevalitsemine ruumis ja ajas (Gandhi, 2015, Sarv, 2005). Kes määrab, mida inimene tõeliselt vajab?
  • MAHE eeldab võimu ja vaimu (bürokraatia ja intelligentsi, konservatiivse ja operatiivse) rolli harmoonilist tasakaalu, dialektiliste vastandite ühtsust ka nende püsiva võitluse olukorras. Selle tasakaalu hoidmise (ja ajutise kaotamise) dünaamilise protsessi keerukuse on tänapäeva maailmas avarapilguliselt lahti mõtestanud Gustav Naan (1969). Ilya Prigogine (1995) on tõestanud, et optimaalseks arenguks vajalik seisund on mõnevõrra tasakaalutu tasakaalulisus, täielik tasakaal on paigalseis. Üheaegne stabiilsus ja edasiminek saavutatakse arenenud maades demokraatliku protsessi kaudu. Naani järgi on intelligentsi sotsiaalse funktsiooni „tähtsaim kohustus rääkida ühiskonnale ebameeldivusi”.

Ühes eelmiste aastate Inimarengu aruandes loeti Eesti üheks suurimaks puuduseks arutleva demokraatia vähesust. Kogeme seda viimaste aastakümnete arutluskoosolekutel, -seminaridel, -konverentsidel ikka jälle: kogu päevakord on täidetud korraldajate kavandatud ettekannetega, sõnavõttudeks – sisuliseks arutluseks, väitluseks (mitte ainult küsimustele vastamiseks) on jäetud üksnes 20-30 min tööpäeva lõpus. Seega sisulist arutlust korraldaja ei ootagi, kuulajaid saalis hinnatakse vaikiva vastuvõtjana. Ka jääkeldri algatus sumbus auru väljalaskmiseks. Ja kui arvamusfestivalil jõutaksegi väitluseni ja tulemuste sõnastamiseni, ei võta võim vaimu kuulda, tegusid ei järgne. Oleme väsinud heade mõtete, tugevate tunnete tulutust kordamisest kurtidele kõrvadele. Selline vaimuvara pillav raiskamine ja kaasnev vaimne reostus on ju võimalik peatada väikeriigi suuremaid võimalusi arvestades.

Nüüd, vastloodud uue valitsuse toetusel loodame jõuda arvamus- ehk usupõhiselt väitlemiselt teadmispõhise ja edasi ka teaduspõhise väitlemise juurde. Kui kõne all on rahvussümboolika, rahvusteadused, rahvuskultuur, suhtub seni valitsev eliit arutlustesse teatava lugupidamisega, aga niipea kui arutleme rahvuspoliitikast, oleme hetkega natsionalistid, fašistid ja mida kõike veel, kellega võimuerakondadel igasuguste põhjendusteta pole mingit “võimalust” (õigem – soovi) koostööd teha.

  • MAHE on mõjutamine EESKUJU abil. Meil on oma eesti (ja balti-saksa) ärkamisaja ja hilisemate rahvuslike suurvaimude näol väga head eeskujud, kellele toetudes eluterve maailmakäsitlus rajada. Väiksena võime olla vähemalt vaimult suured (Hurt, 2005). Meil on oma ajaloo rahvajuhid ( R. Jakobson), rahvalaulikud (L. Koidula), rahvavalgustajad (J. V. Jannsen, J. Tõnisson, E. Laamann jpt). Meil on varakult väljakujunenud looduskaitsesüsteem oma suurkujudega: Gustav Vilbaste, Endel Varep, Karl Orviku, Edgar Tõnurist, Eerik Kumari, Jaan Eilart, Veljo Ranniku jpt. Meil on oma Eesti sotsiaalteaduste vanaisa Ülo Vooglaid, innustades süsteemselt mõtlema ja ütlema, ühiskonna tulevikumudeleid probleemidena käsitlema (Törner, 2015). Meil on oma Rainer Nõlvak – “Teeme ära” puhastustalgute idee algataja ja elluviija, nüüd juba üleilmselt. Meil on oma maailmataseme muusika, kujutavad kunstid, arhitektuur ja teadus, oma vaimuhiiglased, kelle järgi joonduda. Müüd on meil Hando Runneli algatusel pidevalt täienev Ilmamaa väljaantav suurvaimude sari Eesti Mõttelugu. Mahe on lahe, mahe on muhe (Kull, 2004).
  • MAHE kaevandamine on looduse- ja inimsõbralik, kaevandamise mõjupiirkonnas kohalikele elanikele keskkonnakahjusid kompenseeriv, lühiajaline ja tekkivat kultuurmaastikku kaunimaks kujundav, järgnevate põlvkondade vajadusi arvestav Maa põue loodusvara muutmine tarbimisvara toormeks.

