Demokraatia teooria ja praktika. Varrak

Sildid

, , ,

Ettekanne Välis-Eesti konverentsil Rahvusraamatukogus, 25. 11. 2017

Toomas Varrak

Külma sõja lõpp muutis mõiste demokraatia (rahva võim) arenenud riikides poliitiliseks normiks. Seda peetakse ühiskonna poliitilise kultuuri arengutaseme indikaatoriks. Hoolimata tõsiasjast, et pool külma sõja järgsest ajast on ühiskondlik areng õõnestanud selle normi üldkehtivust. 1992. aastal avaldas ameerika ühiskonnateadlane Francis Fukuyama optimistlikku lootust, et demokraatia on ühiskonna valitsemise viimase vormina lõplikult võitnud ning tõrjub ajaloo näitelavalt kõik mittedemokraatlikud valitsemisvormid. Tänaseks on ta oma hinnangus asjaolude survel muutunud mõnevõrra ettevaatlikumaks.

varrak toomasPraktilises käibes varieerub mõiste demokraatia sisu tugevasti. Oma ennustuses pidas Fukuyama silmas liberaalset demokraatiat. Viimase kõrval võib Eesti raamatukogude elektroonilises kataloogis leida veel oma kümmekond erinevat sorti demokraatiat.

Üldjuhul peetakse lääne kultuuriruumis demokraatia all silmas siiski liberaalset demokraatiat. Selles liitsõnalises mõistes on demokraatia ja liberalism omavahel nii tihedalt liitunud, et neid peetakse sageli identseiks. Tegelikult osutab selle mõiste I pool, liberaalne sellele – kuidas peaks valitsema. Mõiste teine pool, demokraatia, aga, kes peaks valitsema. Nii satub liberaalse demokraatia mõistesse vastuolu, mis lubab praktilises poliitikas manööverdada selle sõna ühe või teise tähendusega. On saanud tavaks, et poliitikat, mis vastustab liberaalset väärtussüsteemi, nimetatakse ebademokraatlikuks, populistlikuks, äärmuslikuks. Sõltumatult sellest, millist toetust see kodanikelt pälvib. Ja vastupidi. Viitega liberaalsetele väärtustele on võimalik demokraatiast rääkida ka siis, kui selle poliitikat toetab rahva vähemus.

Liberaalne demokraatia ideelised alused pärinevad prantsuse valgustajate filosoofiast. Need on vajutanud pitseri liberaaldemokraatia väärtussüsteemile ja tõrjunud demokraatia mõistest rohkem või vähem välja väärtusi, mis on omased teistele poliitilistele väärtussüsteemide, eelkõige konservatiivsele maailmavaatele, aga ka sotsialismile. Neid nimetatakse populistlikeks, ebademokraatlikeks, iganenuiks, tagurlikeks või isegi reaktsioonilisteks. Tõrjutud väärtusteks on rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks, sotsiaalne õiglus jne, kui nimetada vaid esimesi meelde tulevaid. Tühiseid mugandusi arvestamata võib öelda, et kõik need väärtused mahtusid raskusteta demokraatia raamidesse ajal, mil seda mõistet kasutasid muistsed kreeklased. Tegelikult on niisuguse tõrjumise taga liberaalide katse, kaaperdada mõiste demokraatia ja monopoliseerida selle sisu. On pisut kummaline, et ühe ja sama mõiste (rahvas) erinevad keelelised vormid, kreeka demos ja ladina populus on andnud poliitikas vastandliku sisu ja väärtuslaenguga terminoloogilisi tuletisi. Tänases poliitilises kontekstis võiks ju küsida, mis muudab populistlikuks, äärmuslikuks ja ebademokraatlikuks inimeste soovimatuse leppida massilise sisserändega teistest riikidest ja kultuuripiirkondadest? Või mis muudab populistlikuks ja äärmuslikuks brittide soovi, lahkuda Euroopa Liidust, prantsuse Rahvarinde (FN) soovi loobuda eurost või EKRE poliitika Venemaaga uue piirilepingu sõlmimise vastu jne. Neile küsimustele on sama raske vastata kui küsimusele, miks peaks pidama äärmuslikuks ja ebademokratlikuks soovi lahkuda erakonnast või ametiühingust, mille liikmeks kord on astutud; või mis muudab äärmuslikuks soovimatuse, lubada oma koju võõraid inimesi, kes mingitel põhjustel hülgavad omaenda elamispinna? Lihtne pole ka põhjendada, miks on äärmuslik poliitika, mille eesmärgiks on õigluse taastamine? Need küsimused puudutavad mõistagi vaid äärmuslust, populismi ja ebademokraatlikkust, mitte moraali, poliitilist mõistlikkust või otstarbekust. Moraali kontekstis vääriks ehk tähelepanu tõsiasi, et riigid, kust lähtub massiline migratsiooniliikumine, võitlesid aastat viiskümmend tagasi relv käes end vabaks koloniaalsest sõltuvusest. Võitluse tulemusena kihutati sealt minema euroopa kolonisaatoritest valitsev klass. Nüüd soovivad vabaduse kättevõitnud riikide kodanikud järgneda massiliselt lahkunud kolonisaatoreile.

Organisatsiooniliselt vormilt on liberaalne demokraatia pluralistlik ja tunnistab põhimõttes erinevate poliitiliste püüdluste eluõigust. Teatud küsimustes on see aga niisama sallimatu nagu tema populistlikud konkurendid. Traditsioonilised ehk peavooluerakonnad on aja jooksul liberaalse demokraatiaga kohanenud ja võtnud osa selle seisukohtadest oma ideelisse arsenali. Seetõttu ei peeta liberaalsest demokraatiast rääkides tavaliselt silmas ainult liberaalseid erakondi. Tänapäeval katab see mõiste ka konservatiivsete ja sotsialistlike erakondade poliitikat. Nii on tekkinud poliitilised suundumused, mis kannavad pisut kummalisi nimesid – konservatiivne- resp sotsiaalne liberalismiks. Õieti on liberaalsete ideede tungimine teistesse poliitilistesse liikumistesse võtnud pinna liberaalsete erakondade enda jalge alt. Liberaalsed erakonnad on tänase Euroopa poliitikas muutunud suurel määral marginaalseiks. Nii on juhtunud Inglismaal, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Ungaris, Itaalias ja mujal.

Peavooluerakondade ideoloogiline tasalülitus on nende omavahelises poliitilises konkurentsis vähendanud ideoloogia rolli, andnud sellele suurel määral tehnilise iseloomu. Liberaalse demokraatia ideoloogiline sallimatus on seetõttu suunatud poliitilisele areenile pürgivate uute jõudude, populistlike liikumiste ja erakondade vastu. Selle põhjuseks on liberaaldemokraatia 18.saj valgustusajastust päritud metafüüsilise, abstraktse humanismi üldinimlike väärtuste ühildamatus populistlike liikumiste ajaloolisel kogemustel baseeruvate põhiväärtustega. Kogemuspõhisteks väärtusteks on, nagu öeldud, rahvus ja rahvuskultuur, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks jm. Nendel väärtustel on eksistentsiaalne tähendus rahvaste ja rahvusriikide tekkes ja püsimises. Kogemuspõhjalt lähtuv poliitika näeb negatiivses valguses paljutki sellest, mida on endaga kaasa toonud liberaaldemokraatia pikaajaline domineerumine rahvuslikus ja rahvusvahelises poliitikas. Nähtused nagu globaliseerumine ja töökohtade kadumine välismaale, massiline migratsioon ning multikulturalism pealetung, representatiivse poliitilise süsteemi marginaliseerumine, selle sattumine suurkorporatsioonide ja eraettevõtjate majandusliku ja poliitilise kontrolli alla, sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine, traditsiooniliste kultuurinormide kõrvaletõrjumine ja nende normatiivse väärtuse lahjendamine liberaalse demokraatia poolt- see kõik on pärm, mis kasvatab toetust populistlikule poliitikale.

Liberaalse demokraatia üldinimlikud väärtused loovad petliku mulje selle moraalsest üleolekust kogemusepõhisest poliitikast. Selle filosoofia väidab, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena, on oma tegudes mõistuspärased ja loomu poolest head. Kõik halb inimeses on vildakate ühiskondlike suhete tagajärg. Need eeldused ei ole aga võetud igapäevasest praktilisest või ajaloolisest kogemusest, vaid on mõistuspärased konstruktsioonid. Nagu pahempoolses ideoloogiaski taandub rahvus, rahvuslik ideoloogia ja rahvuskultuur liberaalses demokraatias üldinimlike väärtuste ees, milles rahvusel on teise või kolmandajärguline tähtsus. Üldinimlikud väärtused ei ole aga abstraktsioonid. Neid ei saa käsitleda lahus konkreetsest inimlikust kandjast, kelle üheks dimensiooniks on rahvuslik kuuluvus. Seetõttu on üldinimlike väärtuste käsitlemine millegi iseseisvana ja nende vastandamine rahvuslikele väärtustele suvaline. Rahvuslik kuuluvus puudub vaid müütilisel lumeinimesel. On küsitav, kas see teeb temast puhtakujuliste üldinimlike väärtuste kandja.

