Sildid

, , , , , , , , , , , , , , , ,

Toompea Haridusseminari (THS) 15. õppe-, uurimis- ja nõustamisaasta

Ülo Vooglaid 75

Ette kantud 20. okt. 2010 Riigikogu konverentsikeskuses


Eellugu võiks alustada mitmekümne aasta tagusest ajast, kui prof Endel Kärmas USA Rutgersi Ülikoolist rääkis eksperimenteerimisest tootmisliinil. Parameetreid muutes on võimalik tootmist katkestamata saada teavet erinevate tegurite toimest toote kvaliteedile. Käesolevas töös anti THS poolt innovaatilist infot haridus- ja võimuinstitutsioonidele ja hinnati saadud vastust ilma asutuste tööd häirimata.

Teine oluline lähtepunkt oli aastast 1995, kui President Lennart Meri akadeemilises nõukogus toimus J. Uibu ettekanne rahva tervisest. Selle tekst edastati Riigikogu liikmetele koos päringuga lahendusteede kohta. Järgnevatel aastatel toimusid mitmed analoogilised kodanikualgatusest lähtunud küsitlused riigiasutustes.

Teoreetiline alus on esitatud J. Uibu järgmistes tekstides:

  • Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel, Tallinn, 2001;
  • Riigiametnike ja õppejõudude küsitlus rahvastikupoliitika aluste koostamiseks,2003
  • Pädevuse mõistest, tähendustest ja kasutusest seadustes, 2007
  • Maarahva tervis, 2009
  • Maaelu seminari järelmõtted, 2010

Metodoloogilised lähtekohad:

  • Teooria, metodoloogia ja metoodika ühtsus
  • Institutsiooni vastutusalalise oskuspädevuse eeldamine ka komplitseeritud probleemide alal. Sellest tulenevalt esitati päring eksistentsiaalse tähtsusega ja kriitilises seisus oleva valdkonna kohta (rahva tervis, maaelu)
  • Institutsiooni kaasatavus probleemi innovaatilisele käsitlusele (rahva tervise puhul teabe pakkumine saja aasta megatrendide kohta ja maaelu puhul taotlus megatrendide määratlemiseks viimaste aastakümnete kohta)
  • Teadusnõukogude ja teaduskraadiga spetsialistide vajalikkus valitsusasutustes
  • Kausaalsete seoste prioriteetsus
  • Tõenduspõhisus
  • Representatiivsus – profileerivate institutsioonide küllaldane valik
  • Eetiline alus: THS poolt esitati päringud omapoolse olulise panusega;maaelu-alased küsimused esitati enamuses Riigikogu erinevate fraktsioonide poolt – seega oli Riigikogu mandaat selleks tööks; THS liikmed ise on kas tänased või eilsed õppejõud ja riigiametnikud
  • Õiguslik alus – märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus, avaliku teabe seadus ja VV määrus Asjaajamiskorra ühtsed alused

Metoodika:

  • selgitustaotluste ja märgukirjade esitamine profileerivatele haridus- ja võimuinstitutsioonidele;
  • konkreetsete kirjavastuste hindamine (s.o. lisateavet ei võetud arvesse) järgmiste kriteeriumide alusel: A) peale korduvat meeldetuletust vastamata; B) formaal-juriidiliselt vastatud, ent sisulise vastuseta; C) vastatud sisulise vastuse elementidega; D) vastatud sisuliselt;
  • tasustamata meeskonnatöö;
  • rahvatervise küsitluses 2008-2009 oli ühtne pöördumiskiri viie küsimusega, mis saadeti välja ülikoole ja teadusasutusi ühendava UNIVERSITASe aadressilt posti või meiliposti teel. Seevastu 21. aprilli 2010 maaelu seminarile järgnenud kirjavahetus toimus ja jätkub elektronposti teel aadressilt jaak.uibu@mail.ee Erandlikult Eesti Maaülikoolile saadeti kiri UNIVERSITASest;
  • tulemuste formaliseeritud esitus.

Rahvatervise küsitluse 2008-2009 tulemused, vt sõnumit paksus kirjas

A-rühm: Kaitseministeerium; Tervise Arengu Instituut; TÜ Pärnu Kolledž; Tallinna Linnavalitsus; Tallinna Linnavolikogu; Tallinna Tehnikaülikool; Tallinna Ülikool.