Uues arengufaasis väikesed saavad suureks vaimus, suured jagunevad väikesteks ruumis

Arenguõpetuse kohaselt Looduse ja ühiskonna edenemine toimub TSÜKLILISELT. Igas tsüklis on vähemalt kaks faasi: tõus ja mõõn, päev ja öö, tõus ja langus, transgressioon ja regressioon. Aeg on mõista, et üleilmastumise faas on uue kvaliteedi saavutanud (planetaarne kaubandus-, haridussüsteem, virtuaalne netikeskkond jm) ja möödumas, alanud on kiiresti süvenev eraldumise, kogukonnastumise faas, säilitamaks ja süvendamaks paikkondade looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Siin terendab uus ühiskonna harmoonilise ja kestliku eksistentsi paigavaimust väljakasvav ühistuline kogukondlikkus, ühiskonna korralduses kõige stabiilsem, loodusseadustega kooskõlas olev rahvusriiklik maailmakord, eelisväärtusena odava tööjõu piirideta vabaliikumise üleilmastunud majandus-impeeriumide ees. Tagajärjeks peaks olema seni riigita rahvaste – katalaanide, baskide, šotlaste, kurdide, tatarlaste, baškiiride, komide, maride jpt iseseisvuspüüdluste toetamine ja abistamine täieliku riikliku iseseisvuse kehtestamiseni nii senise emamaa juhtide kui ka ÜRO juhtorganite ühispüüdlustena, millele suured seni on omakasupüüdlikult vastu töötanud. Tulemusena kujuneb täiesti uus olukord maailmas: mitmerahvuselisi suurriike polegi vaja ja nad peaksid avalikkuse survel jagunema väiksemateks loomulikeks, sisemiselt ühtseteks rahvusriikideks. Seda ilmselt küll eeldusel, et praeguse, suurriike eelistava (vetoõigus) ÜRO asemele saaks loodud võrdsete RAHVASTE ÜHENDUS, kelle käes on üleilmne relvakontroll. Igale rahvale kindlustatakse oma kodu, kus ta on peremees omal maal. See protsess on kindlasti vaevaline ja aeganõudev, ometi mitte utoopia, nagu seni arvatakse, sest valikut ei ole, sundvalik saab olla ainult arengut soodustav. Seega täiesti uus paradigma.

Kui palju on meil selles olukorras väikerahvana teha, kas vabamajandusliku kapitalismi hilisõhtule, rikkuse lõputule koondumisele väheste valdusse (1% omanikke valdab 99% loodud väärtusi) järgneb pikk pime öö (laastavad revolutsioonid, loodu hävitamine) või suudame suunata muutusi Põhjala valgete ööde suveaega, mil hämarik ulatab koidule käe?

Eesti eelised ja võimalused selles protsessis on tänu looduse ja vaimu eripärale mitmeti tänuväärsed: meie väike asustustihedus, hajaasustus, üksiktalude süsteem, enam kui sajandivanune üldine kirjaoskus, hariduskultus, kõrgetasemeline kunsti- ja teaduskultuur, Balti mõisakultuuri eeskujud, suurte traditsioonidega looduskaitsesüsteem, terviklik looduskultuur. Ka perifeeria eelised jpm, millest nii kütkestavalt on kirjutanud Valdur Mikita: Lingvistiline mets (2013), Lindvistika (2015).