Demokraatia teoreetilise määratluse (definitsiooni) teeb keeruliseks selle sisuline varieeruvus ja sisemised vastuolud. Hollandi kultuuriajaloo klassik Johan Huizinga ütleb ajalooliste terminite (k.a. demokraatia) kohta, et neil on väärtust vaid nii kaua, kui nad märgivad selgesti piiritletud ajavahemikku minevikust. Praktilises kasutuses peab ta eksitavaks (1) terminoloogilist inflatsiooni, s.o. mõiste kasutamist väljaspool selle ajaloolist konteksti ja (2) mudelite loomist. Viimase all mõistab ta ajaloolise mõiste kasutamist normatiivses tähenduses. Vast seetõttu on tänapäeva demokraatiateooria üks klassikuist, Robert Dahl demokraatiat defineerinud kui teoreetilist utoopiat, kui ideaali. Sellise määratluse puhul võib poliitiline tegelikkus vastata ideaalile rohkem või vähem, ilma et ta seejuures tingimata peaks kaotama oma mõistelist sisu. Kriteeriumid, mida Dahl peab demokraatia puhul olulisteks, on pea kõik sellised, mis võivad omada skaalal rohkem-vähem erinevaid väärtusi, ilma et see muudaks demokraatia olemust. Lihtsustatud käsitlus, millega tavaliselt opereeritakse, defineerib demokraatiat selle õiguslike ja poliitiliste tunnuste loeteluga. Sellest vaatepunktist on kriitilise tähtsusega kaks tingimust või tunnust.

  1. Demokraatlik poliitika rajaneb enamuse toetusele.
  2. kodanik peab olema vaba oma poliitiliste seisukohtade kujundamisel ja väljendamiseks

Nendest tunnustest nähtub, et liberaalsed väärtused ei ole demokraatia olemasolu vältimatu tingimus. Ka on kodanikuvabadused pigem humanistlikud kui liberaalsed väärtused. Liberaalsed väärtused ühtaegu laiendavad ja lahjendavad kogemusena eluõiguse saanud traditsiooniliste väärtuste sisu ja jõudu. Teisalt, kui poliitika hindamisel kasutada mõõdupuuks dihhotoomiat õige – vale, siis võiks demokraatliku enamusotsuse kohta öelda prantsuse filosoofi René Descartes’i mõtet parafraseerides järgmist. Üheski vähegi keerulisemas küsimuses (ja poliitika on kaheldamatult keeruliste valikute valdkond) ei ole häälteenamus tõestuseks, et tegemist on õige otsuse või valikuga. Ehk teisisõnu, häälteenamus ei ole õige poliitika garantii. Enamus on enamus, sõltumatult sellest, millist poliitikat või väärtussüsteemi see toetab. Ka ei pruugi enamus toetada alati õiglust, tõde või moraali. Küllap on selle kohta igaühel omi tähelepanekuid. Seepärast piirdume siinkohal vaid mõne õpetliku näitega kultuuriajaloost. Esimesena tuleks ehk nimetada filosoof Sokratese surmamõistmist Ateena demokraatia poolt 399. a e.Kr. Kohtu alla sattus ta seetõttu, et püüdis ateenlasi õpetada, muuta neid paremaiks kodanikeks. Selleks esitas ta järelemõtlemist vajavaid küsimusi. Selline õpetusmeetod puudutas mõnede kodanike usku omaenda tarkusse. Tundes end solvatuna, süüdistasid nad Sokratest jumalasalgamises, noorsoo rikkumises jm ning saavutasid rahvakoosolekul otsuse Sokratese surmamõistmiseks. Piibli Uuest Testamendist leiame aga loo, kuidas Jeesus viidi kohtumõistmiseks Juuda asehaldur Pilatuse ette, Asehalduri otsust ootas ka mõrtsukas Barabbas. Kuigi Pilatus teadis, et Jeesus on süütu ja oli valmis teda vabastama, pidi ta selleks küsima rahva seisukohta. Nagu teada nõudis rahvas Barabbas’i vabastamist ja Jeesuse ristisurma.

Jättes nüüd teooriaprobleemid, vaatleme eelneva taustal liberaaldemokraatia poliitilist praktikat nii nagu seda harrastab Euroopa Liit. Liitu võib pidada liberaaldemokraatia kantsiks Euroopas. See survestab oma liikmeid ja liikmekandidaate järgima Liidus maksvaid liberaalseid tavasid ja norme ning püüab neist teha ka rahvusvaheliste suhete standardit. Kuidas neile tavadele ja normidele toetuv poliitika haakub demokraatiale olemuslikult kriitiliste tingimustega, seda vaatleme järgnevalt.

Nagu nimetatud, on liberaaldemokraatlik ideoloogia mõjutanud traditsiooniliste erakondade poliitikat. Omavahelistes vastuoludes ja konkurentsis on ideoloogia seetõttu taandunud ja keskseks tõusnud sisuliselt tehnilise iseloomuga küsimused. Ideoloogias on liberaaldemokraatia konkurendiks tõusnud populistlikud või populistlikeks nimetatud liikumised ja erakonnad. Nende poliitikat peab liberaaldemokraatia ebademokraatlikuks ja äärmuslikuks.

Nagu teada on EL sisesuhetes liberaaldemokraatia peksupoisteks Poola ja Ungari oma väidetavalt ebademokraatliku ja populistliku poliitika pärast. Luksemburgi välisminister Jean Asselborn kutsus sept 2016 Ungarit koguni Euroopa Liidust välja heitma. Demokraatiast, so rahva võimust rääkides on aga hr Asselborni mandaat Ungari peaministri Viktor Orbani mandaadist üle kahe korra nõrgem (viimastel valimistel vastavalt 45% ja 20%). Ka Poola valitsev Seaduse ja Õigluse Parteil (38%) on saanud valijailt ligi kaks korda tugevama mandaadi kui Asselborn. Arvamusuuringud on näidanud, et selle partei moodustatud valitsuskoalitsiooni toetab arvamusuuringute põhjal 38-47% kodanikest. Viimastel aastatel pole ühegi EL liikmesmaa valimised võitnud peavooluerakond saanud suurema toetuse osaliseks, kui on olnud nn parempopulistlike erakondade toetus Ungaris või Poolas. Jämedates joontes on võidukate peavooluerakondade toetus sel ajal olnud vahemikus 21-34%. Erineva ideoloogilise profiiliga populistlike erakondade toetus on ligikaudu samas suurusjärgus: vasakpopulistlikud nagu Hispaania Podemos – 21% või Kreeka Syriza – 36%; parempopulistlikud saksa AfD (Alternativ für Deutschland) – 13%, Rootsi Demokraadid – 18% jne. Mitmetes riikides on populistlikud erakonnad tõusnud poliitilises süsteemis erakondade pingerea etteotsa. Rootsi Demokraadid on tugevuselt riigi kolmas erakond, samal kohal on saksa AfD, hispaania Podemos, Austria Vabadusepartei (26%). Hollandis on Geert Wildersi Vabadusepartei ja Itaalias Beppe Grillo Viie Tähe Liikumine aga momendil tugevuselt riigi teine erakond. Seega võib kokkuvõtteks öelda, et demokraatia jaoks kriitlist tähtsust omava enamuse toetuse aspektist pole mingit põhjust vastandada demokraatiat ja populismi. Kasutades USA ekstremismi-uurija Cas Mudde formuleeringut võib pisut lihtsustades öelda, et populism on demokraatlik vastus aastakümnete pikkusele ebademokraatlikule liberaalsele poliitikale, mis liberaalsete väärtuste nimel on ignoreerinud kodanikkonna olulisi eksistentsiaalseid huvisid.

Mis puutub kodanike poliitilistesse vabadustesse, siis nende olemasolu või puudumine on keerulisem küsimus. Liberaaldemokraatia otsustab nende üle seadustatud ajakirjandusvabaduse ja poliitiliste ühenduste, s.o. erakondade olemasolu ja tegevusvabaduse alusel. Need on aga kaudsed tunnistajad, mis ei räägi kuigi palju sellest, millised on kodanike tegelikud võimalused mõjutada poliitikat ja riiklikku elu. Erakondade puhul tuleb arvestada ka sellega, mida poliitiline eliiditeooria nimetab „oligarhia raudseks seaduseks“. Selle järgi taanduvad erakonna praktilises tegevuses selle programmilised eesmärgid erakonnasiseste administratiivsete ja poliitilisest strateegiast tulenevate vajaduste ees. Küsimused nagu kas osaleda parlamentaarses või valitsuskoostöös teiste erakondadega, kuidas suurendada erakonna liikmes- ja valijaskonda (või peatada nende lahkumine), keda valida erakonna juhiks ja juhatusse, keda ning millisele kohale lülitada valimisnimekirjadesse võivad vähendada erakonna tegevuses tähelepanu programmilistele nõudmistele, sundida tegema kompromisse jne.

