Sildid

, , , , , , , , , ,

INIMENE MAAILMAS

Rein Einasto

Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) professor, paevana

I Kaasaja paradoksid

INIMENE ON AINUS MÕISTUSEGA LIIK,
SAMAS SUURIM PARASIIT PLANEEDIL

Tajume üha selgemini, et elame väärtushinnangute ja elulaadi üha kiirenevate muutuste maailmas, vabaturumajandusliku kapitalismi hilisõhtul, kus majandusvabaduse ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud on möödapääsematud. Eetilised põhiväärtused: roheline ellusuhtumine, üldinimlik hoolivus ja õiglus ühiskonnas tervikuna määravad inimkonna ellujäämise. Kuipalju on meie teha, kas õhtule järgneb pikk pime öö, või suudame muutused tuua Põhjala valgete ööde suveaega, mil hämarik ulatab koidule käe?

Vt ka: Täiendused. Einasto ja Kaks täiendust Tarand

Inimene (Homo sapiens) on ainus liik Looduses kelle liigiliseks põhitunnuseks on mõistus ja mõtlemisvõime ehk VAIMSUS. Samas on inimene liigina vaieldamatult suurim parasiit kogu Planeedi miljardeid aastaid kestnud elus, kes on aastatuhandeid omaenese elukeskkonda lühinägeliku isikliku kasu nimel kahjustanud, elades mõistusevastaselt järjest ulatuslikumalt vähk-kasvajana muu looduse ja liigikaaslaste arvel. Looduskaitse on küll avardunud keskkonnakaitseks, kus vaimse ja genofondi reostuse tõrje on saanud olulisimaks sihipärases tegevuses ahnitseva inimese vaenutegevuse tõkestamiseks, aga enamikus lääneliku elulaadiga riikides võim ei võta vaimu kuulda. Kui kaua veel!

Monokultuurne põllumaa, suurlinnad, kiirteed, tohutu arv kaevandusi, maaõli jt taastumatute küttuste pillav põletamine on Emakese Maa palgejooni nii mastaapselt muutnud, et inimtegevus on möödunud sajandi mõttehiiglase Vladimir Vernadski (1863 – 1945) väljendust mööda muutunud kaasaja suurimaks geoloogiliseks jõuks. Siit ka tema kaugeleulatuvad mõtted VAIMSE KESKKONNA ehk NOOSFÄÄRI tähendusest planetaarsele loodusele ja ühiskonnale. Selle suurvaimu põhilooming peaks küll olema eesti lugejale kättesaadav emakeeles, koguteos Vernadski vaimsest pärandist oleks Entsüklopeediakirjastuse.vääriline kingitus rahva keskkonnatunnetuse süvendamise ja avardamise vajalikul teel.

Teine möödunud sajandi suurvaim Albert Schweitzer (1875 – 1965) kuulutas inimsoo eetilise alusena ülimusliku hoiaku: AUKARTUSE ELU EES. Kultuurne inimene vajab selle suurmehe vaimse loomingu tähtteosesse „Kultuur ja eetika“ talletatud tarkusi nagu värsket metsaõhku autodest lämbuvas linnas. Üheks juhtmõtteks tänasel Tuhala Nõiakaevu ümbruse looduse kaitsmisel kõlab ettekuulutavalt tema ütelus: „Kaev jäi kuivaks sellepärast, et meie mõtlemine ei küündinud püsiva põhjaveeni“.

Õhtumaine LÄÄS püüab õnnelikuks saada kasvavate vajaduste maksimaalse rahuldamise teel ainelise rikkuse abil endast välja elades, elukestvalt teisi valitseda soovides, võimupiire laiendades, mis viib pillavale, raiskavale ületarbimisele, teiste kulul nautlevasse hedonismi. Vabatahtlikult ennast laenuorjusse müümisega toetub ta mitte olemasolevale, vaid ebakindlale tulevikule.

Hommikumaise IDA aastatuhandete elutarkus on õnne taotlemisel toetuda minevikule, seniloodule, olemasolevale, ja kõigest mittevajalikust LOOBUMINE. Enesesse pöördumise, sisemaailma vaimse rikastumise teel saavutatakse enesevalitsemine ruumis ja ajas. Loodus on seda kestmiseks vajalikku voorust inimliigis enim andnud EMALE, mida eriti peaks arvestama poliitikas. See emalik elukäsitlus on eluterve konservatiivsus: tagada jätkusuutlikkus ainelise ja vaimse säästmise kaudu. Võim peaks enam toetuma emalikult hoolivale vaimule. Koolitatud väikerahvastel, kellel vaimne perifeeria pole paratamatus, on hoolivuses võimalus eeskujuks olla.

II Väikekarjäärid maastikukujunduses ja -hoolduses

See on küsimus KAEVANDAMISKULTUURIST, MAASTIKUKUJUNDUSE JA -HOOLDUSE PRIORITEEDIST KAEVANDAMISE EES.