Kuipalju suudaksid väikeriikide eurosaadikute ja välisministeeriumide ühispingutused korda saata suurriikide survestamisel argumentide jõuga jõu argumentide vastu? Kui suurel määral on inimõigustest ja rahvaste enesemääramise õigusest kinnipidamise rahvusvaheliste lepete täitmise kontroll eurosaadikute õigus ja kohustus? Miks suurriikide valitsejad seadusi eirates neid inimõigusi oma riigi piires ei tunnusta? Survestagem suurriikide valitsejaid olema õigus- ja õiglusriigid, lähtuma üldinimlikest ja loodusseadustest ka maailmapoliitikas. Kes õiglust tunnetab ja õigusi tunneb, on kohustatud neid rakendama.         Seepärast peaksime rahvusprobleeme käsitlema senisest argumenteeritumalt rahvusriikluse loodusteaduslikest alustest – ökosüsteemsusest lähtudes. Ühiskonna arenemise hetkeseisu keerulisuse mõistmiseks vajame loodusteaduste aluste tundmist, alates arengu ja evolutsiooni tsüklilisusest, kuni Prigogine tasakaalulise tasakaalutuse, Næssi süvaökoloogia ja Kulli ökosemiootika alusteni, unustamata Uexkülli omailmaõpetust, keskkonnakäsitluse süsteemsust (Vissak, 2003,2005). Selles on Eesti vaimueliidil öelda kaalukas sõna maailmateadusse just rahvusriikliku maaimakorra põhjendamisel, seda enam oma rahvuspoliitika kujundamisel. See on meie võõrandamatu õigus: teadvustada ja põhjendada rahvusriikliku organisatsiooni loodusteaduslik aluspõhimõte- ökosüsteemsus, mis toetub teadmistele ja teadusele, mitte diktaatorlike valitsejate põhjendamatutele soovidele. Sellest peaksid lähtuma kõik põhiseadust austavad ja järgivad Eesti erakonnad, valitsusest ja presidendist kõnelemata.

Lisan ülaltoodule Valdur Mikita (2013, 2015) koondmõtteid Mahe-Eesti kujunemiseks (väljatõsted R. E.): “Eestis on hulk maailmakultuuri seisukohalt üha haruldasemaks muutuvaid nähtusi: palju vaba ruumi, vähese inimmõjuga loodus, puhas keskkond, tugev paigavaim ning hästi säilinud teadmised traditsioonilisest korilusest ja rahvameditsiinist. Eestil on tarvis suuremat sorti ja piisavalt kaugele tulevikku vaatavat ideed, mis kõik need rahvuskultuuri tugevad küljed omavahel kokku seoks ja mõtestatud tervikuks liidaks”.

„Mahe-Eesti aitab läbi puhta looduse kuvandi mõtestada suurt osa meie loomulikest väärtustest, mille poolest Eesti maailmas eristub ja silma paistab. See aitab luua vajalikku ühisosa erinevate inimeste vahel, sidudes ühtlasi kokku uusi ja vanu kultuurikihte. Meil oleks tarvis nägemust, mis aitaks ehitada silla igapäevaste lihtsate asjade ja kaugema tuleviku vahele. Selline üldrahvalikku mõõtu idee saab välja kasvada üksnes meie enda identiteedist, toetudes ühisele mälukihile”.

„Mahe-Eesti mõte kasvab suuresti välja eesti inimesele loomupärasest hajaasustusest. Meie jaoks on vaba ja metsiku rohelise ruumi olemasolu iseenesestmõistetav, ent paljude rahvaste jaoks kehastab see juba romantilist ideaalmaailma. Tähendusrikas on see, et Eestil võiks olla piisavalt potentsiaali saada omanäoliseks mudeliks, kuidas inimene ja loodus on osanud ka arenenud ühiskonnas pika aja vältel harmooniliselt koos elada”.