Peavooluerakondade oligarhilise iseloomu kasv väljendub bürokratiseerumises. Sellega käib kaasa tavakodanike huvi vähenemine nende tegevuse vastu. Erakonnad muutuvad rohkem spetsiifiliste võimuhuvide (nõukogude ajal oleks öeldud- klassihuvide) agentideks kui tavakodanike eksistentsiaalsete huvide ning väärtuste kaitsjaiks. Selle vastuolu pinnal tekkinud uute liikumiste ja erakondade poliitiliseks neutraliseerimiseks on peavooluerakonnad neile külge riputanud demokraatiavaenuliku populismi silt. Sisuliselt tähendab see, et liberaaldemokraatia käsitleb populiste kui teise sordi inimesi, kellele seisukohti pole vaja arvestada ning kellele tuleb kaasa tunda ja juhatada õigele teele. Niisugusel suhtumisel ei ole midagi tegemist demokraatiaga, so. rahva võimuga, mille eelduseks on kõigi kodanike võrdsus.

Meediavabadusest kui kodanike poliitilise vabaduse tingimusest rääkides peab aga silmas pidama, et meediaasutused on eelkõige äriühingud, mille eksistents sõltub nende majandustulemustest. Nende tegevus poliitilise arvamuskujundajana on ainult osa nende eesmärkidest. Avalike suhete valdkond kujutab endast tegelikult suurt tööstusharu, mille eesmärgiks on avaliku arvamuse kujundamine. Selle käigus satuvad meediasse ka propaganda, pooltõed, skandaalid, reklaam jm, mis segunevad poliitilise arvamuskujundusega ja lahjendavad meedia rolli poliitilise arvamusvabaduse instrumendina. Ka meedias töötavate inimeste poliitilised eelistused ei pruugi toetada poliitilise arvamusvabaduse kasutamist. Samastada seadusega kehtestatud meediavabadust tavakodaniku võimalusega osaleda poliitilises arvamuskujunduses, nagu liberaaldemokraatia seda teeb, on suuresti meelevaldne. Osalemine poliitilises praktikas pakub selle tõe kinnituseks piisavalt kogemusi. Paraku jäävad need üksikjuhtumitena enamasti varjatuiks. Küll aga räägivad Kurdistani ja eriti Kataloonia viimase aasta sündmused, et meediavabadus ei tähenda iseenesest kodanike poliitilist vabadust. Igatahes mitte selles mõttes, et liberaaldemokraatia tunnistaks kodanike õigust viia ellu oma poliitilist tahet. ÜRO põhikiri ja rahvusvaheline majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (1966) kuulutavad kõigi rahvaste õigust enesemääramisele. Ja riikide kohustust seda õigust austada. Jättes kõrvale Kataloonia konflikti vaieldava poliitilise aspekti, näeme, et liberaaldemokraatlik Hispaania valitsus kasutas Kataloonia omavalitsuse ja kodanike suhtes kõiki vahendeid (jõu kasutamiseni välja), et võtta neilt võimalus, avaldada arvamust oma poliitilise iseseisvuse kohta. Viitega põhiseadusele valitsus sisuliselt keelas niisuguse arvamusavalduse. Ning valitsusel oli liberaaldemokraatliku EL-i täielik tugi. Samasugust respekti rahva poliitilise tahte vastu näitas rahvusvaheline liberaalne demokraatia Kurdistani iseseisvuse rahvaküsitluse asjas. Ehk teisisõnu, põhiseaduslikud ning geopoliitlised kaalutlused on liberaaldemokraatiale olulisemad kui rahva vaba poliitiline tahteavaldus. Taoline argumentatsioon ei erine sellest, millega tulid välja NL valitsejad Eesti iseseisvusliikumise vastu. Seetõttu tuleb tunnistada, et õigus on nendel, kes (N. Chomsky) väidavad, et liberaaldemokraatlik ideoloogia on lähedalt seotud marksismi-leninismiga.

Kokkuvõtteks võiks öelda järgmist. Liberaaldemokraatial ei ole eriti veenvaid teoreetilisi ja praktilisi argumente, millega saaks põhjendada demokraatia mõiste monopoliseerimist. Seda, et liberaaldemokraatlik käsitlus demokraatiast on see ainuke õige. Liberaalsed väärtused, millele taolised pretensioonid toetuvad, on ratsionaalsed abstraktsioonid, millel puudub kogemuslik tugi. Nad tekitavad küll illusiooni nende väärtuste kõrgest moraalsest standardist, kuid põrkuvad praktikas ühiskonna tegelike, kogemusel baseeruvate väärtustega. Liberaalne väärtussüsteem on universaalne, see kehtib ajast ja keskkonnast sõltumatult ning sellisena igavene. Kogemuspõhise väärtussüsteemi juured on kultuuris. Need väärtused tulenevad rahvuse eksistentsiaalsetest vajadustest, kehtivad piiratud poliitilises, ajaloolises ja geograafilises kontekstis ning muutuvad aeglaselt. Oma olemuselt on need konservatiivsed. Nagu eelnevalt nägime, ei ole populistlikud liikumised ja erakonnad (vähemalt oma senises poliitikas) mitte ebademokraatlikud ja äärmuslikud (nagu liberaalne demokraatia neid stigmatiseerib), vaid esindavad demokraatia konservatiivset varianti. C. Mudde nimetab nende poliitikast illiberaalseks (mitteliberaalne) demokraatiaks. Mõiste illiberaalne ei ole eesti keeles kõige parema kõlaga. Seetõttu oleks populismi õigem kvalifitseerida konservatiivseks demokraatiaks. Sellisena oleks tal loogiline ja süsteemne koht sotsiaaldemokraatia ja liberaaldemokraatia kõrval.

Mis puutub aga demokraatiasse kui poliitilisse normi, siis sellist positsiooni ei tunnistanud antiiksed standartid. Aristotelese poliitiline süstemaatikas (mis annab eetilise hinnangu erinevatele valitsemisviisidele) on demokraatia liigitatud halbade valitsemisviiside hulka. Ilmselt seetõttu, et demokraatia annab demagoogiale ja omakasupüüdlikkusele võimaluse poliitikas edukalt kaasa lüüa. Sokratese ja Jeesuse näited iseloomustavad seda minevikust, Jokk-skeemid ja muu taoline on aga tänase Eesti näited. Demokraatiast paremaks rahvavõimu vormiks peab Aristoteles politeiat. Selle sõna eestikeelseks vasteks võiks olla konstitutsioon ehk seaduse valitsus. Küll mitte niisuguses tähenduses, nagu seda Eesti poliitikas sageli näeme. Pigem selles mõttes, et kreeklastele tähendas seadus tavaõiguslike normide austamist. Seda silmas pidades võib öelda, et konservatiivne demokraatia on Aristotelese süstemaatika headele valitsemisviisidele lähemal kui liberaalne demokraatia. Ning lõpetuseks. Erinevalt liberaaldemokraatiast oli Aristotelese seisukohal, et parim valitsemisviis on selline, mis arvestab rahva iseloomu ja koosseisu.


Vaata konverentsi ettekannetest ka:

  • Juhan Telgmaa ettekanne 
  • Piltmeenutust Välis-Eesti Ühingu konverents – leitav samal lehel
* Täname Leili Utnot lahke kutse eest!
Advertisements

Eesti looduse väärtus ja selle kaitse

Sildid

, , , , ,

valis25. nov. 2017 toimus Väliseesti Ühingu konverents “Sada aastat Eesti riiki“ (kava). Konverentsi kutsus kokku ja juhatas Leili Utno, VEÜ juhataja, ERK liige. Ettekandega esines teiste hulgas Juhan Telgmaa. Selgus, et Eesti keskkonna, sh looduse kaitse on hoopis vanem kui Eesti ise. Uuri siit:

Eesti looduse väärtus ja selle kaitse:

Siia ilmutame veel ettekandeid, mida autorid on lahkesti lubanud jagada. Konverentsil jagatud materjalid on ERK käsutuses. Tulge tutvuma!

Meenutus konverentsilt:

 

Pooltund Ando Lepsiga

Dr. Ando Leps on meie klubi üks säravatest tegevteadlastest, kes on ka Eesti Rooma Klubi suurele kaardile ära märkinud oma õige mitme üleilmse Rooma Klubi kogumikus avaldatud artikliga.

  • Mis muudab selle riigimehe ja teadlase eriliseks?
  • Miks on ta tuntud kaugel, tundmatu siin?
  • Miks on teda avaldatud võõrastes keeltes, omas aga Uues Eestis peaaegu mitte?