Arenenud majandusega maades on maavarade uuringud ja kaevandamise planeerimine riigiasutuste ülesanne, meie õhukeses riigis – kaevandajate erafirmade kohustuseks jäetud ja sellega suuromanike erahuvidele allutatud, kus esikohal on enamasti (aga mitte alati!) kasum, mitte loodushoid, säästlikkus, maastikukujundus ja -hooldus. Kaasaegsest keskkonnatunnetusest ja säästva arengu seadusest lähtuvalt peab üldriikliku maavarade strateegia eelistuseks olema alternatiivita nõue: Enne puutumatusse loodusse ja vee alla kaevandama minekut väljata:         

  1. jääkvarud senistes karjäärides, ka kruusakarjääridega avatud paelasundist
  2. ehituste alla planeeritud alade varud.
  3. paekõvikutel paiknevad põhjaveepealsed varud

Esmaeelistuseks peab saama maastikukujundus, kus kasuliku maavara kaevandamine oleks vahendi rollis. Aastakümneid keskkonda raskelt reostavaile hiigelkarjääridele tuleb eelistada väikekarjääre, mille rekultiveerimis-tähtaeg oleks alla 10 aasta, rajades neid ainult sellistesse kohtadesse, kuhu kohalik rahvas soovib. See on demokraatliku elukorralduse alustõde, millest praeguses Eestis enamasti ei hoolita. Kaevandamisel tekkivast kasumist peab senisest oluliselt suurem osa tagasi tulema kohalikule elanikkonnale nn maavara eripensioni kujul, sest kohalik elanik on seatud sundseisu kaevandamisega kaasnevaid keskkonnamuutusi, reostuskoormusi taluma. Kohalike elanike huvisid lugupidavalt arvestamata nende usaldust võita ei ole võimalik..

Karjääride vägivaldne rajamine kohalike valdade elanike tahte vastaselt on arendajate siseriiklik okupatsioon ja aegumatu riiklik kuritegu oma maa rahva vastu. einasto

Hoolimatu mõtlemisviis on vabaturumajandusliku ahnitseva elulaadi vaimne reostus. Probleemide üks põhjusi on võimukandjate sügavalt ebaõiglane suhtumine üldrahvalikku maaomandisse. Kui eraomand loetakse pühaks ja puutumatuks, väärtustatakse üldrahvalikku uskumatult madalalt. Küsime, kus on veenvad näited kaevandamisjärgsest kaunilt kujundatud väike-veekogudest, mis ilmestaksid külamaastikku ja veenaksid kohalikke omagi küla alla väikese selgeveelise järve rajamist tellima? Kus riikliku paeressursi väljamine poleks vastuseisu tekitav omaette eesmärk, vaid vahend maastikukujunduses. Selliseid näiteid seni veel ei ole. Ainus reaalne tee riikliku vägivalla vastu on vabal tahtel kodanikualgatuse korras sobivasse paika tellida väikese ajaga valmiv veekogu. Just selliselt – positiivsete näidete alusel saaks kohalikke elanikke veenda, esitades kaevandamiskavadega üheaegselt väga piiratud tähtajaga (5-8 aastat!) rajatava väikekarjääri rekultiveerimisplaani. Tulevase veekogu nõlvade kujundamise saaks teha üheaegselt põhjavee-pealse kaevandamisega ja kogu veepinnast sügavamale jääv maht väljatakse ühekordse kiirkaevandamise korras ühel kuival suvel , veetaset aastaid alandamata. Hoolikalt puhtaks tehtud põhjaga ja korrastatud külgedega karjääri täitumine toimub seejärel isereguleeruvalt sademeterikkal aastaajal, kus loomulik põhjavee tase taastub jälgi jätmata. Sellised veekogud saavad olla küll suhteliselt väikesemahulised, et kogu veealune kaevandamine mahuks ühe kuivaperioodi sisse. Aga neid võib samas luua arvukamalt. Kogu kaevandamine toimuks pehmete meetoditega inimsõbralikult, kus oluliselt suurem osa maardest kaevandatakse põhjavee pealispinnast kõrgemal. Kõvikutele kujundatud veesilmad ilmestavad paeplatoo tasast väheliigestatud reljeefi olulisel määral, mitmekesistades kultuurikeskkonda sobivas, teadlikult valitud suunas puhkemajanduslikke sihte silmas pidades. Igas sellises kõviku-süvendis saab veepealses läbilõikeosas kujundada terrassilise näidisseina, mis kujuneb paeriigile omaseks oluliseks vaatamisväärsuseks ja erakordselt hinnaliseks vaatlusobjektiks loodusteadlastele ja kivihuvilistele. Nii sünnib igale paikkonnale omanäoline sümbol – paesein. Maastikukujunduses avanevad uued mitmekesisust suurendavad võimalused. Sihipäraselt kujundatud veekogu naabruses oleva maa hind tõuseb oluliselt ja on ka turumajanduslikult kasumlik.

Kui rumalalt kõlab poliitikute halvakspanu väitluste emotsioonide suhtes. Just tunded on tarkuse jõud. Mõtted haakuvad Fridtjof Nanseni (1926) mõtteavaldustega maailmast ja seiklusvaimust: „Kui teile jutustatakse tsivilisatsiooni vähikäigust, siis tuletage meelde, et palju kordi ajaloo vältel on asi olnud niisama halb. Ja maailm on jäänud nooreks oma vanusest hoolimata. Jäägu meile usk, et elame kevadel,millest sünnib uus suvi /../ Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna. /../ Meie kõikide hingepõhjas peitub seiklusiha, laante hüüd, värinana läbistades kõiki meie tegusid, kujundades sügavamaks, kõrgemaks ja üllamaks meie elu“.