B-rühm: Eesti Pank; PRIA; Eesti Haigekassa; Sotsiaalministeerium; Tartu Ülikool; Rahvastikuminister.

C-rühm: Statistikaamet; Riigikontroll; Haridus- ja Teadusministeerium; Tartu Tervishoiu Kõrgkool; Tallinna Tervishoiu Kõrgkool; Eesti Maaülikool.

D-rühm: puudub


Vastamine ülevaates “Maaelu seminari järelmõtted” 2010 püstitatud küsimustele

A-rühm: Eesti Maaülikool

B-rühm: Vabariigi Presidendi Kantselei; Põllumajandusministeerium; PRIA; Peaministri büroo Riigikantseleis; Riigikontroll

C-rühm puudub

D-rühm: puudub

 

Tekstinäiteid kirjavahetusest

I Tartu Ülikooli Tervishoiu instituudi juhataja prof Anneli Uusküla vastus rahvatervise viiele küsimusele:

Prof. K. Haller edastas Teie kirja U-21/04.11.2008 TÜ tervishoiu instituudile. Vabandan hilinenud vastuse pärast. Emer. Prof. Astrid Saava on heameelega nõus olema kontaktisikuks edaspidise teabe vahetamisel ja koostööl Toompea Haridusseminariga. Kirjaga tõstatatud rahvastikutervise küsimused on äärmiselt olulised. Selles kontekstis paljut olulist käsitleb 2008.a. vastuvõetud Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020.

Palusime Tartu Ülikoolilt põhjalikumat vastust, ent TÜ teadusprorektori nelja kuu pärast laekunud vastuskiri jäi sisult võrreldavaks esimesega. Küll rõhutati selles TÜ teaduspublikatsioonide arvu kasvu ja töö taseme olulist tõusu. Miks TÜ kui rahvusülikooli vaim vaikib?

II Meilikirjaga 18. maist 2010 edastasime “Maaelu seminari järelmõtted”, 7 lk koostöö- ja tagasisidesooviga põllumajandusministrile. Kirjale saabus vastus 24. mail ministri nõunikult K. Kübarsepalt, kes nõustab ministrit meedia, Riigikogu, erakondade ja kohalike omavalitsustega suhtlemise valdkonnas. Vastuse lühidus võimaldab seda siinkohal tervikuna esitada:

Tere,

Edastan Põllumajandusministeeriumi seisukoha.

Täname maaelu seminari ülevaatliku teksti eest. Seminari ülevaade kajastab teiepoolset arusaama toimunust, mis ei lange meie seisukohtadega kokku. Kuna meieprotokolli ei koostanud, siis me ei pea võimalikuks ega vajalikuks seda protokolli ümber hakata tegema.

Lugupidamisega, Külliki Kübarsepp

Kirjavahetus jätkus päringuga Õiguskantslerile – kas PM vastust saab käsitleda vastusena. ÕK kantseleis mõisteti, et PM vastus ei vasta ootustele, “kuid õiguskantsleril ei ole võimalik asuda ka seisukohale, et PM oleks ilmselgelt andnud Teie pöördumisele ebapiisava või tegelikkusele mittevastava vastuse”. Näeme, kui raske on olla korraga õiglane ja hea mõlema poole suhtes. Ja ÕK tegi oma valiku.

III Saatsime teabenõudena Justiitsministeeriumi J. Uibu nimelt järgmise kirja: Palun teavitada mind õigusaktidest, mis motiveeriks või kohustaks valitsusasutusi rakendama kodaniku või institutsiooni märgukirjas taotletud meetmete rakendamist. Eelduseks on loomulikult meetme vajalikkuse tunnustamine. Kogetud praktikas kiidetakse kirjavastuses märgukirja autori initsiatiivi ja head ideed, põhjendatakse senist tava, kuid üldreeglina jätkub kõik endist viisi. Vastuseks saime teada Justiitsministeeriumist, et valitsusasutusel kohustust ettepanekuid arvestada ei ole. Soovitati lugeda ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust. Nii palju siis kodanikuühiskonnast ja kaasamisest.