Need pole ainsad küsimused, mis vastuseta jäävad. Ja need pole küsimused mitte ainult Ando kohta.

  • Kas nõukogude teadusel on veel kohta siinpool suure liidu piiri? Kas teadlased suudavad olla kõrgemal olupoliitikast ja argirähklemisest?
  • Kas vene keel on (veel) teaduskeel?
  • Kuna meie “teadlased” ei valda ka prantsuse, saksa, hispaania, mandariini ega muid suuri keeli, kas jäämegi sõltuma oma piiratusest?
  • Kas teadusel endal on ka vastutus ühiskonna ees?

Veeda pooltund Eesti Rooma Klubi liikme Ando Lepsiga ja saa teada ühest väikesest killust selles eesti hariduse, harituse ja teaduse (kurb)loos.

A. Lepsi kohta vaata ka ERK varem avaldatud postitust.

Ühiskond ilmutab labastumise märke

Sildid

, , , , ,

FOTO: Sille AnnukTõnu Ots, psühholoog

Ühiskond, nii suures kui kohalikus plaanis, on paljude probleemide kõrval üha sagedamini kokku puutunud ilmingutega, mida nimetatakse seksuaalseks ahistamiseks. Globaliseeruvas maailmas põrkuvad selle mõiste all enamasti eri kultuuride inimõiguste probleemid ja meie väiksemas ühiskonnas isikuvabaduse probleemid.

Suude puhastamise telesaates ja samalaadsete juhtumite meediakajastuses jäi kõlama arusaam, et meil on paljud seksuaalse ahistamisena käsitletavad seigad, suhtumised ja teod mõisteliselt segased või ära seletamata ja see ei võimalda juhtunule hinnangut anda ka nüüd, kus skandaalide kampaaniaaeg peaks juba otsas olema.

Kõigepealt on täiesti vale sedalaadi suhete pundart siduda seksuoloogiaga – pole mingit mõtet seksuoloogide käest kommentaari paluda. Seksuoloogia, mille erikursuse olen psühholoogiaõpingute raames ka mina läbinud, on siiski puhtalt meditsiinivaldkonna haru ja seotud üksikisiku seksuaalfunktsioonide haiguslike või tunnetuslike häiretega. Kui nende häirete hulka kuuluvad ka mistahes vormis intiimse suhtlemise probleemid, on see kas psühholoogia (seksuaalpsühholoogia, pereteraapia), filosoofia (käitumiseetika, moraal) või nende vahele peitunud parafiilia (perverssete käitumishäirete ja psühhiaatriliste probleemide) valdkond. Loomulikult on neil kõigil kusagil ka kolmas sotsiaalpsühholoogiline seotuspunkt – avalik arvamus, võrdõiguslikkus, seadusregulatsioon, õiguskäitumine, mis selguse asemel muudavad arusaamise vaid keerulisemaks.

Ka mõisteks peetava seksuaalse ahistamise teise poole ehk ahistamisega on asjad keerulisemad, kui praegustes hinnangutes välja paistab. Seda on kõige arusaadavam vaadata suhtlemispsühholoogia seisukohalt. Üks piir on täiesti selge: ahistamine on tegutsemisvabaduse piiramine ja selle äärmuslik ilming on ka otsene seksuaalvägivald ehk vägistamine ning see vist palju seletamist ei vaja. Selleks on füüsiline rünne, mis on otse suunatud genitaalidele või genitaalide abil. Kuid kohtuasjades mahuvad seksuaalse ahistamise mõistesse ka vahekorra väljapressimine, «sunniviisiliselt vabatahtlik» seks, «armastav pedofiilia», käperdamine, suuseks, näpuseks, intiimsusele viitavad solvangud ja ka vägivaldne suudlemine või kupeldamine.

Kõigi nende üldine tunnus on kohtlemine, mis on midagi muud kui suhtlemine. Enda sõnaline arusaadavaks tegemine ja teise mõistmine on suhtlemine. Mistahes vormis teise inimese füüsiline puudutamine on kohtlemine. Kohtlemine võib olla ka meeldiva suhte osa, kuid inimese keha on tema ainuomand ja selle puudutamise õiguse üle otsustamine on iga inimese inimõigus (välja arvatud laps, patsient, teovõimetu isik, õiguskorra rikkuja). Isegi kaitsesüstimisega, kirurgilise operatsiooniga, päästmisega, suitsiidiga jne on ikka tekkinud õiguslikke probleeme.

Eri kultuurides on tekkinud tuntavad suhtlemispsühholoogilised ruumilised piirid. Intiimsfääri tungimisena tunnetame võõra või ebasoovitava inimese lähedust juba käsivarre ulatusest lähemal. Nii on vist igaüks tundnud ebamugavust võõra inimese liigsest lähedusest bussis-trammis, järjekorras, ka koolipingis ja koosolekulgi. Tantsimine on peaaegu ainus erand, kus oleme valmis või peame taluma ka võõra keha intiimset lähedust. Edasi tulevad juba suuremaid kultuurierisusi väljendavad piirid: personaalselt kaitstav piir ja võrdsusena tunnetatav sotsiaalne piir, mida arvestavad suhtekorraldajad. Selle kokkuvõtteks võib öelda, et tunneme end isikuna vabana umbes poolemeetrise nähtamatu piiri taga. Või teistpidi, ebaturvaliselt, kui keegi meile soovimatu sellest seespool on.

Keeleline suhtlemine algab neutraalsest ja n-ö diplomaatilisest kõnest – näiteks raadio- ja telediktori tekst. Märgilisuse ja tunnetusliku sisu annab tekstile koos kehakeelega endast väljapoole suunatud tähelepanu või selle vajadus ehk edevus ja kellelegi konkreetselt suunatud flirt. Tagasihoidlikkus suhtlemises ei ole tänapäevakäitumises ammu enam voorus, kuid edevusena avalduv käitumine võib kahju tuua küll.

Sõnakasutuse kõlblusnormide järgimine on loomulikult iga kultuuri või iga isiku oma asi, kuid suhete ja suhtlemise analüüsi seisukohalt on tähtis aru saada flirdi olemusest. Flirt ja selle osana ka seksapiil on kahe inimese suhetes nagu käitumise puhvertsoon, mis paneb paika, kui kaugele võib suhtlemist teisele talutavalt arendada. Ehk tajuda piiri, kus suhtlemine hakkab muutuma kohtlemiseks. Vältimaks ebameeldivat kohtlemist, on flirt sobiv just selleks, et teise läbinähtavaid püüdlusi teda otseselt haavamata vältida või millestki keelduda.

Enamik ebameeldivalt lõppenud kontakte baaris, peol, rannas ongi tingitud oskamatusest või taipamatusest flirdi tasandil «ei» öelda. Nii tulebki mängu eneseõigustus – miks tal siis selline dekoltee oli või miks ta nii lühikest seelikult kandis, miks ta mind nii kutsuva pilguga vaatas jne. Liibuvas tantsimises on selles mõttes kõige suurem oht eksitavat signaali anda. Filmides nähtu põhjal on paljudes õhtumaa kultuurides kindel vihje flirtimisele kellegi välja kutsumine, kohting. See on kutse mängule, kindel märk väljendamaks ja ära tundmaks teise soovi kaasa mängida.

Põhimõtteliselt pole ses jutus justkui midagi uut, kuid suhtlemismaneerid muutuvad väga kiiresti ja kardinaalselt. Tänapäeva internetikultuuris kujunenud noored oskavad end erootiliselt paljastada, ropendada, nartsissistlikult ja nümfomaanlikult riietuda, kuid flirt vajab ka pilke, kehakeelt, hääletooni ja nii jõuab kiirsuhe tänapäeval aususeks peetava otsese küsimuseni «kas seksime ka?». Kuid seegi pole seksuaalne ahistamine ega seksuaalvägivald.

Nende hiljutiste ja sagedaste sündmuste ja meediakajastuste kokkuvõttes tekib paljudel küsimus: aga mis neis kõmu tekitanud käitumissituatsioonides siis nii väga valesti oli? Tänapäeva kõlblus aktsepteerib ju vastastikku soovitud üheöösuhet, seksi ostmist, pornograafia nautimist jne. Tõepoolest, mis oli neis üldsuse meeli riivanud ja eri arvamuste sõda põhjustanud lugudes valesti?

Enamikul inimestel ei ole ilmselt kokkupuudet situatsiooniga, mille kirjeldamistki tuleb korrektsuse huvides ebatsensuurseks pidada, kuid äärmusliku näitena peaks praeguses jutus aitama asja olemusest paremini aru saada küll. Mul tuli kunagi analüüsida laibarüvetaja (nekrofiili) mõttelaadi. Ka pärast süüdimõistmist jäi ta enda juurde: ohvrile ei tähendanud selline seks ju enne ega pärast niikuinii midagi, milleks siis karistus? Räägi, kuidas tahad, aga talle ei õnnestunudki selgeks teha, et tal oli puudu üks inimlik omadus – eneseväärikus. Ja see on üks olukordadest, kus selle omaduse puudumine on tingimusteta karistatav.