Kuula ka: Meie aja algus (2013)


See oleks väärikas ülal toodule:

NABALA LUBJAKIVIMAARDLA JUHTUM — MIS ON VALESTI?

Eesti Looduskaitse Seltsi avaldus

Nabala karstiala kaitseks on inimesed 102-st riigist andnud üle 60 000 allkirja. Need on samad inimesed, kes tahavad sõita headel teedel ja väärtustavad paeehitisi. Nad ei ole kaevandamise vastu, aga nad pole üldse nõus ohverdama unikaalseid loodusväärtusi ega ka andma taastumatuid loodusvarasid mingi kitsa ringkonna kasu teenistusse. Ette valmistatav mastaapne looduse ümberkujundamine on oma tõenäoliste tagajärgedega hirmutav. Senised tellitud uuringud pole usaldusväärsed. Need ei arvesta karstiga, kus tavametoodika pole kasutatav.

Miks peaksid inimesed nõustuma oma kodukoha loodusmaastiku tööstusmaastikuks muutmisega, kui kaevandatav tegelikult meie teedele ei kõlba, s. t. eesmärk saab olla vaid eksport? See tähendab, et mingit avalikku huvi kaevandamise vastu ei ole. Miks lubada avada uut mammutkaevandust, kui senine paesse suhtumine on lausa vandaalitsemiseni hoolimatu (Solarise keskuse juhtum, ammendamata ja rekultiveerimata karjäärid jne.)?

Loodusest hoolivatele inimestele iseenesestmõistetav ettevaatusprintsiip ei mahu äriloogikasse. Vastupidi – kuni tegevuse kahjulikud tagajärjed on kasvõi väga tõenäolised, kuid otseselt ja täielikult tõendamata, ei pea sellest hoolima ja võib minna edasi. Kui raha on juba uuringutesse pandud, siis PEAB saama tulemuse – kopp maasse ja toodang piiri taha, et raha tuulde ei läheks!

Nii vormubki põhiküsimus – miks saavad asjad üldse nii kaugele minna? Miks ei saa kohe alguses ütelda, et ärge raisake aega ega raha, siin te ei kaeva niikuinii? Juba 1988. aastal tehtud uuringud ei tõendanud loodusohutu kaevandamise võimalikkust. Miks ei peatanud riik arendajaid juba 2005. aastal, kui selgus, et kaevandamine võib kaasa tuua ulatusliku keskkonnakahju? Miks on riik end sidunud selliste seadustega, mis ei lase tal avalikes huvides resoluutselt keelata-käskida? Miks saab riik nii vähe toetada nõrgemat poolt, inimest, vastasseisudes võimsate arendajatega, kelle käsutuses on hästimakstud ja tiitlitega eksperdid?

Nabala juhtum süvendab usalduskriisi. Inimesi on järjest raskem lepitada ka igati korrektsete ja üldkasulike arendustega. Nabala vastasseisud on tüüpilised:

     avalik huvi  ärihuvi

teadmine  arvamus

                                    teaduslik tõde  tellimus-„teaduse“ kallutatud „tõde“

väljakuulutatud eesmärk  tegelik eesmärk

     oma inimesi toetav kohalik omavalitsus  rahaka arendaja lõa otsas riik. Jne.

Seni ei ole ükski geoloogiline uuring jäänud ilma kaevandamisloata. Nabala puhul on keskkonnaministri positsioon on küll kiiduväärselt selge — mitte anda kaevandamislube enne, kui kõik võimalikud riskid on täielikult maandatud –, kuid selle järjepidevus pole seadustega tagatud. Ootame temalt ettepanekut valitsusele peatada Nabala kaevanduslubade taotluste menetlemine.

Eesti Looduskaitse Selts tahab oma riiki usaldada. Ta ootab valitsuselt analüüsi ja algatust seadusandluse revideerimiseks, et Nabala-taolised protsessid ei saaks üldse alatagi. Mitte mingi JOKK-skeem ega ärimeeste mingist hetkest tekkinud „õigustatud ootus“ ei tohi üle olla avalikust huvist nagu loodusväärtuste säilimine, inimeste kodupaiga väärtustamine, maavarade säästlik kasutamine. Tehtud vigadega, nagu ka seadusvastane Nabala varude aktiivsete hulka arvamine peab kaasnema vastutus ja vigade kohene parandamine peab olema iseenesestmõistetav. Esimese sammuna tuleb Nabala maardla arvata aktiivvarude hulgast välja koostatavas ehitusmaterjalide arengukavas 2010 – 2020. Maavarade koondbilanss pakub aktiivseid paevarusid ka Nabalata veel vähemalt 100-ks aastaks.

Vastu võetud Eesti Looduskaitse Seltsi Täiskogul 11. juunil 2010 a.

Advertisements