IV Palusime Õiguskantsleril esitada oma seisukoht vastuolu suhtes, mis tekib Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12 ja sama seaduse § 36 lg 1 p 5 vahel, mis keelab riigiasutustes asutusesiseseks teabeks tunnistamist teabevaldaja töö või tööedukuse aruandeid ning andmeid ülesannete täitmise kvaliteedi ja juhtimisvigade kohta. Just juhtimisvigadele Põllumajandusministeeriumi töös viitasid Riigikogu fraktsioonid oma küsimustes ministrile, mis on toodud ülevaates “Maaelu seminari järelmõtted” ja neid on puudutatud ka ministri vastuste kommenteerimisel. Andmekaitse Inspektsioon mingit vastuolu ei märganud. Palusime teatada Õiguskantsleril, kas AvTS § 36 lg 1 p 5 eiramine juurdepääsupiirangu kehtestamisel oli antud juhul õiguspärane.

Õiguskantsleri kantseleist saadud vastuskiri seda küsimust vältis. Saatsime seejärel 22. septembril 2010 päringu ja Õiguskantsleri vastuskirja hindamiseks neljale Tartu Ülikooli juuraprofessorile. Neilt palusime ühelauselist “ei või ja” seisukohta, kas meie kahele küsimusele ÕK vastas või mitte. Senini juura vaikib raske kaasuse ees. Eesti Juristide Liit oli telefonikõnes avameelne: meil pole õigust otsustada Õiguskantsleri tegevuse üle.

V Saatsime ülevaate “Maaelu seminari järelmõtted” PRIA peadirektorile ja palusime selles käsitletud probleemidele seisukohavõttu ja algatusi. Korrektses vastuskirjas saime ülevaate PRIA tegevusest, ent ei seisukohavõtte ega algatusi. Tahes-tahtmata kerkib küsimus PRIA kui institutsiooni maaelualases oskuspädevuses, liiatigi kui vastutusalas on 18,46 miljardi krooni laialijagamine. Tegevuskulude näol on Riigikogu peaaegu võrdsustanud PRIA tähtsuse enda omaga.

Väljavõte PRIA peadirektori vastusest:

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on Põllumajandusministeeriumi haldusalas eelkõige rakendusasutus ja makseagentuur – Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika ning poliitikute poolt Eesti jaoks koostatud arengukavade ja eelarvete sisuline täitja. Meile on pandud kindlad kohustused ja ülesanded eelkõige seoses toetusmeetmete rakendamise ja registrite pidamisega: klientidega suhtlemine – info jagamine, taotluste menetlemine, taotlejate ja dokumentide kontroll, toetuste väljamaksmine, selle kõigega seotud IT-arendused ja aruandlus jne. Suhtleme Eesti riigiasutuste ja Euroopa institutsioonidega eelkõige meie ülesannetega seoses ja teeme vastavalt vajadusele ettepanekuid, kuid me ei ole otseselt poliitiliste otsuste langetajad (…).Teie läkituses tõstatatud teemasid käsitleb Eesti Maaelu Arengukava 2007-2013. Arengukava ei hõlma mitte üksi põllumajandusliku tootmise, vaid maaelu kõigi valdkondade jätkusuutlikku arendamist-toetamist(…) Kogu PRIA 10-aastase tegevusaja jooksul toetusteks makstud summa ulatub praeguseks 18,46 miljardi kroonini…

VI Kirjas Peaministrile meenutasime aupaklikult, et meie 27. mai pöördumise adressaat oli Peaminister ja Peaministri vastuskiri pole kolme kuu järel meieni veel jõudnud. Ühtlasi tegime ettepaneku esineda ja väidelda Toompea Haridusseminaris teemal “Edasiminek, paigalseis ja tagasiminek kodanikuühiskonna arengus viimaste aastakümnete Eestis”. Oktoobrikuu algul saabus vastus. Kas keegi leiab järgnevas tekstis Peaministri vastuse meie ettepanekule kodanikuühiskonna ettekande suhtes?