Paljudest praegu kõne all olevatest käitumisjuhtumitest kumab läbi nõukogudeaegsele häbikultuurile tuginev süüdistav viide inimese kõrgele ametipositsioonile sõnadega «ta häbistas enda seisundit, ametit, parteid, kollektiivi». Aga mitte sõnagi vihjest üldinimlikule süümekultuurile, mille olemuseks on isiksuse eneseväärikus, mitte teiste arvamus ega suhtumine, vaid iseenda sisemine eetiline kontroll, mis oleks kõigis neis kõnealustes situatsioonides pidanud vajutama pidurit – mitte amet ega positsioon, vaid minu eneseväärikus sellist käitumist ei luba.

Tegu saab hukka mõista ja karistada, aga ka mõista ja andestada. Väärikuse vastandmõiste on labasus. Sotsiaalne labasus on arrogantsus, valetamine, musta valgeks rääkimine, «kõrgemalt» tuleva korralduse või normi piires käitumine. Inimese eneseväärikuse labasus on siiruse puudumine, eneseõigustamine ja vabandamine. Vabandatakse kogemata juhtunu pärast. Enda süüd tunnistav inimene ei vabanda, vaid palub andeks selle eest, mida on teadlikult teinud. Peresiseseid suhtlemistülisid lahkavad psühholoogid teavad selle kõnepruugi erisust ja jälgivad seda suhete mikrokliima üle otsustades. Vabandav inimene oma tegu tahtliku süüteona, väärteona või isegi kuriteona ei tunneta, andeks paluv aga küll.

Nende algselt üksikute, nüüd juba samalaadsete juhtumite peaaegu massiline avalikustamine sunnib eelkõige üldistama, et asi polegi üksikjuhtumites, vaid meie ühiskond ilmutab labasemaks muutumise märke, et kõlbluskriis on muutunud pandeemiaks ja see võib olla pöördumatu protsess.

Rail Baltic agoonias?

Sildid

,

Juhan Telgmaa

UntitledUudis: Rail Balticu projekti asub Eestis juhtima erukolonel Aivar Jaeski, kellel on logistikainseneri kvalifikatsioon Tallinna Tehnikakõrgkoolist. Tore! Ometi üks asjakohase hariduse ja juhtimiskogemusega tegelane projekti arendamas. Ta näeb kindlasti kohe ära projekti parandamatud nõrkused ja temast võib saada liitlane RB realistliku versiooni kavandamisel.

Värske veri on vajalik, sest RB on suundunud tupikteele. Üks tuntud lakeiajakirjanik juba hõiskab, et selle mõrtsukaliku RB trassi vastased on oma kampaaniaga põrunud. Tõtt on selles vähe, sest valimiste-eelses õhkkonnas lihtsalt ei mahtunud see teema üldse meediasse. Kõige selle kampaaniaks sildistamine on järjekordne katse vastutustundlikke kodanikke halvustada. Tegelikult võitlus RB mõistliku variandi eest (ehk projekti õnnestumise, mitte läbi kukkumise eest) jätkub.

Selge, et kellegi on vesi ahjus, sest senajani pole suudetud tõestada 4 miljardit bluffi projekti eeldatavas tasuvuses. Algandmeid salastatakse jätkuvalt. Paistab, et ainus lootus on asi poliitikute jõuga läbi suruda, sest siis ei jää mitte kedagi, kes sellise mastaapse raiskamise eest mingitki vastutust kannaks.

Ometi on RB jõudnud järgmisse faasi. Paistab, et mõlemad pooled – nii selle kõiki ja kõike läbipuuriva otsetrassi läbisurujad kui RB-t päästa üritavad kodanikud – hakkavad väsima. Ka põlvepikkusele poisikesele on selgeks saanud, et sellisest RB-st saaks Eestis „inimtühja soo servale paigutatud hamburgerikiosk, mis oma ainsat klienti võibki ootama jääda“ (Kaarel Tarand). Seda tõdemust jagavad ajatundjad üle Euroopa. Hiljutisel suurejoonelisel transpordikonverentsil kõlas mitmest ettekandest, et infra puhul on kõige tähtsam asukoht – see tuleb viia sinna, kus on inimtegevus. Vastupidist väidab Henrik Hololei: teeme raudtee, küll siis tuleb elu ja kaubad. On raske ette kujutada, kuidas toob elu 60-meetrine ületamatu koridor, milles kihutavad peatumata rongid. Niisiis sellel kõigekõrgemal Euroopa transpordidirektoril on mingi oma kinnisidee, mis läheb küll järsult lahku reaalsusest, kuid on sellegipoolest sobiv poliitikuile.

Väsinud läbisurujad ei üritagi enam võimatut – tõestada faktipõhiselt ja metoodikalt usaldusväärsete prognoosidega RB otsetrassi mõttekust. Kramplik pingutus majanduslikku kasu välja rehkendada kukkus 4-miljardise blufiga vahelejäämiste tõttu läbi. Nii ei saagi suured otsustajad minna konkreetseks, nad jäävadki rääkima vaid mingis makroskaalas, kui hea on ühendada Eesti Euroopaga. Ei laskuta pisikesse Eestisse, kuhu selline monstrum ei mahu ei sotsiaalselt ega looduslikult. Kuninglikult tasutud kvislingid selle rammusa piruka juures suudavad vaid paljasõnaliselt deklareerida: teie kriitika on alusetu, meie ütleme, et kõik on korras ja õige. Aga nad võivadki „tuima panna“, sest neil on kindlaks seljataguseks 63 süüdimatut häbipostlast Riigikogus.

200 tuhane euro eest palgatud PR firma pole aidanud. Teise arvamuse kandjate Putini agentideks sildistamine pole aidanud. Ideed on otsas. Siim Kallase palkamine tundub viimse õlekõrrena. Aga ka tema esimene samm oli läbikukkumine, mage vale Mati Hindi, miljardite ja miljonite teemal.

RB-u õnnestumist püüdlevad kodanikud hakkavad samuti väsima. Ette on kerkinud kummisein. Meil peaks nagu olema demokratlik riik, kus seadus on ülimuslik. No pole seda järginud ei valitsused ega ka rahvast esindav võim, mis on teinud täiesti teadlikult meie maale ja rahvale selgelt kahjuliku otsuse. Selle juures on vait nii president, teadlaskond, kultuuritipud. Kas ka nemad on tasalülitatud nagu parteitruud Tartu linna juhid? Kui kõik koerad hauguks, oleks ka karavanil vähem mugav edasi liikuda.

Milles seisneb otsene seaduserikkumine? Aga selles, et seaduse järgi on riigil KOHUSTUS suure loodusmõjuga ettevõtmisi kavandades teavitada sellest üldsust aegsasti, kui kõik on veel muudetav, arutada oma plaane avalikkusega ning anda oma otsustele pädevad põhjendused. Valitsus aga otsustas otsetrassi kasuks aastal 2011 ühel intiimsel kabinetiistungil. Põhjendused suudeti hoida salajas tänavaasta alguseni. Ja õigesti tehti – nii kehvakesed argumendid (Majandusministeeriumi kurikuulus memorandum) lihtsalt ei päde sellist mastaapi otsust motiveerima.

Meie kõrge võim jätkab kui tumm loom – ta ei kuule, ei näe, salatseb, ei ütle mitte midagi usutavat. Lõpuks peavad kodanikud suutma selle looma taltsutada — et RB-st ei saaks „järjekordne peatükk Eesti katkupärimusest“ (Valdur Mikita).

 

Üleminek inimkesksest elukorraldusest loodusega harmoonilisse keskkonda

Sildid

222Rein Einasto on avaldanud oma Kultuurikoja aastakonverentsile planeeritud ettekande teema. Meil pole kombeks siin lehtedel reklaami avaldada, kuid seekord esinevad (taas) mitmed ERK liikmed.
Eesti Kultuuri Koja seekordne kahepäevane konverents „Kultuur ja keskkond“ toimub 3.11 ja 4.11 Rakveres. Konverentsi esimesel päeval keskendutakse inimese ja looduse (Looduse võim), teisel päeval inimese ja inimese ehk vaimse keskkonna tuli- ja valupunktidele (Vaimu võim). Konverentsiga soovitakse heita valgust inimese ja tema keskkonna suhetele ning nende kujunemisele.