„Meil on selle tarvis veel osaliselt säilinud vana infrastruktuur, sellele arhailisele kihile tuleb leida üksnes väljund tänapäeva kontekstis. Näiteks eesti traditsiooniline põlistalu, väikeste mõisa- ja maakoolide võrgustik – need on sisuliselt tänapäevased jätkusuutlike ökokogukondade mudelid või kaasaegse õuesõppe vormid, mis on meil ühena vähestest riikidest säilinud pärismaistena. Selline kihistus kuulub tegelikult maailma keskkonna-hoidliku haridussüsteemi pärlite hulka. Inimese ja looduse pikaealises ja loomulikus koosolus on peidus ka eesti identiteedile ja etnosele omane loodustunnetus. Lühidalt öeldes on paljude riikide peamiste keskkonnamurede allikaks tõdemus, et maailm on liiga ületsiviliseeritud. See surub peale suurtööstusliku ja intensiiv-põllumajandusliku mõtte- ja eluviisi, põhjustades kiire looduskeskkonna vaesumise”.

„Eestile oleks hädasti tarvis üht suurt, tervet rahvast liitvat ideed, mis aitaks säilitada ja väärtustada vanu talukohti, pärandmaastikke, hajaasustuse pinnalt võrsuvat ergast loodustunnetust. Mahe-Eesti idee aitaks uuesti väärtustada ja mõtestada mitte ainult maaelu traditsioone, leides neile uusi ja tänapäevaseid väljundeid, vaid kogu kaasaegset mõtteviisi. Eestit iseloomustab praeguseni üks omanäoline eripära: siin on alles väga vanad kultuurivormid, näiteks metsaskäimise traditsioon. See on säilinud suuresti tänu hajaasustusele, mis on põlvest põlve säilitanud näiteks seente, marjade ja ravimtaimede korjamise harjumust. Seenelkäik kõlbab üsna hästi Mahe-Eesti mikromudeliks: tuleb käia vanaviisi seenel ja marjul, katsuda elus hoida korilusega seotud traditsioone ja pärimust.”

„Tõsi, meie vanaemade ja vanaisade jaoks ei olnud Mahe-Eestit olemas, kuna puudus vastandmaailm – mittemahe Eesti. Nüüd hiilib see ebaloomulik maailm meile üha lähemale ja meil on tarvis üha jõulisemalt häält teha loomulike asjade olemasolu eest. Täna peame tunnistama, et ka Eestit on ähvardamas suur looduskatkestus. Meie ees seisab suur küsimus, kuidas tuua inimesi tagasi looduse, puhta toidu ja traditsiooniliste väärtuste juurde. Me teame, et talupojakultuur ei tule endistviisi enam kunagi tagasi, seda enam peame küsima, mis tuleb selle asemele? Eesti ei vaja tegelikult üha uusi mahemajanduslikke või keskkonnaalaseid projekte, täna vajame rohkem kui kunagi varem ühte, tervet rahvust puudutavat mastaapset ideed, mis võimaldaks ühekorraga kaitsta nii eesti loodust kui eesti kultuuri ja nende kaudu eesti inimest. Võiksime rohkem pöörata tähelepanu sellele, et Eesti kuulub nii pärimuse kaitsmise (“Hurda kogud” jt) kui looduskaitse vallas maailma avangardi. Just nende kahe valdkonna pinnalt võiks võrsuda neid mõlemat ühendav idee”.

„Eesti asub puhaste (looduslike) metsade suhtarvu poolest üsna maailma tipus. Tõenäoliselt kuulub Eesti tänases kontekstis ka perekondlike korjealade poolest maailma tippu. Suur hulk eesti suguvõsasid käib ikka veel seenel, marjul või kalal, see on võib-olla ainuke soome-ugri kultuurikihist pärinev iidne praktika, mis on veel püsinud elujõulisena. Idee tervet Eestit hõlmavast puhast toitu ja vaba metsikut olemisviisi väärtustavast loodusriigist haakub täna väga hästi ka globaalsete suundumustega, mis hindavad orgaanilist toitu ja jätkusuutlikku mõtteviisi. Mahe-Eesti võiks olla üks näide ahvatlevast võimalusest üheskoos deglobaliseeruda. Mahe-Eestist võiks aja jooksul saada eetiline ja jätkusuutlik mõtteviis nii eesti majanduses, kultuuris kui poliitikas”.