Täname Teid peaminister Andrus Ansipile saadetud Toompea Haridusseminariga seotud materjalide eest. Peaminister jagab neis väljendatud muret Eesti maaelu pärast ning Vabariigi Valitsus arvestab loomulikult seal esitatud märkuste ja ettepanekutega toetamaks jätkuvalt maaelu. Maaelu teema on Vabariigi Valitsuse jaoks n-ö pidev teema. Maaelu toetamiseks ja hääbumise tõkestamiseks on ka senivõimalusi arvestavalt vägagi palju tehtud, kui mõelda siinkohal kas või „Eesti maaelu arengukavale 2007-2013“ ning selles sedastatud põhimõtete ja meetmete rakendamisele.
Lugupidamisega, Arto Aas, peaministri büroo juhataja

VII Näide lakoonilise ja ometi sisuka vastuskirja võimalikkusest ja mis siis edasi sai. Pöördusime majandus- ja kommunikatsiooniministri poole seisukoha saamiseks, kas ta valitsusliikmena toetab või ei toeta ERARE ja maaelu valitsuskomisjoni moodustamist Põllumajandusministeeriumi juures. Ministri vastus oli:

Tänan Teid pöördumast. Komisjoni moodustamise kohta Põllumajandusministeeriumi juurde peaks esmalt võtma seisukoha põllumajandusminister. Omalt poolt märgin, et toetan Teie kirjas märgitud komisjoni moodustamist eeldusel, et on täpselt määratletud, milles seisnevad selle komisjoni ülesanded.

Nimetatud kirja saatsime ka Põllumajandusministeeriumile, kus “ERARE ja maaelu valitsuskomisjonist” sai “ERARE programmi valitsuskomisjon”, mille mittevajalikkust põhjendati juba töötava Maaelu arengukavaga MAK. Justiitsministeerium keeldus seda metamorfoosi hindamast, sest Justiitsministeeriumil puudub pädevus anda hinnangut teise ministeeriumi tegevusele kirjadele vastamisel.

 


Arutlusi

Kui päris täpne olla, siis 2008. aasta sügisel ei olnud kavas mingit oskuspädevuse uuringut. Selleks ajaks oli koguteose “Eesti põllumajandus XX sajandil” koostajate palvel valminud ülevaade “Maarahva tervis”, mille autor J. Uibu kandis ette THS töökoosolekul 15. oktoobril 2008 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Osavõtjad tegid mitmeid ettepanekuid selle töö jätkamiseks. Üks neist oli ettepanek kaasata spetsialiste ülikoolidest ja valitsusasutustest. On ju rahvastiku tervisetegurite monitoorimine ja kontroll laiali erinevate institutsioonide vahel.

Ülevaade “Maarahva tervis” saadeti UNIVERSITASe kaaskirjaga 19-el aadressil. Viie küsimuse hulgas oli esiplaanil kausaalsete seoste otsimine, aga ka Lennart Meri terane küsimus oma akadeemilise nõukogu liikmetele 15 aasta tagusest ajast: “ Nimetage viis… Ei, nimetage kümme ettepanekut, mis annaks teha kohe ja väikeste kuludega rahva tervise heaks”. Paraku ideede püügiloomus oli kehvapoolne – üks kolmandik asutustest ei vastanud üldse ka korduvate meeldetuletuste peale (nende hulgas ka Tervise Arengu Instituut!), teine kolmandik vältis sisulist vastust ja kolmas kolmandik süüvis vaid pinnapealselt sisusse. Ükski ei võtnud vaevaks vastata viiele küsimusele. Ei saanud mingit konkreetset vastust UNIVERSITASe juhatuse taotlusele taastada tänases Ülikooliseaduses 1937.a. Ülikoolide seaduse § 2 fraas Eesti teadusprioriteetidest: Ülikoolide ülesandeks on: …edendada üldist ja eriti Eesti maad ja rahvast käsitlevat teadust. Ehk mäletatakse veel eaka naise sõnu Tengiz Abuladze filmist Patukahetsus: “Mis mõte on tänaval, mis ei vii pühamusse!”. Samuti arvame, mis mõte on ülikoolil, mis ei teeni kõigepealt oma maad ja rahvast! Ja mis mõte on taotlusel anda igale ülikoolile oma seadus ilma kõnesoleva sätteta! Niisiis polnud võimalik koostada mingit aruannet, mida algul kavandati.