Peaettekannetega esinevad Fred Jüssi ja Jan Kau. Panelistidena astuvad ette: Rein Einasto, Sven Grünberg, Aivar Haller, Ahto Kaasik, Kaido Kama, Agnes Karro, Krista Kulderknup, Jako Kull, Tiiu Kuurme, Jaak-Aadam Looveer, Aleksei Lotman, Maarja Lõhmus, Katrin Meos, Merike Mitt, Imbi Paju, Andres Põder, Anu Raud, Rea Raus, Jaan Riis, Kerttu Soans, Tarmo Soomere, Mark Soosaar, Hanno Zingel, Rene Tammist, Annely Tank, Toomas Trapido, Ivar Tröner, Mattias Turovski, Kristiine Vahtramäe, Kaupo Vipp, Meelis Voolmaa.

Paradigmavahetuse võimalikkusest kasvatusteadustes. V-R Ruus

Sildid

, ,

Eesti Rooma Klubi Oktoobrikuu korraline ettekandekoosolek võttis arutleda hariduse, sh. hariduse Eestis läbi viimase 25 aasta. Ettekandega esines kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus.  Koosolekul osales ja esines kommentaaridega ettekandele haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kelle ERK liikmelisus on peatatud seoses valitsusse kuulumisega. Koosoleku valmistas ette ja modereeris ERK liige Ene Grauberg.

Ettekandele esitas oma kommentaarid Ülo Vooglaid. Vaata neid SIIT.

E. Grauberg tutvustas artiklit, mis 25a tagasi vaagis sarnaseid küsimusi käesoleval koosolekul osalenute poolt. Millised on olnud saavutused hariduse suunamisel 25 jooksul? Uuri artiklit – 1992.

Lisaks tasub uurida ideekavandit kongressile „KULTUUR-HARIDUS-KIRJAOSKUS“  2018.

pildid: T. Stewart

Tiiu Kuurme Repsi lävendi vastu

Sildid

, , ,

Eesti Rooma Klubi on aastaid püüdnud tuua mõistust ja mõistlikkust meie haridusse. Uued reformimise katsed nudivad seda aga vaatamata kõlavatele loosungitele (vt. SIIT) üha köndistunumaks. Kas nutitelefonid ja e-lahendused on ikka piisav kompensatsioon hooliva eestikeelse mõtestatud arengukeskkonna asemel? Kas PISA-prillid jäävadki tegelikkuse ohte varjutama?

Rooma Klubi ülesanne on vaagida erinevaid võimalikke tulevikustsenaariume ühe või teise tee valimisel. Ja siis need nähtavaks teha. Võimalik, et asjad poe ei head, ega halvad. Näitame lihtsalt, et “siis läheb nii”. Kui teame, siis on meie kohus sellest valjumalt rääkida. Kurdame, et teaduspõhine Eesti on kadunud. Kes selle tagasi peaks tooma?


ERK liige Tiiu võttis sõna päevauudiste saates AK

IMG_9794

mõtlejad ja ütlejad: Mati Hint ja Tiiu Kuurme

Reps kehtestaks gümnaasiumisse sisse saamiseks lävendi. Tallinna ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme ütles, et lävendi seadmine looks koolides ebaterve konkurentsi õhustiku ning on järjekordne samm, millega lapsi üsna karmilt selekteeritakse.

Haridusminister Mailis Reps soovib, et tulevikus saaksid gümnaasiumisse sisse vaid need, kelle põhikooli lõputunnistuse keskmine hinne on vähemalt 3,75. Kõik, kes lävendit ei ületa, saadetakse kutsekooli.

Kuurme tõdes “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus, et selline idee on ehmatav. “See on järjekordne samm laste kvantifitseerimise juures ja üsna karmilt laste selekteerimise juures. Sellel on omad tagamaad, mille üle ei ole vist päris põhjalikult järele mõeldud, mida see ikkagi tähendab koolikeskkonnale, kuidas see mõjustab koolisuhteid, laste omavahelist läbisaamist ja suhtumisi. Seal on terve galerii igasuguseid asjaolusid,” selgitas ta.

Kuurme hinnangul võib ministri idee tuua kooli ebaterve konkurentsi õhustiku. “Selle taustal rääkida mingist koostööst oleks juba ikka väga silmakirjalik, kui lapsed niimoodi konkureerima pannakse. Ja mis on kõige tõsisem asi – koolihinne ei ütle ju väga palju inimese kohta. Inimene on ikka palju keerulisem kui see üks koolihinne ja igaühel on lugusid, kuidas teda hinnati ebaõiglaselt, subjektiivsest hindamisest ja hindega karistamisest. Seal, ma kardan, tuleb mängu ka hirmufaktor palju tugevamini kui praegu on,” rääkis dotsent.

Kuurme sõnul ei ole põhikooli lõpp õige aeg, millal otsustada noore tuleviku üle. Ta selgitas, et tänapäeval on lastel oma identiteedi loomine väga raske ja laps loob seda kooliaastate jooksul. “Kui ta on niisuguse hindesurve all, siis see raskendab tal iseendas selgusele saamist ja ta paigutatakse kuhugi ära, ilma et ta ise jõuaks täiele arusaamisele, kuhu ta sobiks, kuhu ta ise minna tahaks. Selles mõttes ütleks, et hariduse sügavamas mõttes on tegu siin väga instrumentaalse suhtumisega inimesse,” ütles Kuurme.

Tiiu hinnangul teeks Repsi idee kutsekoolidele kahju.

“Kutsekool saab mõne jaoks nagu karistusasutuseks. Ja kes ei oleks kuulnud, kui õpetaja klassitunnis ähvardab, et sina keskkooli ei lähe, kõlbad ainult kutsekooli. Ja nüüd selline asi saab jälle päevakorda. Aga kutsekoolid on lugupeetud asutused, nagu Soomes on tung ametikoolidesse, sinna ei pea kedagi sundima,” rääkis Kuurme.

Sõna on võtnud ka teised hariduseksperdid: Katrin Poom-Valickis: lävendi seadmise asemel tuleks õpilasi hoopis nõustada. Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent Poom-Valickis ütles Vikerraadio saates “Uudis +”, et gümnaasiumisse pääsemiseks riikliku lävendi seadmine peidab endas mitmeid ohte ja keskenduda tuleks hoopis õpilaste nõustamisele edasise haridustee suhtes.

“Paraku ei ole alati see hinne kõige parem mõõdupuu selleks, et õppija tuleviku arengupotentsiaali hinnata või ka tema hetkel olemas olevaid võimeid,” kommenteeris Poom-Valickis. Poom-Valickise hinnangul kahjustab lävendi idee sellisel moel ellu viimine ka kutsekoolide mainet.

“Me oleme ju ka aastaid rääkinud ka sellest, et kutsekool ja kutsekooli valik ei ole tihtipeale populaarne ja väga palju näinud vaeva sellega, et kutsekoolide mainet tõsta ja kutsekoolid teevad ka suuresti väga head tööd,” ütles ta. Samuti tõi ta välja, et lävend võib viia hinnetega manipuleerimiseni. “Mis on ikkagi õppimise eesmärk? Kas see on oskamine, mõistmine või pelgalt hinne?”

Poom-Valickise sõnul tuleks hoopis mõelda, kuidas tõhustada põhikoolis nõustamissüsteemi, et õpilased oskaks oma hariduse suhtes õigeid valikuid teha. “Siin ongi see koht, millele me tegelikult peaksime mõtlema, et kuivõrd ja kuidas me neid noori inimesi nõustame, kuidas me aitame neil aru saada, mis võiks olla neile sobivad erialavalikud, õppimisvõimalused ja ka anda rohkem informatsiooni kutsekoolide ja kutseõpingute kohta,” rääkis Poom-Valickis.

vaata, mida arvas Tiiu ESAK10 konverentsil uusliberalismist hariduses

Palju õnne, prof. emer. Mati Hint

Sildid

,

Jätkuvat vaimujõudu, kindlameelsust ja sirget vaadet kõige õnne kõrval soovib lugupeetud kultuuritegelasele, rahvaliikumiste juhile ja ühele Eesti Vabariigi loojale Rooma klubi.

Tallinna Ülikooli esimese auliikme juubelikonverents toimub 08. septembril 2017. Kohast teavet otsige Emakeele Seltsi kodulehelt või Tallinna Ülikooli omalt.

Kohtumiseni konverentsil!

Emeriitprofessor Mati Hindi 80. juubeli kõnekoosolek
08.09.2017, kell 14:00-17:00
Tallinna Ülikool, A-325

Tallinna ülikooli auliikme, emeriitprofessor Mati Hindi juubeli tähistamine toimub Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi ja Emakeele Seltsi korraldusel. Ettekannetega esinevad Mati Hindi kolleegid ja õpilased.