„Eestis on heal järjel looduskaitse, suhteliselt kõrge keskkonna-alane haridus ja haritus ning valmisolek rohemajanduse tekkeks. Meil on rohkesti valdkondi, mis võiksid selle ettevõtmise raamides üksteisele tuge pakkuda. Tuleb tunnistada, et sellised sõnad nagu “mahe”, “öko” või koguni “roheline mõttelaad” tekitavad paljudes inimestes ebalust, kuna liiga tihti korratud mõtetest saab kergesti tühja tünni kõmin. Mahe-Eesti kui ühe rahvast liitva laiahaardelise ettevõtmise edu sõltub suuresti sellest, kas see suudab inspireerida üksikut inimest, kas see tekitab igatsust loomulike asjade järele ja kõlab inimese jaoks kokku terve talupojamõistusega. Võimalus täna selleks on olemas”.

Kokkuvõtteks:

MAHE on roheline mõtte- ja elulaad, hooliv suhtumine loodusesse ja inimesse: häirida ümbritsevat nii vähe kui võimalik, hoolitseda selle kestmise eest nii palju kui vajalik, et kindlustada elukeskkonna tasakaaluseisund ja isereguleeruvus läbi aegade.

Mahe on suund, kuhu minna mitte vastandudes, vaid eristudes. Mahe on ka loobumine mittevajalikust – reostavast, haiget tegevast, hävitavast. Mahe on kaugelenägelik vastutus kindlustada väärikas elu järgnevatele põlvkondadele. Mahe on arengutee põhimõte (printsiip), mis rahuldab praeguse ja tulevaste põlvkondade vajadusi ja püüdlusi. Mahe on meie jaoks lahe ja muhe. Mahe on igal maal mõneti isemoodi, arvestades paikkondlikke erinevusi: erinevat maastikulist, klimaatilist, ökoloogilist eripära, elukooslusi, inimeste kombeid, traditsioone, elulaadi. Mahe mõttelaad on poliitilise tahte väljenduseks, mis võiks viia üldrahvaliku kokkuleppeni.


Valik kirjandust:

  1. Aalja, Toivo. 2015. Eesti võiks olla Põhjamaade päike. Bioneer, 3.04.
  2. Aasmäe, Hardo. 2015. Mõttetute riikide aabits. Koost. J.-K. Raid Kirj. Ema & Isa.
  3. Annist, August. 2011. Noorusmaa. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  4. Arusoo, Helen. 2013. Roheliste rattaretked 25. Looduse raamatukogu, MTÜ Loodusajakiri.
  5. Baer, Karl Ernst von. 2002. Milline vaade elusloodusele on õige? Akadeemia 12.
  6. Darwin, Charles. 2012. Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses. ELUS, Tartu.
  7. Darwin, Charles. 2015. Inimese põlvnemine ja suguline valik. ELUS, Tartu.
  8. Eilart, Jaan. 2016. Õitse ja haljenda. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  9. Einasto, Rein. 2016. Väikesed saavad suureks vaimus, suured jagunevad väikesteks ruumis. Objektiiv 67.
  10. Einasto, Rein. 2005. Kodu otsimas. Mõtteid raamatusse raiutut lehitsedes. Harmoonia võimalikkus süsteemis inimene – keskkond – ühiskond. II (koostaja ja toimetaja Peeter Vissak).
  11. Gandhi, Mahatma. 2013. Maailm on väsinud vihkamast. Südametarkuse klassika.
  12. Gandhi, Mahatma. 2015. Mõtteid ja vaateid. Avatud Eesti Raamat. Ilmamaa, Tartu.
  13. Hurt, Jakob. 2005. Looja ees. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  14. Kaasik, Nikolai. 2016. Väikeriigid ja rahvad. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  15. Kaasik, Ahto ja Valk, Heiki (koostajad). 2007. Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. Maavalla Koda, Tartu Ülikool ja Õpetatud Eesti Selts.
  16. Kant, Edgar. 1990. Eesti geopoliitilisest ja geoökonoomilisest asendist, eriti Venemaa suhtes. Akadeemia nr. 5.
  17. Kareda, Saale. 2014. Energiavabaduse juured. Sirp, 5.07.
  18. Kull, Kalevi 1998. Semiotic ecology: Different natures in the semiosphere. Sign Systems Studies 26.
  19. Kull, Kalevi. 2004. Süvaökoloogia põhimõtted ökosemiootilisel alusel. Tartu http://www.zbi.ee/~kalevi/deepecosem.htm
  20. Kull, Kalevi. 2009. Roheline vaade käib kaasas haritusega. Roheline Värav, 15. 06.
  21. Laamann, Eduard. 2010. Iseseisvuse sünd. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  22. Maran, Timo 2007. Towards an integrated methodology of ecosemiotics: The concept of nature-text. Sign Systems Studies 35(1/2).
  23. Maran, Timo ja Tüür, Kadri (koost. ja toim). 2005. Eesti looduskultuur. Tartu.
  24. Mikita, Valdur. 2013. Lingvistiline mets. Välgi metsad, Grenader.
  25. Mikita, Valdur. 2015. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi metsad.
  26. Naan, Gustav. 1969. Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas. Looming 12.
  27. Næss, Arne. 1989, 1993. Ecology, Community and Lifestyle.
  28. Prigogine, Ilya. 1995. Ebastabiilsuse filosoofia, Akadeemia 10.
  29. Spengler, Oswald. 2012. Õhtumaa allakäik. Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu.
  30. Radermacher, Franz Josef. 2005. Tasakaal või häving. Ökosotsiaalne turumajandus kui jätkusuutliku arengu võti. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
  31. Raus, Rea; Vipp, Kaupo. 2016. Ökoriik Eesti. Maaleht 6. okt.
  32. Raus Rea; Kull, Kalevi; Vipp, Kaupo. 2016. Eesti kui ökoriik on väärt unistus, mille poole rahvana püüelda. Sirp, 7. okt.
  33. Rawls, John. 2015. Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus. Avatud Eesti Raamat, Tartu.
  34. Rooma Klubi. I Raport 1972. “The Limits to Growth”.
  35. Sarv, Mikk. 2005. Ilmasilmaja. Maalehe Raamat.
  36. Schiff, Stacy. 2003. Antoine de Saint-Exupery. Elu ja looming.
  37. Schweitzer, Albert. 1984. Kultuur ja eetika. Tallinn, Eesti Raamat.
  38. Säästev Eesti 21.
  39. Tõnisson, Jaan. 2010. Kõlblus ja rahvuslus. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  40. Törner Ivar. 2015. Ülo Vooglaid. Aeg ja vaim. SE&JS KIRJASTUS
  41. Uexküll, Jacob von. 2012. Omailmad. Eesti Mõttelugu. Ilmamaa, Tartu.
  42. Uibu, Jaak. 2016. Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist. Auratrükk.
  43. Valton, Arvo. 1997. Rahvusluse vaateid. Virgela, Tallinn.
  44. Vipp, Kaupo. 2012. Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. Mahavaikitud seostest meie maailmapildi, globaalmajanduse tänaste murede ja homse kollapsi vahel. Torgu, Saaremaa.
  45. Vissak, Peeter. 2003, 2005. Harmoonia võimalikkus süsteemis inimene – keskkond – ühiskond, I ja II. AS Ülo Siinmaa Grupp, Tallinn.

Vooglaid, Ülo. 2006. Koosolekud, arutamine ja otsustamine. Otsus. Otsuse täitmine ja tulemuste hindamine. Powerpoint. Kuressaare, 9-10.05.

Advertisements