Ka ülevaadet “Maaelu järelmõtted” tabas sama või veelgi kurvem asjade käik – sisulised vastused puudusid sootuks. Siis kerkiski üles vajadus hinnata tõenduspõhisel alusel haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevust sisuliste vastuste skaalal.

Käesolevas töös ei uuritud seda teed, mida märgukiri läbis asutusse saabudes – kes ja kellele see vastamiseks suunati. Küllap sellel teel oli oma osa vastuse kvaliteedi kujunemisel. Seda kinnitab kirja suunamise kogemus varasemast ajast – rahvastiku-poliitika küsitelust aastast 2003. Siis nimelt Eesti Põllumajandusülikooli rektor Alar Karis edastas Riigikantseleist saadetud küsimustiku teadusprorektor Andres Koppelile vastajate otsimiseks. Viimane leidis need ja omalt poolt palus küsimustele vastamist võtta tõsiselt (resolutsioonide koopiad on säilinud). Ka vastajad võtsid oma tööd tõsiselt ja Põllumajandusülikoolist laekus erakordse väärtusega materjal, mis oma mõjuga ulatub tänasesse päeva. Tänavuse aasta kogemus kõneleb kahjuks sellest, et “Maaelu seminari järelmõtted” ei tekitanud Eesti Maaülikoolis ei mingisuguseid mõtteid. Kui aga Maaülikoolis tehakse vahet, kas kiri saabub Riigikantseleist või UNIVERSITASelt, siis see on tõend kodanikuühiskonna infantiilsusest Emajõe Ateena kallastel.

Vastustes märgukirjadele ilmneb üldjuhul pealiskaudsus. Tõsisemale süüvimisele ei inspireerinud respondente ei THS poolt pakutud materjali uudsus, maht ega Riigikogu liikmete osalus materjali valmimisel. Sellise leige suhtumise põhjused vajaks muidugi edaspidist uurimist. THS liikmed on väga kaugel sellest, et kuidagi halvustada neid, kelle igapäevatööst sõltub suuresti iseseisva Eesti iseseisvus. Aga ka just selle pärast ei saa endale hoida ja alla neelata kõrkuse ja oskamatuse halastamatuid fakte. Üheksakümnendate aastate esimesel poolel tegutsenud Eesti Arstiteadusnõukogus kujunes Ain-Elmar Kaasiku mõjul seisukoht, et ülikoolid peaksid ette valmistama nii palju akadeemilise kraadiga spetsialiste, et neid jaguks ka administratiivsete ülesannete täitmiseks. Nüüd kaunis eesmärk ongi formaalselt täidetud – CV-de põhjal näeme, et THS algatusi ministeeriumides panevadki paika bakalaureusekraadiga ametnikud. See saavutati lati langetamisega – ülikooliseaduse alusel akadeemilise kraadiga bakalaureus ei ole midagi muud kui varasem lõpetamata kõrgharidusega või rahvalikus väljenduses täiendatud keskharidusega isik. Niisiis kogeme riiklikult devalveeritud kõrgharidust ja selle kaudu ka riigiametniku kõrge nimetuse langust.

Moskva Eesti Seltsi esimees teadusdoktor Riho Nõmmik avaldas 2003. aasta naistepäevases Postimehes artikli “Nõunikest, haridusest, käitumisest ja riigist”.

Ta kirjutas: …ei ole midagi imestada, et halvasti kasvatatud ja kesise haridusega tippametnikud valivad endale nõunikeks veelgi madalama haridustasemega inimesi. Olen internetis märganud mõne Eesti ministeeriumi tippametnike haridustaset. Isegi asekantslerite hulgas on noorukeid, kes pole kõrgkooli veel lõpetanud, või õpivad eriala, mis nende töö profiiliga vaevalt et kokku läheb. Ja mitte harva on ministritel haridus, millisel ei ole vähimatki kokkupuudet nende juhitavate ministeeriumite tegevusega. Vaja oleks üksikasjaliselt uurida, kuidas on olukord täna. Aga kes ja kuidas seda teeb? Karta on, et riiklik rahastaja ei võimalda teadlasel olla objektiivne.