Ettekanded:

  • Karl Pajusalu “Ei saa me läbi liivita…”
  • Annekatrin Kaivapalu “Analoogia keeles ja keeleõppes”
  • Tõnu Tender “Mati Hint Keele ja Kirjanduse Instituudi „kirja pandud asjade maailmas“
  • Jaak Urmet „Keelekasutus. Vastalise märkmeid“

Järgnevad sõnavõtud ja õnnitlused.

vt. ka

Suvi lõpeb, töö aeg algab

Sildid

, , , , ,

Head roomaklubilased ja külalislugejad,

Uue hooaja esimene koosolek toimub planeeritult 12. septembril kl 4, teada-tuntud kohas. Külalistel palun ette registreerida. Kuni pole tehtud muutvaid otsuseid, kohtume ikka iga kuu teisel teisipäeval. Uue hooaja plaanidest siis juba täpsemalt.


Suve lõpp on aeg Eesti II sünnipäeva tähistamiseks. Siin võtmerolli mänginud mehed juhivad ka Eesti Rooma Klubi (analüüsijate ja tuleviku prognoosijate kogu) – president Andres Tarand, auesimees Arnold Rüütel, juhatuse liige Indrek Toome. Katkeid nende meenutustest:

Andres Tarand: poliitikas on liiga palju teineteisele ärapanemist

Stenbocki majas avatati Eesti peaministrite fotosein, kus on esindatud kõigi Eesti Vabariigi endiste peaministrite portreed. Intervjuudes Tallinna Televisioonile arvas Andres Tarand (PM 1994-1995), kes võttis ameti üle Mart Laarilt, et Eesti esindajad Euroopa omadele alla ei jää, kuid liiga palju on üksteisele ärapanemist ja käitumine pole väärikas; ei otsita kokkuleppeid vaid võimalust teist alandada. See on olnud põletikuline meil juba 25 aastat, oleks aeg õppida. Mõtteavaldust Tarandilt ja teistelt vaata Tallinna TV klipist siin. PM’d ei ole ka päevapoliitikas sama salga mehed.


Indrek Toome sündmustest 1991: “Selle otsuse eest sai saalis võideldud!”

26 aastat tagasi oli Indrek Toome Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väliskomisjoni esimees. Koos teiste rahvasaadikutega oli ka tema Toompeal arutlemas ühe Eesti ajaloo kõige tähtsama küsimuse üle. Aasta tagasi tehtud intervjuust: Aeg oli ääretult ärev, sest ma olin selleks ajaks juba väga kaua elanud Nõukogude Liidus, ning tema poliitika ning jõuliste ja veriste käitumistega väga hästi kursis. Ma teadsin väga hästi, et on võimalik kasutada jõudu – ja verist jõudu. Aga minul küll mingisugust hirmu ei olnud, et kui me taastame iseseisvuse, siis peaksime midagi kartma.


Arnold Rüütel: Mul soovitati minna põranda alla. Ütlesin, et ma ei lahku!

Rüütel räägib: “Ma sain 19.augustil hommikul kell 6 teada, et on välja kuulutatud putš. Soovitati mul lahkuda ja minna põranda alla, sest mind arreteeritakse,” räägib toonane Ülemnõukogu esimees Rüütel ärevatest hetkedest putši hommikul. Tegutseda tuli otsustavalt,  Rüütel seda ka tegi:”Ma ütlesin, et ma ei lahku, jään omale kohale ja kutsusin kokku need kolm isikut (Ülemnõukogu esimees, juhataja ja peaminister). Järgnevalt võtsime vastu otsuse, et me ei allu putšile.”


*Enne, kui kohtume, on meil õnnitleda omad augustikuu sünnipäevalapsed:

sünnipäevad

Mati Hint (juubel!), Ülo Vooglaid ja Reigo Lehtla. Septembri algul saab aasta vanemaks Kaja Kärner. Indrek Toome, Margus Punab ja Urmas Tartes on kõik sündinud samal mihklikuu päeval – 19. Kuu lõpetavad tähtpäevadega Heiki Kongi ja Jüri Martin.

Head vabariigi sünnipäeva ja mahlakat suve lõppu!

Eesti Looduskaitse Selts 50

Sildid

,

Eesti Looduskaitse Selts, see Eesti Rooma Klubi emaorganisatsioon – ellukutsuja, sünnitaja, hoidja ja taskuraha korraldaja – pidas 2017. a. juuli viimasel nädalavahel on 50. suvist kokkutulekut Porkunis ja Lääne-Virumaa maastikel. Ühtlasi toimus Eesti Looduskaitse Seltsi 18. kongress.

Eesti Looduskaitse Selts toetub oma meenutustes ajale, mil teadlase loomulikuks ülesandeks oli ka ühiskonna aktiivne ja tooni andev mõjutamine. Teadlane oli isiksus. Isiksus ei jää märkamata. Ta on loomulikult arvamistes eestvedaja, moodsa sõnaga liider. Jaan Eilart (1933-2006) on üks neist, keda tuleb tänada ühiskondliku mõtlemise suunamise eest reas looduse kaitse >> keskkonna kaitse >> kultuuri ja rahvusriikluse kaitse. Nii nagu igal liigil on õigus elule oma keskkonnas ja oma arengutempode rajal, nii ka igal rahval. 1957, sügaval nõuka-ajal, asuti tema eestvedamisel Tartu Ülikoolis õpetama õppeainena looduskaitset, 1958. aastal asutas ta Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi (TÜLKR), väidetavalt vanima tudengite looduskaitseühenduse maailmas. 1969. aastal juhtis Jaan Eilart  NSVL esimese rahvuspagi rajamist Lahemaal, hiljem osales juhendajana Komi, Armeenia ja Tadžikistani rahvusparkide loomisel. Hakkasid süvenema arusaamad planeedist Maa kui ühtsest ja ühendatud süsteemist, ilmusid “Hääletu kevad”, “Kasvu piirid”, tekkis Eesti Rooma Klubi, mille üheks asutajaks ka Eilart. Roomaklubilased, sh. klubisse kuuluvad eesti akadeemikud, on neid mõtteid aastakümnete vältel aktiivselt edasi arendanud. Vt. kas Youtube’ist, ERR arhiivist või vt siit nt. Rein Einasto mõtteid sel teemal.

Seekordse, Eesti siiani suurima MTÜ kokkusaamise paigaks oli valitud omapärane Porkuni – selle ujuvad saared, tühjenev ja täituv järv, kaunis loodus ja rikas kultuurilugu peegeldab mitmemõõtmeliselt ELKS traditsioone. Üheskoos tamme istutamine, loodus- ja kultuuriradade uurimine sidus Eesti ja kohaliku Läänemere ja rahvusvahelisega ning lihtsa ja maise kuninglikuga (vt. pilte).

Seekordne auliikmete nimetamine seltsi endise esimehe J. Riisi ettepanekul oli saagirohke just ELKS pojale Eesti Rooma Klubile – neljast 2017 auliikmest kaks on aktiivsed Eesti Rooma Klubi juhtfiguurid – nomineeritud said ERK president Andres Tarand ja tegevsekretär Juhan Telgmaa. Nii Seltsi auesimees kui ERK liige President Arnold Rüütel pidas kohase kõne.

ELKS kongressi toimumiskohaks oli Mädapea mõis. Ka see sümboolne ju – mõisakultuur, mis hoiab ühes legendid, päritolu, kultuuri luues seosed inimeste, koha ja olude vahel keele kaudu on osa meie keskkonnast. Ja see on unikaalne ja kordumatu. 101 delegaati üle Eesti otsustasid:

  • Kaasajastada Põhikirja
  • Värskendada juhatust
  • Olla tugevamalt sidustatud kogukondlikult ja riigi tasandil ülesannetega, mida uus muutuv aeg meie ette seab
  • Leida paremat kandepinda ja näidata julgemalt Seltsi kui mittepoliitilise ühiskondliku liikumise võimalusi ja jõudu oma kodukoha, sh. Eesti elu kujundamisel

Muidugi käisid ühisolemiste juurde V. Mikita, lõke, Henn Rebase akordion ja suvi looduses. Tallinn ja EL eesistumine, liiklussegadused ja telekamaksud – kõik selle sai korraks unustada, et laadida ennast tegusaks uueks hooajaks. See ei tähendanud tõsiste teemade eitamist. Otse vastupidi – eesti rahvuskivi pae väärtustamine, pääsupojad akna taga, Eesti maastikud, kohalik toit, kohalik ettevõtlus – just see on nurk, mis poliitvaidlustes vahel unustatakse. Mil määral ja milleks me neid väärtusi ümber kujundame? Kas need on parteipoliitilised või rahvuslikud otsustused, kes neid tegema peaks ja on volitatud tegema.? Ka ELKS ei saa neist küsimustest mööda. Eesistumisel näitame uhkusega oma metsi ja loodust. On see kestlik? Mis on mille arvelt? Peame ühendama Säästva Arengu, projektid ja kohalikud eksperdid. Kas oleme olnud selles teaduse ja teadmistega kooskõlas, kas oleme olnud piisavalt järjekindlad? Meid ajavad segadusse KOV valimised, reformid ja sageli vahetuvad ministrid – ka ELKS esimees Vootele Hansen kinnitas korduvalt, et peame pea selge hoidma ja rahva enda seltsid ja klubid, mitte mõtted vaid otsused ja teod või tegemata jätmised määravad, milline on see Eestimaa, mille oma lastele ja lastelastele pärandame.