Meil on paraku kujunenud nii et Haigekassa laseb ise enda teenust uurida, perearstid ise uurivad oma panust ja sõltumatud aateühingud sõltuvad riigi almusest.

Kui haridus- ja võimuinstitutsioonidest, kus koosseisus kokku tuhandeid töötajaid, laekuvad Toompea haritlasühenduse ja seadusandjate märgukirjadele ebapädevad vastused või ei reageerita üldse, siis ei ole see üksnes viisakuse/korrektsuse/takti küsimus. See on riigi demokraatliku arengu allakäigu sümptom. Kas oleme laskumas tagasi aega, millest kirjutas klassik Oskar Luts oma “Kuningakübaras”: Küllap puges kuhugi rohelise kalevi alla meie higist nõretav vaimulapsuke ja jäigi sinna igaveseks ajaks nagu teisedki projektid ja märgukirjad, mis kunagi on saatnud kõrgemaisse sfääresse väikesed Hoffmannikesed ja Dellikesed. Nad on juba vanad ja targad, kuid ei tea veel sedagi, et kõik mis hea ja armas, tuleb Vene tsaaririigis ainult ülevalt alla ja mitte kunagi ei lähe alt üles. Nii aitab igihaljas Oskar Luts meid selgusele jõuda impeeriumi tavades. Aga demokraatiat tuleb iga päev taas luua, isegi kui see üle jõu käib.


Järeldusi:

  1. Haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevus komplitseeritud probleemide lahendamisel on madal või puudub üldse. Arrogantsus, tahte või motivatsiooni puudumine THS päringule vastamisel ei tee asja paremaks. Vastustes ei kumanud läbi, et kuskil oleks moodustatud ad hoc töörühma lahenduste leidmisel.
  2. Üldreeglina seest tühjad vastused ei võimaldanud THS-l edasi liikuda kausaalsete seoste leidmise teel.
  3. Haridus- ja võimuinstitutsioonidel on ilmseid raskusi sisulise ja formaal-juriidilise vastuse eristamisega. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusseda erisust ei sätesta, mis loob võimaluse laveerimiseks. Kodanikualgatuse menetlemist blokeerib lõplikult VV määruse Asjaajamise ühtsed alused § 43 “Asi loetakse lahendatuks, kui (…) dokumendi saatjale on vastatud”.
  1. Sisuliste vastuste otsimine põrkub vastu teisejärgulisi, ent paraku otsustavaid takistusi:
  2. a) kirjavastuste madal distsipliin ja madal kvaliteet;
  3. b) kummalise väärtusega juurdepääsupiirangute kehtestamine kirjavahetusele(THS kirjadele kehtestati Põllumajandusministeeriumis 75 aastat; siiski Riigikogu Kantselei poolt analoogilistele kirjadele seda piirangut ei rakendatud);
  1. c) ametnike ebapiisav ametialane ettevalmistus;
  2. d) kirjavastuste kvaliteedinõuete puudumine õigusaktides.
  3. Kui taasiseseisvunud EV algusaastatel oli puudus strateegiatest ja tegevuskavadest, siis täna takistavad ülepaisutatud arengukavad uute ideede ja ettepanekute introdutseerimist – ametnikud kasutavad neid kavu kilbina uute ettepanekute tagasilükkamiseks. Institutsioonid, kes otseselt ei osalenud nimetatud strateegiate/kavade väljatöötamisel, ei tea teiste kavadest midagi.
  4. Vaja oleks selgusele jõuda, millest on tingitud elementaarse asjaajamiskorra eiramine valitsusasutustes, rääkimata siis veel kodanikuühiskonna parameetrite täitmisest. On päevaselge, et kodanikualgatust tõrjuva tööstiili taga on suuresti kinni ministeeriumide sisuline töö ja küllap ka kogu elu Eestimaal.
  5. Pilootuuring “Haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevuse testimine”võimaldas kindlaks teha nimetatud institutsioonide ebapiisava oskuspädevuse kui Eesti arengut piirava teguri kriitilise tähtsuse. Uuring vajab riiklikku edasiarendust.
Advertisements