Tagasi väikse poja Eesti Rooma Klubi juurde:

Kas Eesti Rooma Klubist saab kunagi ka päris iseseisev ja tululik ühing, näitab aeg. Ja uus hooaeg algab juba septembris. Ka Klubil seisavad emaühingu eeskujul ees enesele otsa vaatamine, selgete sihtide seadmine ja jõukohaste ülesannete kavandamine. Globaalne algab siit, täna ja igaühe võimetekohasest kaasalöömisest.

 

 

pildid tegi T. Stewart

Arvamusfestival AF2017

Sildid

, ,

Kukeseene-hooajast on saanud hapukurgi- ja peagi puraviku hooaeg. Üle lõkke hüppamised ööta ööl on jälle tehtud, julgemad on sellesuvise varba vette kastmise läbinud. Koolilõpetamiste asemele on tulnud pea igas peres sisse astumiste ja varsti esimese koolipäeva aeg.

Arvamusfestival_2017_logoTraditsiooniliselt tõmbas arutelude- ja debattide-vaiksele suvele joone alla Paide Arvamusfestival. Seekord siis AF2017 logo all. Arvamustest on saanud eesti muidu vaikse, loiu ja killustunud ühiskonnaliikumise osa nii Arvamusfestivali klubi näol. Aruteluõhtud on avatud kõigile huvilistele. Teisalt on igale aktsioonile ka re-aktsioon. Nii on sündinud eel-arvamusfestivalid (toimus sel aastal Hiiumaal). Eesti keeles saab see eel- kena mitmetähenduslikkuse – osalt nagu soojenduseks suvisele päris-arvamusfestivalile, teisalt võimalusele mitte olla liig nõtke muutuste suhtes ühiskonnas ja maailmas üldisemalt.

Paides koguneti sel aastal 11-12. augustil. Ikka vanas kohas ja tuntud formaadis.

Endiseks on jäänud ka see, et Eesti Rooma Klubi liikmeid võib leida mitte niivõrd kuulajate kui pigem aktiivsete arvajate ja ühiskondliku mõtte suunajate seast.


Ilm – ka sel aastal lubati festivalile vihmast ilma. Tegelikkuses õnnestus olla tunnistajaks sajandi tormile. Oma kava – uuendusena sai igaüks koostada oma festivalikava. Kahjuks oli selle aasta festivali veebikujundus nii vilets, et kava jälgimine on tõeline katsumus.

CaptureEelmise aasta esinejatele (E. Ergma, O. Tammemäe, J. Telgmaa, Ü. Vooglaid) kõrvale on ennast tugevalt tõstnud Tiiu Kuurme ja Kaupo Vipp. Esines ka ERK endine liige akad. E. Ergma.

Vaata siit:

Lisaks on meediakanalid teinud omad valikud: ERRÕhtuleht.


*Kui mõni ERK esineja salevestus on silmade vahele libisenud, andke palun teada (vt. kontaktid). Nagu ikka, püüame oma klubi esinemised ja arvamused parimal võimalikul moel teieni tuua.

Suvelugemist: ametikirjadest

Sildid

, ,

CaptureAmetikirja mõistet Eesti seadusandlus ei kasuta ega sätesta. Ometi pole ametikirja kui kommunikatsioonivahendi ja riigijuhtimise hoova osatähtsus digiajastul sugugi vähenenud.

Vaatamata kohustavatele seadustele ei kipu ametnikud, kellede käes riigi valitsemisel ja juhtimisel suur osa võimust, “rahva” pärimistele vastama. Sama laieneb ka tippametnikele nagu president ja peaminister ning nende bürood. Kodanikud on püüdnud isegi kohtust abi otsida. …neile ei vastata.

J. Uibu on püüdnud selgitada, mis see on, mille toimimatusest käib jutt ning kutsub ka suvisel ajal kaasa mõtlema.

Lokaalravitsus globaalpohmelusele

Sildid

, , , ,

Telli nüüd!ERK liikme Kaupo Vippi uus raamat on ilmunud. Raamatule on eessõna kirjutanud Eesti Rooma Klubi nimel klubi president A. Tarand. Raamatu tutvustused toimusid juulis 2017 Kuresaares, Tartus ja Tallinnas.

Kui Kaupo esimene raamat analüüsis muutusi tänases maailmas ja trende ning suundumusi, mida tasub märgata, siis teine järjeteos püüab vastata küsimusele „mida teha?“. Raamat oli juba enne ilmumist praktiliselt läbi müüdud.

 


Uuri siit, mis raamat see on ja miks seda juba täna tellima peaks. Kuula, mis Kaupol endal öelda on. Raamat on järg eelmisele, viimseni läbi müüdud raamatule:

Vipp, K. 2014. Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale

ERK hooaeg 2016-2017

Möödunud 2016-2017 hooaeg oli mitmes mõttes eriline Eesti Rooma Klubi ajaloos – toimusid mitmed olulised muutused liikmeskonnas, esile tõusetusid uued suunad klubi tegevuses, palju rohkem ja julgemalt kui varem astuti avalikkuse ette poliitiliselt tundlike teemadega.

Eesti Rooma Klubi ja selle liikmed võtsid terve aasta jooksul aktiivselt sõna nii kirjutavas pressis, teles kui raadios, esinesid pleenumitel, ümarlaudadel, kohtumistel riigi kõrgeimate esindajatega. Teemadest tõusid veel teravamalt üles juba aastaid fookuses olnud:

  • Demograafiline olukord Eestis
  • Riigi juhtimine
  • Mõistlik ja kestlik majandamine
  • Eesti kui rahvusriigi huvid
  • Euroopa Liidu muutuv keskkond

Nende teemadega jätkab klubi ka uuel hooajal, mis algab juba septembris 2017.

ERKile on ette heidetud, et pole suudetud esitada Rooma Klubi põhieesmärgiks olevat – tulevikuprognoosi ei lokaalses ega globaalses perspektiivis. Osalt on seda ülesannet kandnud koduleht, kust on võimalik esinemisi ja esitlusi koondada teemade, märksõnade või esinejate kaupa. 2017 on ka siin toonud uuendusi – Eesti Rooma Klubi liikmetelt on sel hooajal ilmunud mitu teost, millega püütakse üldistada kas oma teadusharu filosoofia muutusi (A. Leps) või isegi maailmamajanduses toimuvate trende selgitada ja negatiivsetele mõjudele vastu seismise võimalusi pakkuda (K. Vipp). Need teosed said elujõu mitte küll veel klubi nime all, kulu ja kirjadega kuid klubi toetusel ja tagatisega.

Soovime seda liini jätkata ning toetada ka edaspidi analüütilist sekkumist nii Eesti, Euroopa kui maailma üldiste trendide teadvustamisse ja teavitamisse. Kõik, kes tahavad Eesti Rooma Klubi selles mistahes viisil toetada, palume lahkesti ühendust võtta. Ilmusid ka A. Sirendi filosoofilise triloogia kolmas osa ja loodusnähtuse ülevaade Eestis (A. Tarand).

Meenutuseks:

Hooaja viimasel koosolekul esinesid maikuu lühiettekannetega klubi liikmed:

  1. L. Utno – demograafiagrupi loomisest. Töörühma kavad ja külalistele avatud koosolekute materjalid ilmuvad erilehele.
  2. R. Lehtla – Pariisi kliimalepe – mida see tegelikult tähendab?! Vaata edasi SIIT
  3. T. Stewart – Teadmusloome sotsiaalteadustes. Vaata edasi SIIT
  4. H. Saarm
  5. Klõpse hooaja viimasest koosolekust näeb siin.

2016 aastal Eesti Rooma Klubiga seotut vaata veel SIIT.

 

2017 kevadel esinesid:

Kuupäev Teema Ettekandja
10. jaanuar Jätkame SE21 arutelu Prof. Erik Terk
14. veebruar Ökosüsteemsusest ja rahvusriiklusest tuleviku-ühiskonnas. Ökosemiootiku vaatenurk/ kokkuvõte ilmub kodulehele Prof. Kalevi Kull
14. märts “Tõejärgne ühiskond”: kuhu oleme jõudnud, mis saab edasi? Raul Rebane
11. aprill  Eestluse kestmisest Mati Heidmets
9. mai  Põhiettekanne: Islamialdis Euroopa ja õigeusklik Venemaa

Lühiettekanded (á 20 min) klubi liikmetelt -– mis on tema uurimisalas aktuaalset ja millega on ettekandja rikastanud globaalset mõttejõudu või teadmust

 Jüri Raudsepp